KÄTLIN KALDMAA: Šoti kirjanduse tähed II
Lisaks kõnelesime ka kolmest tänapäeva autorist: ulmekirjanik Iain Banksist, ilukirjanik Michel Faberist ja kunstkirjanik Ali Smithist. Seekord aga siirdugem Glasgow’sse ja Edinburghi, kahte täiesti erinevasse linna, mis täna-päeval moodustavad peaaegu et vastandeid täis paarislinna.
Edinburgh on šoti gootika kehastus. Vanalinna ehtivad hallid majad on kohati nii kõrged, et esialgu ei tahaks üldse uskuda, et tegemist on sajandite eest ehitatud hoonetega. Keset neid tõuseb taeva poole mitme sajandi vanune kuninglik residents. Edinburgh oli kuninganna Victoria (elas 1819–1901, valitses 1837–1901) lemmiklinn, eriti pärast kalli kaasa prints Alberti surma, ja ei öelnud ta eales ära ka heast single malt’i ·oti viskist.
Šoti kirjanduse areng
Šotimaa allasurutud rahva eneseteadvus hakkas 20. sajandil kosuma pärast Teist ilmasõda. Siis muutusid kirjanduses jälgitavaks väga lihtsad ja konkreetsed suunad. Arenes see haru, mille rahastamist kohalik kultuurkapital parasjagu toetas. Kuuekümnendatel aastatel alustati kirjanduse toetamisega ning esialgu võeti tähelepanu alla luule. Sellest ajast tänini on pinnale jäänud suurepärane luuletaja ja näitekirjanik Liz Lochhead. Seitsmekümnendatel, mil hakati avalikult rääkima kurjade sissetungijate kuritegudest kohalike vastu, lõid lõkkele iseseisvus- ja rahvustunded. Rahastamise keskmesse sattus näitekirjandus. John McGrath, tulihingeline sotsialist, käsitles oma teatri-trupiga 7:84 (7%-le kogu Ühendkuningriigi elanikkonnast kuulub 84% kogu riigi varadest) selliseid valusaid teemasid nagu ajalugu (sealhulgas küüditamine), poliitika ja sotsiaalsed probleemid (eriti alkoholism). Järgnes romaanibuum. Täna-päeval on rahastamissüsteem ühtlasem ja tähti jagub igale alale.
Spark, Welsh, Rankin
Alustagem Edinburghi kirjanikest. Esimesena tutvustan teile inglise kirjanduse grand old lady’t Muriel Sparki. See 1918. aastal sündinud autor nimetab ise end eelkõige luuletajaks, kuigi temalt on ilmunud vaid kaks luuleraamatut, üks loometee alguses 1952. aastal ja teine aastal 2004. Muriel Sparki isa oli leedu juut ja ema inglise protestant ning see duaalsus on tema elu väga sügavalt mõjutanud. Nimelt astus 1954. aastal protestandina üles kasvatatud Spark roomakatoliku usku. See samm on andnud ainest esimesele romaanile ”The Comforters“ (e. k ”Lohutajad“), mis ilmus 1957. aastal. Katoliku usku astub ka tema peateoseks peetava ”Miss Jean Brodie oma parimas eas“ (1961) peategelane Sandy Stanger. Teos on oluline veel kahe joone poolest – esiteks on siin taaselustatud Jekyll-Hyde’i juhtum ja teiseks kujutatakse siin väga kaunilt ja tõepäraselt Edinburghi linna. Koguni nii hästi, et kirjelduse alusel võiks linnaekskursiooni ette võtta. Muriel Spark on ka šoti gootika andunud edasikandja. Näiteks oma romaanis ”The Driver’s Seat“ (1970) jutustab ta loo noorest neiust, kes sõidab soojale maale oma surma lavastama ning ürituse ka edukalt läbi viib.
Eesti keeles on Sparkilt ilmunud kolm romaani kokku kahes köites: ”Ainus probleem“ 1995. ja ”Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas“ 1989. aastal. Omaenda parimaid aastaid veedab Muriel Spark 1967. aastast peale Itaalias. Eelmisel aastal oli ta Edinburghi raamatufestivali peakülaline, selleks ajaks oli ta juba enam kui 20 aastat oma sünnilinnast eemal olnud.
Irvine Welsh (s 1961) ja tõlkimatu ”Trainspotting“ (1993) on küllap meeles suuremal osal ülekolmekümnestest. Kes ei ole hakkama saanud šoti kõnekeeles kirjutatud raamatu lugemisega, on kindlasti näinud Danny Boyle’i filmiversiooni, mis on küll väga lööv, kuid jääb teemakäsitluses romaanile tublisti alla. Vihjeks neile, kelle jaoks lugemine liiga raske tundub – lugege kõva häälega. Mis siis, et lapsik ja imelik, aga nii saab kõige paremini pihta. Welsh on nüüdseks juba ammu Londonisse kolinud ja ”Trainspottingule“ järje kirjutanud – see on 2002. aastal ilmunud ilus roosa raamat ”Porno“. Ilmavalgust on näinud veel neli romaani ja kolm jutukogu. ”Filth“ (1998) on 2003. aastal ilmunud ka eesti keeles, pealkirjaks ”Kõnts“. Filmisõbrad mäletavad kindlasti ka filmi ”Acid House“, mille aluseks olid jutud samanimelisest 1994. aastal ilmunud jutukogumikust.
Viimane Edinburgh’ kirjanik tänases ülevaates on krimikirjanik Ian Rankin. Selle, 1960. aastal sündinud süngemõttelise mehe raamatutest ei ole mitte ühtegi eesti keelde tõlgitud, kuigi tegemist on Inglismaal kõige enam loetava kriminaalromaanide kirjutajaga. Tema esimene romaan ”The Flood“ (”Veeuputus“) ilmus 1986. aastal ning juba aasta hiljem ilmus teos, mis pani alguse senikestvale saagale. See oli esimene romaan, mille peategelaseks küüniline keskealine kriminaalinspektor Rebus, – nimelt ”Knots and Crosses“ (”Sõlmed ja ristid“). Tänapäevaks on Rebuse-raamatuid ilmunud juba 15, viimane neist käesoleval aastal. Mõned romaanid on ta kirjutanud ka Jack Harvey nime all. 2002. aastal tegi ta kolmeosalise telesaate kurjuse olemusest ning kirjutamise vaheaegadel võib teda sageli näha Edinburgh’ baaris nimega Oxford.
Alasdair Gray, A.L. Kennedy
Šotimaa linn number kaks (või number üks, kuidas kellelegi) on Glasgow. Glasgow’s võib küll nõnda juhtuda, et inimene, kes päris hästi inglise keelt mõistab kõneleda, siin täiesti hätta jääb. Sest glasgow’ aktsendist ei saa aru ka suurem osa inglasi. Ka Glasgow on ilus linn, aga hoopis teistmoodi ilus kui Edinburgh. Linna seitsmelt mäelt avanevad suurepärased vaated teistele mägedele ja tänapäevastele arhitektuurisaavutustele. XIX sajandil sai Glasgow’st impeeriumi tähtsuselt teine linn Londoni järel, kus õitses kõiksugune tööstuslik tootmine. Sellele järgnes XX sajandil suur majanduslangus. Tööstusega ühel pool, hakati Glasgow’s 1990-ndatel panustama kultuurile, iseäranis arhitektuurile ja disainile.
1934. aastal Glasgow’s sündinud ja kunstnikuks õppinud Alasdair Grayd võib julgelt nimetada šoti kirjanduse grand old man’iks. Kunstnikuna loometeed alustanud kirjamees jõudis oma esimese romaanini suhteliselt hilises eas: esikteos ”Lanark“ ilmus alles 1981. aastal, kuid sattus kohe kriitikute kiituserahe alla. Romaan võitis kohe mitu šoti kirjanduse aastaauhinda ja on annaalidesse läinud kui kõige puhtam postmodernismi esindav teos šoti kirjanduses, osavalt kokku miksitud segu fantaasiast, autobiograafiast ja sotsiaalsest realismist.
Kunstnikuna on Gray suurema osa oma teostest ka ise kujundanud: väga kosutav on sellistest tõsistest suurte inimeste raamatutest leida kõrgel kunstilisel tasemel illustratsioone. Ka seda autorit ei ole jätnud puutumata dr Jekylli ja mr Hyde’i teema. 1992. aastal ilmunud mitmetahuline romaan ”Poor Things“ (”Vaesekesed“), mis jällegi võitis hulga olulisi kirjandusauhindu, muu hulgas ka Whitbreadi romaaniauhinna, käsitleb kahestunud isiksuste arenguteed koguni mitmes kehastuses. Alasdair Gray on üks neid autoreid, kelle teosed kindlasti väärivad lähemat tutvustamist eesti lugejale.
Romaani- ja jutukirjutaja A(lison) L(ouise) Kennedy asus Glasgow’sse elama pärast õpinguid. See 1965. aastal sündinud naine on võitnud 12 erinevat kirjandusauhinda ja ühe auhinna tubli sotsiaaltöö eest. A. L. Kennedy põhianr on jutt, ja neid kirjutab ta väga hästi ja väga palju. Teemad on elulised, käsitlevad põhiliselt tänapäeva elu ja tegelevad tihedalt kaasaja sotsiaalsete probleemidega. Ta on kirjutanud kriitikat mitmetele ajalehtedele ja osalenud Bookeri auhinna üriis. Tema sulest on ilmunud kolm jutukogu, mille hulgast kõige silmapaistvam on kahtlemata 1994. aastal ilmunud ”Now That You’re Back“ (”Nüüd, kus sa tagasi oled“). Teemaks on inimesed ning nende probleemid ja elud, sündmuspaik Šotimaa.
Neis lugudes ei ole miski lihtne. Ka tema romaanid tegelevad tänapäeva inimeste tänapäevaste probleemidega. Romaan ”Looking for the Possible Dance“ (1994, ”Otsides võimalust tantsida“) keskendub noore šoti naise suhetele isa, armukese ja tööandjaga, ”So I’m Glad“ (1995, ”Ja mul on hea meel“) kõneleb ahistatud lapsest ja tema võimalustest täiskasvanueas, romaanis ”Everything You Need“ (1999, ”Kõik, mida vaja“) üritab kaugel saarel elav keskealine kirjanik taastada suhet kaugeks jäänud tütrega. Elu kogu oma täiuses on see, mis A. L. Kennedy raamatute lehekülgedelt vastu vaatab, ning väga hästi kirjutatuna on need võitnud juba tuhandeid südameid.
James Kelman
Viimane Glasgow’ kirjanik, kellest siinkohal rõõm kirjutada, on James Kelman. See 1946. aastal sündinud šotlane jõudis 1971. aastal, pärast mitmeid katseid leida oma kohta tööturul, loova kirjanduse kursustele, kus ta lisaks teistele toredatele inimestele kohtus ka Alasdair Grayga, kellega siiamaani seovad teda töö- ja sõprussidemed.
Sarnaselt Kennedyga kirjeldab ka Kelman eelkõige šoti töölisklassi elu, aga erinevalt Kennedyst teeb ta seda kirjapandud suulises kõnes. Ja milline kõne see on! Puhas rõõm on seda lugeda ja erinevad tegelaskujud joonistuvad väga selgelt välja. Ent rõõmu ennast neis romaanides ja juttudes kuigi palju leida ei ole. Põhi-osa tegelastest ja sündmustest lähevad ikka töötusest ja kehvast elust tingitud masenduse valda. Isegi siis, kui jutt algab rõõmsalt ja lootusrikkalt – näiteks kohtab noormees kinos armsat neiukest ja ihkab iga hinna eest mingit ilusat tegu korda saata –, lõpeb kõik rentslis nagu ikka. Kinoloo puhul on noormees juba enne filmi lõppu valmis sellesama tütarlapse omaenda mõttetegevuse tagajärjel maha laskma.
Kelmani koht Suurbritannia kirjanduses sai kindlustatud Bookeri auhinnaga 1994. aastal, mille ta sai romaani eest ”How Late it was, how late“ (”Kui hilja see oli, kui hilja“). See tekitas kirjandusilmas muidugi tõsist furoori – tegemist oli ikkagi raamatuga, kus igale leheküljele jagus mitu F-sõna. Kelmani kirjutatu ja kirjaviis seostub eesti kirjandusest kõige enam Mihkel Samarüütli loominguga. Mõlemad kirjutavad kõnekeeles, dialoog on loomulik ja usutav, mõlemad kirjanikud avaldavad tegelaskujude loomisel tõelist meisterlikkust, ning ka loodu kohal hõljuv kerge depressioonihõng on sarnane. Lisaks eelnimetatud romaanile, mida on parasjagu ka Rahva Raamatus müüa, soovitan väga lugeda jutukogu ”The Burn“ (1991, ”Põletus“) ja romaani ”A Disaffection“ (1989, ”Rahulolematus“). Kelman on seni õpetanud loovat kirjandust mitme ülikooli juures ning ta on veendunud, et kirjanikud kuuluvad ülikoolihariduse juurde.
Sellega lõpeb järjekordne ekskursioon šoti kirjandusse. Lootusrikkalt usun, et pisukegi osa eestlastele saatuselt nii sarnase rahva kirjandusest kord siiamaile jõuab. See, kes on veendunud, et meie saatus on olnud kõige raskem ja meie küüditamised maailma kõige hullemad, kirjutagu otsingumootorisse salasõnad ”highland clearances“.
