Katrin Ruus — kriitik, galerist, korraldaja, muusik
— Laiem avalikkus tunneb sind üpriski sõnaka teatrikriitikuna, Tartu ja tantsuringkonnad festivali Eclectica ja eriti selle tantsuprogrammi koordinaatorina, Võrumaa aga Võru linnagalerii galeristina. Sootuks vähemad, ent ometi paljud teatrihetkele pühendunud teavad sind kui kitarriansambli Ösu Evening juhtfiguuri. Kes sa enda arust eelkõige oled?
— Endal ongi kõige raskem öelda, kes ma olen. Kõik eespool nimetatu käiks küll nagu minu kohta. Kuna ma olen üle aasta juba töötanud Võrus galeristina ja võtan seda väga olulise väljakutsena, siis tunnen Võrus olles kõige enam, et olen galerist, siin teatakse mind kui galeristi. Tartus olles ja tegutsedes tunnen end Eclectica korraldajana ning ehk ka teatrikriitikuna, heade sõprade seltsis vahel Ösu Eveningu juhtfiguurina, kuigi Ösu on rohkem naljategemine – sõpradele ja endale hea tuju tegemiseks –, Tallinnas tunnen end humanitaarinstituudi kultuurikorralduse magistrandina jne. Kokkuvõttes on mul endal ka vahel imelik, määratlemine on kuidagi väga hajusaks muutunud. Tegelen sellega, mis huvi pakub, rõõmu teeb. Hiljuti sai juhitud reklaami festivalil Prima Vista. Siis tekkis küll vahepeal tunne, kui pressiteateid laiali saatsin, et üpris segaseks kisub, kellena ma mingil hetkel neid teateid edastan, saadan ju ka galeristina pressiteateid.
Samas on mitme asjaga tegelemine ja identiteedi lahustumine muutunud ka mõnes mõttes kuidagi vajalikuks ning nauditavaks, see annab parema võimaluse end kõrvalt vaadata, tunda end nagu filmis, mida ise vaatad. Siiani pole ohtlikuks muutunud.
Mu juured on Saaremaa, Tartumaa ja Võrumaa pealt kokku, eks see näita ka üht-teist. Püsimatust ehk. Vajadust kogu aeg piire laiendada, kaugemale ulatuda.
— Multinaise raske põli, eks ta ole... Ent siiski: eelnev monoloog tähendab, et sa puutud kokku väga erinevate distsipliinide kultuuritegijatega. Kui sa püüaksid üldistada – lähtudes sellest, et kultuur on sotsiaalne –, siis kelle kunst on meid ümbritseva maailmaga kõige paremini kontaktis? Kelle kand on kõige kindlamalt maas?
— Päris raske öelda. Eks kõigel traditsioonilisel on kand alati paremini maas, aga oluline ei pruugi olla KOGU ümbritseva maailmaga parimas kontaktis olemine. Nüüdistants tundub mulle endale olevat viimasel ajal kõige paremini maailma lahti harutanud. Ei öelda otse, vaid antakse rohkem võimalusi mõistatada.
— Ei ole kerge olla noor ja sõnakas teatrikriitik – teatri-
avalikkusele otse ütleja. Pahaseks saada võivad nii tegijad kui ka kolleegid. Millalgi alustas korüfee Jaak Allik su vastu suisa avalikku ristisõda. Kuidas sa selliste asjadega “diilid”?
— Alustas või? Paaris artiklis vist mainis küll midagi. Umbes aastal 2000 või 2001, kui Tartu ülikooli teatriteaduse õpingud olid alles algstaadiumis, oleks see mind ehk ehmatanud küll, kuid praegu jään küll selliste “ristisõdade” suhtes rahulikuks. Ükskõik mul muidugi ei ole, võtan arvesse, vahel teeb nalja. Eriarvamusi on alati, minu ja Alliku teatrimaitse ei kattu ilmselt.
Säärased asjad mul kripeldama ei jää, kui kellelgi teisel jäävad, võib mulle alati helistada, räägime.
— Aga kas kriitikul saab ja tohib üldse olla teatrimaitset? Kas “meeldib – ei meeldi” on professionaalsed kategooriad?
— “Meeldib – ei meeldi” oleks tõepoolest ehk liiga ebaprofessionaalne öelda. Eriti kui oled eriala õppinud ja peaks ikka teadma üht-teist, kuidas etendust analüüsida, mida silmas pidada. Tuleks selgitada, põhjendada. Aga eks igal teatrikriitikul, nagu ka teistel inimestel, on oma “habitus”, millest vastuvõtt paljuski sõltub – kas lavastus pakub midagi või ei.
Kui see on nüüd küsimus subjektiivsusest ja objektiivsusest, siis arvan ma, et kõik on pigem ikka subjektiivne, aga see ei tohi olla kriitiku puhul vabanduseks, et lavastusele ebaprofessionaalselt läheneda.
— Sa oled 25 aastat vana ja tegeled saja asjaga. Vanasti öeldi selle kohta “püsimatu”. Nüüd võiks küsida: kas sa tead, kelleks tahad saada? Või kas see ongi üldse me uusrenessansi-
ajal mingi küsimus?
— Lapsena tahtsin saada võluriks, lõvitaltsutajaks, Modern Talkinguks, Siiri ja Viivi Sõnajalaks, Knight Rideri autoks Kit jne. Praegu tahaksin saada targemaks, huvitavamaks inimeseks. Teha tegusid, mis panevad ikkagi tundma, et ma olen kas või natukenegi võlur.
Eks võib-olla viie või kümne aasta pärast mõtlen jälle, et oleks ikka pidanud mõne korraliku ameti õppima.
— Räägime veel paar sõna Ösu Eveningust. Raadios on seda nüüd natuke mängitud, laul “Dramaturg” on “ringkondades” hitt. Kas millalgi on ka plaati oodata? Või peaks mõni asi jääma kaduvikukunstiks, äärmisel juhul autorilaulufestivalile või Draama lõpugalale?
— Olen kuulnud, et mõned plaadid on juba olemas. Mul endal pole. Mul pole sellega suuri ambitsioone, pigem las jääb ikka sõpradele kuulata ja levitada. Pole mingit jamamist autoriõigustega.
Räägin parem oma esimesest teatrikogemusest. Veetsin lapsepõlve Lihulas, kus vahel käisid ka teatrid. Mäletan, et ükskord oli Helle Laas ja teater nukkudega. Kahjuks ei mäleta, mis lugu oli, aga mäletan, et saalis valitses täielik kaos ning meid kutsuti pidevalt korrale. Saalist hüüti “Helle Laas, püksid maas” – üldiselt, matsid olime. Rohkem käisime kinos “Nu pogodi” “multikaid” vaatamas ja kodus näitas isa ka projektorist multifilme, kõige rohkem meeldis mulle vaadata tagurpidi “Pontu Pitsul külas”, kus kissell seina pealt potti tagasi hüppas. See on kindlasti mu huumorimeelt kõvasti mõjutanud.
