KÄTLIN KALDMAA: Tappa saanud kirjanik kirjutas kultusloo
Kõigepealt oli film. Pärast “12 ahvi” oli “Kaklusklubi” esimene film, kus Brad Pitt mängis tõesti hästi. Siis tuli raamat. Paar aastat hiljem. Ja ennäe imet, ega seal suurt midagi enamat olnud kui David Fincheri filmis juba nähtu. Seni kohatud filmi-raamatu duettidest langeb see film kõige enam algupärandiga kokku. Enamasti täiesti sõna-sõnalt. Vaid mõned üksikud laused on juurde pandud.
Kõigepealt oli raamat. Tegelikult. See ilmus 1996. aastal ja mingi peadpööritav edu seda küll kohe ei saatnud. Enne seda aga oli Chuck Palahniuk, tõeline mees, kes juba kolmeteistkümnendat aastat töötas suurte veoautode mehaanikuna. Ta oli just puhkuselt tulnud ja see oli koletu kaklusega lõppenud, mistõttu mees ise oli üleni sinililla ja tundmatuseni muutunud. Tulevast kirjanikku pani imestama, et ükski töökaaslane tema käest mitte midagi ei küsinud, ja sel päeval ta oma raamatut kirjutama hakkaski.
Milles asi?
Neile, kes pole raamatut lugenud ja (eelkõige, sest see on mitu korda nii-öelda kultuslikum) kes pole ka filmi näinud, natuke sisust. On üks noormees, kel pole raamatus nime, kes töötab suures kompaniis autodega toimunud õnnetuste kallal ja arvestab kaine arveametnikuna kokku, kas tootmisvigadega autosid on odavam tagasi kutsuda või lasta inimestel neis näiteks rahulikult surnuks põleda. Ta lendab ühest Ameerika otsast teise, tal on veatu korter suures betoonkarbis, kus ta haruharva viibib, ja ta ei saa magada. Arst soovitab tal tablettide asemel tõeliste probleemidega inimestega kohtuda ning meie nimetu lähebki anonüümsetesse tugigruppidesse, kus käivad koos vähihaiged ja teiste raskete haigustega inimesed. Sealt leiab ta une ja Marla, kes on raamatu ainuke naistegelane.
Ühel päeval rannas kohtab ta aga Tyler Durdeni, kes osutub väga ekstreemseks mehikeseks. Reisilt tulles selgub, et peategelase korter on õhku lastud ja tal ei jää muud üle, kui Tyleri juurde vanasse poollagunenud majja kolida. Tyleriga panevad nad ühel laupäeva õhtul alguse kaklusklubile. See sündmus on esimene pikas sündmuste jadas, mille maailma hukutamisest haaratud meesisikud lõpuks kambakesi ette võtavad. Ja muidugi seep. Algul teeb seda kodukeemias väga tugev Tyler üksi, hiljem keedab seda juba terve tema armaada. Paksudest ameeriklastest välja pumbatud rasvast saab roosa seep, mida needsamad ameeriklased hingehinna eest tagasi ostavad ja endale peale määrivad.
Eestikeelse raamatu juhatab sisse Palahniuki isiklik peatüki mõõtu mõlgutus asjadest, liikumistest ja suundumustest, mille äratas ellu ühel igaval õhtupoolikul kontoris kirjutatud seitsmeleheküljeline jutuke ehk raamatu kuues peatükk. Seda jutukest pidi olema võimalik ette lugeda kirjutusringi kooskäimisel, neid aga peeti tavaliselt kusagil kohvikutes, kus telerist tuli jalgpallimatš või susises espressomasin liiga kõvasti. Sestap pidi lugu kuulajate köitmiseks piisavalt huvitav olema. Piisavalt huvitav on ka Palahniuki sissejuhatus, kus ta toob ära terve rea nähtusi, mis pärast raamatu ilmumist ja eriti filmi linastumist pinnale kerkisid. Peategelase ZENID haikud 8. peatükis on ka väga hästi eesti keelde ümber pandud.
Lõpetamata problemaatika
Mida Palahniuk oma raamatus eelkõige teeb, on kaose loomine. Mööda Ameerikat lippavad ringi musta riietatud mehed, kes teevad igasuguseid naljakaid asju. Näiteks põleva smaili kontorimaja peale. Või tormavad nad kusagile automüügikeskusse ja peksavad vastu autode stangesid, nii et turvapadjad kargavad lahti ja signad üürgavad. See on selline ehtmehelik kehtiva korra kukutamine midagi vastu pakkumata. Kui palju on kuuldud neid kõlavaid hüüdlauseid: “Lahendus on kaos! Elagu anarhia!” Mis saab aga edasi? Elu tuleb elada ka pärast seda, kui krediidiasutused õhku lastud ja allesjääv vara jõumeetodil jagatud. Minul isiklikult on sellega alati probleeme olnud – olgu, kaos on mõneks ajaks lahe asi küll, aga mida edasi teha? Kes inimkonna eest nii-öelda hoolitsema hakkab? Raamatust ei saa päris hästi aru, kas autor nägi enda pakutud võimalust ette või on ta valinud lahenduse lihtsalt seepärast, et midagi muud ei tulnud pähe. Igatahes kui Tyler, kes ei olegi Tyler, lõpuks aru saab, millise käki ta kokku on keeranud, jookseb ta padavai Marla juurde ja selgitab segaduses tüdrukule, et too ei tohi tal kunagi enam lasta magama jääda. Kui Palahniuk ise kinnitab, et tahtis kirjutada raamatut, mis pakuks tegevust ja lugemisrõõmu ka meestele, miks ta siis raamatule mingit mehelikumat lõpetust ei leidnud? Või ongi see see? Et viimane kavandatud suur pauk jääb ära, sest Tyler tegi vea, ja Marla – ilus, hea, haige Marla – tuleb ja päästab ja viib taevasse.
“Kaklusklubi” on maskuliinse ühiskonna kriitika ja hukk sõnaks saanud kujul, kus taassünni võimalust ei pakuta. Salamisi võib loota, et see jääb Marla kui ainsa terve mõistuse juures oleva tegelase peale. Seega – matriarhaat? Oleks tervitatav küll. Näha ju on, kuhu meeste ülemvõim ilma on ajanud.
KAKLUSKLUBI
Chuck Palahniuk
Tõlkinud Tiina Randus
Eesti Ekspressi kirjastus
