Poetess jätkab hoogsalt tegutsemist ja tema sõnum levib. Selles sõnumis paistab olevat seda, mis teeb maailma paremaks, ilusamaks, õnnelikumaks.

Kui peaks kasutama üht märksõna, siis võiks “Kaitseala” kohta öelda ehk öko-raamat. Jääb kõlama, et iga tegu, mis inimene teeb, omab tähtsust ja muudab elu. Võib-olla tulevad meelde enda mahavisatud kommipaberid ja kohvitopsid, mida luuletaja luuletuses üles korjab. Kui inimene loeb reklaamide sukkpükste pigistavast pikkusest ja pulbrist, mis pleegitaks pojengipunaseid huulelehti, siis ta võib ennast ära tunda. Loomulikult pole küsimus ainult paberi ja sodi mahaviskamises, vaid enda leidmises. Iga inimene on oluline.

Luuletused vahelduvad päevikuga

Kogu läbiv ökondus ja maailma pärast muretsemine pole lõpuni pessimistlik või lahenduseta. See raamat pole küll meigitud, ta käes ei tossa pabeross ja kohvi asemel näib joovat teed või kasemahla. Samas ei peitu tema võlu takususes või luitunud toonides. Ta võib võtta küll ära, aga ta ei jäta andmata. Luule on kohati vägagi nautiv ja elujaatav, ent elu nautimine ei pea olema see, mida üldised ühiskonnas levivad müüdid ja normid peale sunnivad. Kui luuletaja ka päris retsepti välja ei paku, kuidas saada paremaks ja targemaks, siis mõtlema paneb ta küll. Ja otsima ja valvama oma isiklikku kaitseala. Et see ei tarduks mõttetuks maskiks ega kattuks kivikõva meigikorraga.

Ökoteema pole siiski ainus, millest luule kõneleb. Ikka on ka armastust ja igatsust, aegade taha ulatuvaid pärimusi ja muinasjutulikke põikeid. Luuletused vahelduvad päevikukatkenditega ning kõik on ühe pinge ja hingetõmbega lõpuni loetav. Luuletaja ja tema looming saavad paljuski tänu nendele päevikukatkenditele lahutamatuteks. Mõjub nagu luule, kui loen, kuidas luuletaja linnast kaltsukast leidis pruudiloori, mis edukalt kaitseb sääskede eest, sest Off tapab muud lõhnad. Võimalus on ka aimata, mis on olnud vihjeks, mõtteks luuletuse loomisel, kui lugeda päevikuridu kõrvuti luuletusega.

Märgid tulevad linna

Luulekogu hittideks ehk luuletusteks, mis kõige sagedamini meenuvad, pakun siiski tekste, mis räägivad tarbimisühiskonna, sõdade ja naftaajastu konfliktist eheda olemisega. Näiteks “Pärast tormi“ või luuletus udmurdi jumalannast, kes tormab, miilits karvupidi pihus. Olen alati imestanud, kuidas Kristiina Ehin toob välja mõnes teises kontekstis nii tavalisi sõnu, siin näiteks Võideksi-karbid või Eviani pudelid või plastmass. See tundub olevat kõrvaltvaataja oskus rebida ühte luuletusse kokku Vodka Vera ja kuldse kõrvaga karikas. Ja lugedes on see mingis mõttes naljakas, mingis mõttes hirmtõsine.

Kui kogu ilmus, kuuldus, et Kristiina Ehin tuleb saarelt linna elama. Alguses oli see isegi väike pettumus. Sest see, kui keegi lähebki täitsa üksi saarele, tundus nii võimas, ja mine tea, mis teosed oleks veel võinud sündida, kui poetess oleks sinna kauemaks jäänud. Samas on luulekogus märgata, et luuletaja pole ennast muust ilmaelust üldse lahti rebinud. Ta kasutas saart, et jälgida, mis mujal toimub, et suhestuda ja leida ennast. Keskkonnateadliku eluviisi eestkõneleja Marek Strandberg ütles hiljutises intervjuus Postimehe Arterile, et lahendus pole üksikinimeste kolimine maale ja mujale, vaid hoopis keskkonnasäästlike märkide toomine linnakeskkonda.

Nii et kui kuulda asjatundlike inimeste juttu, peab lausa rõõmustama, et üks selline keskkonnasäästlik märk on tulnud tagasi linna ja jääb üle oodata uusi raamatuid.