„Katõn” – tapmistest, mis peideti kalevi alla

 (26)

Katõnis tapetute surma kurbus kriibib poolakate südant kui sügislehtede sahin.

Andrzej Mularczyki filmistsenaariumi ilmutamine Andrzej Wajda filmi „Katõn” kõrvale on hädavajalik. Tegemist on kahe täiesti erineva looga ja erineva teosega. Asi pole ainult selles, et üks on tselluloidlindil film ja teine paberil raamat. Sama ajalugu tõuseb neis teostes erineva kunstilise vaatenurga alt.

Wajda film algab sügisel, 17. septembril 1939, mil Poolat eduka Blitzkrieg’iga hõivavale Natsi-Saksamaale tormasid ida poolt vastu Punaarmee hordid. Andrzej Mularczyk alustab oma jutustust 1943. aasta päevast, mil sakslaste okupeeritud Poola pressis ilmusid nimekirjad Smolenski lähedal Katõnis tapetud poola ohvitseridest.

Romantilisus vs. intiimsus

Poolakate jaoks on Katõni tapatalgud võr­reldavad sellega, mis on olnud eestlaste jaoks küüditamised. Rahva kallal väljamõeldud tuleviku nimel toime pandud vägivald oli see mõlemal juhul. Neid mehi oli tuhandeid, kes tiriti seisvate ohvitseride rivist välja, seoti käed selja taha, pandi kott pähe ja lasti kuul pähe.

Raamatu ja filmi vahe seisnebki põhiliselt interneeritud poola ohvitseride Venemaa-elu ja surma kujutamises. See tegevusliin saadab sõtta läinud meeste koju ootamist pidevalt nii filmis kui ka raamatus ja on mõlemas oluline. Ent filmis on ta kaadri reaalsusega tõstetud sama tähtsaks kui sõdureid koju ootavate naiste, emade-isade ja laste tegevusliin. Kui isegi mitte tähtsamaks, sest surm ongi tra­göödia kulminatsioonihetk.

Samal teemal:

Raamatus seevastu on Venemaal toimuv looritatud mineviku ja saladuste varjuga. Sel puudub reaalne konkreetsus, on vaid juhuslik punktiir Katõnist tulevatest märkidest. Tegu on kuskil arusaamatul põhjusel ja segastel asjaoludel toimunuga, mis teeb juhtunu eemal oleva asjassepuutuja jaoks veel omakorda õudsemaks. Mularczyki lehekülgedelt tõusevad Venemaa sündmused kurvas sü­dantkriipivas poeesias, kus kõlavad modernistlikult üksikud detailid ja sõnumid kui valusad löögid. Wajda film kujutab ohvitseride karmi elu pigem romantiliselt. Rahvuslikult häälestatud vaprad mehed on kui 20. sajandi sugulased tiivulistele husaaridele, kes tormavad hobustel mööda lahinguvälja mõnes Sienkiewiczi ajaloolise romaani ekraniseeringus.

Andrzej Mularczyki kirja pandud jutustus on intiimne. Filmis hajevil esinev üksikisiku hingevalu on kirjandusteose keskmes. Ja hoolikalt nüansse tabaval viisil, mis lähendab seda stsenaariumi Ingmar Bergmani kirjastatud filmikäsikirjadele.

Film valest

Filmistsenaariumis on tapetud  ohvitseri naine Anna (filmis mängib teda Maja Ostaszewska) inimesena mitmekülgsem ja nüansirikkam kui filmis. Ja hoopis tagaplaanile on kadunud Anna tütar Wanda, kelle silmade läbi kirjapandud jutustus justkui toimunud sündmustele vaatab. Wajda, kes on niisamuti Katõnis tapetud ohvitseri laps, kärpis sellega justkui iseenda filmist välja. Kuigi ta on alati väitnud, et „Katõn” on tema jaoks olnud väga isiklik tegu.

„Post mortemi” raamatu Anna kannab selgelt igavikulist sõ­numit – inimesele omast tõevajadust, mis ei pruugi kaduda ka traagilistel hetkedel. Raamatus on täiesti olemas Antigone teema, mis räägib kreeka mütoloogia kaudu inimese vajadusest matta väärikalt oma lähedased. Filmis leiab see teema veelgi konkreetsema väljundi lisatud Agnieszka (Magdalena Cielecka) tegevusliini kaudu, kus õde asetab hauakivi Ka­tõnis mõr­vatud lennuväeohvitserile ja satub seeläbi Gulagi masinavärki. „Ka­tõni” raamatu ja filmi mõistmist on vale piirata ohvitseride huk­kumise traagikaga. Vähemalt sama palju räägib film valest, mille alla mattus ühis­kond seoses selle ajalooseigaga. See film on tapmistest, millest ei tohtinud rääkida. Rõ­hu­asetus liitlause teisele osale on oluline ja tuttav neile, kel on kogemus elust ja tõe­rää­kimisest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis.

Katõn on mälestusmärk meie vabadusele

•• Natuke Poola lugu tundva inimesena olen imestanud eestlaste rumalat järjekindlust heietada lõputult 1940. aasta alternatiivide üle. Kas tulnuks vastu hakata või oli õige püss põõ­sasse visata?

•• Kui juba spekuleerida ajaloo alternatiivide üle, siis Narva lähistel 1940. aasta suvel tõkkepuu tõstmise üle otsustamine oli lootusetult hiljaks jäänud ette­võt­mine. Eesti saatus otsustati märksa varem ja otsusele vastuhakkamise hetk andis endast märku

Loe veel

1. septembril 1939 Gdanski-Danzigi reidil ja Westerplattel.

•• Olupoliitikast kõrgemal seisvad otsused oleks tähendanud mobilisatsiooni septembris 1939 ja ekspeditsioonivägede saatmist Poola. Ehk siis praeguses mõttes NATO 5. artikli käivitamist oma sisemise äratundmise järgi. Aga selleks oli „klike” veel vähem valmis.

•• Tuleb tunnistada, et napp hetk, kus ajalugu tõesti pakkus õigel poolel seismist, magati maha. Ja seda on mugav mitte näha praegugi.

„Post mortem. Katõn”

Andrzej Mularczyk

Varrak

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare