KÄTLIN KALDMAA: Šoti kirjanduse tähed
Nelja nädala jooksul ei jõudnud mu püksisääred kordagi ära kuivada, isegi mitte öösel hotellitoas, kuigi keskküte töötas pidevalt, ja šoti köha ravimine võttis pärast rohkem kui pool aastat aega.
Miks kirjanduse puhul ilmast jutustada? Aga sellepärast, et kliima ja kunst on omavahel tihedalt seotud.
Kui ikka suurem osa elust möödub uduvihma niiskes kaisus, ei maksa imestada, kui kirjanduses – nagu ka elus – valitsevad sünged meeleolud. Udulaama varjunud lossid, mägedega piiratud horisont, silmapiirini ulatuvad nõmmed, maailm läbi vihmakardina, paar tundi päevavalgust ja lõputu poolpimedus ongi algtõuked, millest on alguse saanud šoti gootika. Põhjuste hulka võib lisada ka lõbutsemisele kurja pilguga vaatava silmakirjaliku kalvinismi.
Burns, Scott, Stevenson
Mõelgem, kes meile šoti kirjanikest kõigepealt meelde tulevad. Robert Burns? Õigus, 18. sajandi šoti kirjanduse suurkuju, luuletaja, siiani tähistatakse 25. jaanuaril tema sünnipäeva. Suri aga, vaene mees, vaesusesse, polnud veel neljakümmetki täis (1759–1796).
Walter Scott? Otse loomulikult, nimigi räägib enda eest. Tal õnnestus kogunisti 62 aastat välja vedada (1771–1832). Tema loomingus hakkab šoti gootika juba vaikselt juuri ajama, muuhulgas on ta kirja pannud ka šoti kangelase Rob Roy loo. Rääkimata romaanist “Waverly”, mis pajatab 1745. aasta mässust, mille käigus šotlased üritasid oma meest Inglismaa troonile tagasi panna. Walter Scotti auks on Edinburgh’ (ja selle ilusa linna nimi hääldub “edinbrö”, aga mitte “edinburg”, nagu viimasel ajal ajakirjanduses kasutusel) kesklinna Princes Streeti äärde püstitatud kõrge kivist torn, kaunistatud tegelastega tema romaanidest. Vaade on suurepärane.
Burns ja Scott, üks luules ja teine proosas, valasid šotlaste rahvustunnetuse kirjandusse, seeläbi ka kindlamalt ajaloo annaalidesse. Sada aastat pärast Burnsi astus kirjandusse Šotimaa tuletornisuur-omanike perekonna võsuke Robert Louis Stevenson (1850–1894), kelle Aarete saart”, “Musta noolt”, “Röövitud”, “Catrionat” ja “Kummalist lugu dr Jekyllist ja mr Hyde’ist” kõik oma lapsepõlvelugemise raudvarast mäletama peaksid. Doktor Jekylli ja mister Hyde’i lugu ongi sealse gootika keskpunkt ja see tõi šoti kirjanduse tähelepanu keskmesse ka kontinendil ja teisel pool Atlandi ookeani. Lisaks hea ja halva põimumise põnevale loole on selles lühikeses romaanis peidus ka Šotimaa enda ajalugu ja kahestunud loomus.
Stevenson reisis palju ringi ja lõpetas oma elutee Samoa saartel, sünnimaa aga jäi siiski tema loomingu põhiteemaks. Kui Burnsi saab veel kuidagi kahe silma vahele jätta ja Scotti lihtsalt romantismi esindajaks pidada, siis Stevensonist ei saa tänapäeval enam üle ega ümber, tema juurde naastakse ikka ja jälle, Jekylli ja Hyde’i otsingud kestavad edasi, ja tema panus kirjandusse on maailmalaiune.
Iain Banks
Tänapäeva Šoti kirjanduspildi võiks tinglikult jagada kolmeks: Edinburgh, Glasgow ja ülajäänud ·otimaa. See ei vasta küll päriselt sealse elanikkonna jagunemisele: 5 miljonit kokku, Edinburgh’s 448 000, Glasgow’s 612 000 elanikku –, esmapilgul tutvumiseks sobib aga sama hästi kui iga teine jaotus.
Niisiis – Highland, Lowland ja saared. Kõige tuttavam Eesti lugejale peaks kindlasti olema 1954. aastal ilmavalgust näinud Iain Banks, kes pärast pikki (eksi)rännakuid mööda Inglismaad ja erinevaid töökohti – alates naftaplatvormi tehniku ametist ja lõpetades Londoni advokaadibürooga – on ringiga kodukohta tagasi jõudnud.
Banks, nagu kirjandussõbrad hästi teavad, kirjutab kahe nime all. Iain M(enzies) Banks on ta siis, kui kirjutab ulmesõpradele kindlasti väga tuttavaid Kultuuri-raamatuid (eesti keeles ilmunud “Mõtle Phlebasest”, “Mängur” ja “Relvade kasutus”), milles kujutatud hoolikalt läbimõeldud maailm ta sci-fi lugejate silmis kultuskirjanikuks on teinud. Lihtsalt Iain Banksi nime all ilmuvad nii-öelda tavalised raamatud, neist kaks on ilmunud ka eesti keeles: “Herilase vabrik” ja “Äri”. Lisaks headele raamatutele on Banks tuntud ka väga kiire kirjutamistempo poolest, nii et kui ta kolme kuuga järjekordse romaani valmis vihub, on ülejäänud aasta vaba, et tegelda oma kolme lemmiku: autode, arvutite ja single malt’i viskiga.
Suursaavutaja Faber
Järgmiseks peatume viimaste aastate suursaavutajal Michel Faberil. Tagasihoidlik on ta tõepoolest. 1960. aastal Hollandis sündinud, Austraalias kasvanud ja koolis käinud, nüüd juba üle kümne aasta ·otimaal rahulikku kirjanikuelu elav Faber enda sõnul raamatuid peaaegu üldse ei loe, selle töö jätab ta rahulikult naise teha, ning üksnes kirjutab varahommikust hilisõhtuni.
Suurest tööst annab aimu ka mõne viimase aasta jooksul ilmunud teoste nimekiri: jutukogu, lühiromaan ja kaks romaani, neist esimene, eesti keeleski ilmunud “Naha all”, kandideeris mitmele kirjandusauhinnale ja on juba tõlgitud 17 keelde, ning viimane, 800-leheküljeline kummardus viktoriaanlikule kirjandusele The Crimson Petal and the White”, on suurest mahust hoolimata tõlkimisel väga paljudesse keeltesse. Kahjuks küll mitte eesti keelde, sest nii suuremahulise töö ees on hirm nii tõlkijatel kui ka kirjastustel. Ja kuidas pannagi mõne kuuga teise keelde ümber raamat, mida autor on kirjutanud viisteist aastat?
Kui nüüd korraks taas šoti gootika juurde tagasi tulla, siis Faberi esikromaan on selle suurepäraseks näiteks. Meeldetuletuseks: “Naha all” on lugu tulnukatest, kes ·otimaa vaikses talukohas inimesi hõrkudeks kõhutäiteks nuumavad. Toredat kõditavat õudust jagub romaani paarisajale leheküljele piisavalt. Faber ise rääkis intervjuu käigus, mille ma temaga tol vihmasel Šotimaa suvel Edinburgh’ raamatufestivalil tegin, et selles väikeses külas, kus ta elab, peetakse teda selle raamatu ilmumise järel saatana kehastuseks. Kirikuõpetaja teismeline poeg oli isiklikult ühel hommikul tema juurde astunud ja öelnud: “Sa oled saatana sigidik!” Ja tema veel arvanud, et ta raamat võiks noortele inimestele meeldida!
Ali Smith
Kolmas autor, kelles siin jaotuses väga hästi rääkida sobib, on Ali Smith. Tema on sündinud 1962. aastal Invernessis ja praeguseks küll Cambridge’i elama asunud, kuid siiski peetakse teda šoti kirjanduse pärisosaks. Ali Smith paistab silma suurepärase inglise keele poolest. Ta katsetab, kompab piire, ületab neid, ja jõuab kohtadesse, kus keegi veel käinud ei ole. Kõik tema raamatud on kandideerinud kõikvõimalikele auhindadele ja neid ka võitnud. Praegu elavatest autoritest annaks teda ehk kõige rohkem võrrelda Jeanette Wintersoniga, kellega nad juhtumisi ka suured sõbrad on ning kellega koos võitlevad igavesena näivat võitlust kunsti ja kirjanduse hea käekäigu eest vanal heal Inglismaal.
Senini on tema sulest ilmunud kolm jutukogu: “Free Love and Other Stories” (1995, e.k “Vaba armastus ja teisi jutte”) ja Other Stories and Other Stories” (1999, e.k “Teisi jutte ja teisi jutte”), “The Whole Story and Other Stories” (2003. e.k “Kogu lugu ja teisi jutte”) ja kolm romaani “Like” (1997, e.k “Nagu”) ja “Hotel World” (2001, e.k “Hotellimaailm”), “The Accidental” (2004, e.k “Juhuslik”).
Eelviimane neist, “Hotellimaailm” on võitnud kolm tähtsat kirjandusauhinda. See raamat jagab praegu koos Murakami viimase inglise keeles ilmunud romaaniga (“Kafka on the Shore”, e.k “Kafka merekaldal”) ka minu isiklikku selleaastast lugemiselamuste edetabelit. Nagu nimigi arvata laseb, räägib “Hotellimaailm” ühe hotelliga seotud inimestest ja nende eludest. Kõik algab suure kukkumisega, mida on nii osavalt, oskuslikult, usutavalt ja sõnaseadlikult kujutatud, et romaani esimest lehekülge pidin umbes kümme korda lugema, neist viimased kolm-neli korda häälega, alles nõnda sai sõna ilu kogu oma täiuses teoks. Ka edasi tuli seda raamatut väga väikeste suutäite kaupa annustada, sest muidu võinuks midagi väärtuslikku kaduma minna. Lugemisnauding, nagu ka teiste Ali Smithi raamatute puhul, on igatahes garanteeritud.
Lugemisnauding on garanteeritud ka paljude teiste sõbralikult Šotimaalt meieni jõudvate raamatute puhul. Üks kurb asi šoti autorite puhul on asjaolu, et Londonist nende raamatuid eriti osta ei saa, selleks peavad huvilised ise Šotimaale sõitma.
(Artikli järg ilmub järgmises Arkaadias.)
