Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur


Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur
Katrina Kaldale tundub, et eesti keeles on tema romaan isegi lõbusam kui originaalis.Arno Mikkor

Teisipäeval erines Prantsuse kultuurikeskuses eesti-prantsuse kirjanik Katrina Kalda.

Kaldaga koos oli teost tutvustama tulnud ka raamatu toimetaja, kirjanik Richard Millet. Millet’ hinnangul pole endiste koloniaalmaade kirjanike prantsuskeelsed teosed kuigi huvitavad, ent Prantsusmaal on uue huvitava suunana esile kerkinud „mittefrankofoonsetest” riikidest pärit autorid, kes võivad riigi lahustuma hakkavale identiteedile huvitavat ja positiivset mõju avaldada. Kalda teos mõjus oma eba-prantslasliku jutustamisviisi tõttu väga värskendavalt.

Autori enda sõnadega kokkuvõetuna on loo keskmes patriootlikku järjejuttu kirjutav eestlane August, kelle loodud tegelaskuju (ja Kalda romaani jutustajaisik) Teodor on kangelane, täiuslik isiksus. „August on aga keskpärane ja laisk kirjanik ja need kaks tegelast ei klapi kuidagi.” Vähehaaval asub Teodor ise oma lugu ümber kirjutama ja Augusti kirjutatule kommentaare lisama. Oma armastatu põhjal loob August ideaalse naistegelase, kellesse Teodor omakorda armub. Sellest hetkest tekib Augusti ja Teodori vahele mõningane rivaliteet.

Teose ebaprantslaslikkust, mõnede kriitikute sõnul slaavilikkust aitab seletada see, et Kaldat tõmbabki kõige enam geograafiliselt ida pool asuvate rahvaste kirjanduse juurde. Tema peamiste lemmikute seas on näiteks Nabokov, Bulgakov ja Grass; Millet’ sõnul kirjutabki Kalda nagu Grassi „väherasvane versioon”. „Mulle meeldivad kirjanikud, kes töötlevad keelt, ehitavad romaani nagu katedraali,” lisas Kalda. Eesti autoritest märgib ta ära Viivi Luige, eriti tema „Seitsmenda rahukevade” ja „Ajaloo ilu”.

Samal teemal:

Kümneaastaselt Prantsusmaale kolinud Kalda valdab eesti keelt vabalt, ent mitte nii hästi, et selles kirjutada tihkaks. „Emakeel on perekondlik keel, esivanemate keel, kelle ees ma end vastutavana tunnen. Selles keeles ei saa kirjutada ükskõik mida.”

Ometi räägib ka Kalda järgmine, pooleliolev romaan Eestist, sedapuhku on peategelaseks Prantsusmaal elav eestlane, kes kahe erineva maailma vahel tasakaalu püüab leida. „Südames olen Eesti valguse ja loodusega väga seotud, soov Eestist kirjutada on täiesti spontaanne. Olen proovinud ka muust kirjutada, ent Prantsuse ühiskonna ja geograafia kirjeldamine kukub mul palju halvemini välja.” Eestis käib Kalda umbes paar korda aastas.

Tahab näha pooltoone

Kui prantslased näevad Kalda debüütromaanis postkommunistlikku eksootikat, siis eestlasele võiks raamat autori arvates paista nagu prantslase kirjeldus Eestist. Kõnekäänd „omadele võõras, võõrastele oma” peab siinkohal paika. Kuigi Kalda on Prantsusmaa kodanik ja peab end prantsuse kirjanikuks, oli tema toimetaja hoiakust tunda, et kirjanikku nähakse siiski kui huvipakkuvat võõrast. Millet püüdis Kaldalt peaaegu vägisi välja pressida tunnistust, et too unistab siiski eesti keeles kirjutamisest, ent neid katseid ei saatnud edu.

Ehkki „Eesti romaanis” puudutatakse lisaks armastusgeomeetriale ja kirjaniku-tegelase suhetele ka dissidentluse teemat, ei panda väikese rahva ajaloolistele kannatustele erilist rõhku, pigem on lähenemisviis irooniline. Mida arvab Kalda ajaloopainete kirjanduslikust kujutamisest? Autor märgib, et ehkki näiteks Primo Lévi kirjeldused saksa koonduslaagritest mõjuvad väga vapustavalt ning mõtlemapanevana, ei ole traumakirjandus tema tee. „Sellisel juhul on kirjanikul teema suhtes väga suur vastutus ja ma tunnen, et mul pole õigust sellest kirjutada, ma ei saa väita, kuidas need asjad tegelikult toimusid. Ja üldiselt ei taha ma vaadata asju mustvalgena, vaid näidata seda halli värvi, mis sinna vahele jääb.”

Eesti ja prantsuse keele vahel navigeerides tunneb Kalda, et tegu on väga vastandlike maailmadega. Eesti keel on tema sõnul väga poeetiline, ent ka arhailine – heas mõttes, lisab Kalda ruttu. Prantsuse keelt on seevastu kirjanike poolt sajandite jooksul täiustatud, nii et tänapäevastel autoritel on probleem – pea kõik prantsuse keeles kirjutamist vääriv oleks justkui juba varem kirja pandud.

Varraku kirjastuselt aprillis ilmuva Anti Saare tõlkega on autor rahul. „Kui tõlkija ütles, et ta on tööd alustanud, oli mul temast tõeliselt kahju, sest „Eesti romaani” tekst on isegi prantsuse keeles üsna raske, laused on väga pikad,” märkis Kalda. „Hiljem selgus minu üllatuseks, et Saar on leidnud väga osavalt võimalused keerulistest kohtadest mööduda.” 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare