Caryl ChurchillTipptüdrukud

Tõlkija: Anne Lange

Lavastaja, lava- ja muusika-kujundaja: Mati Unt

Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra

Osades: Viire Valdma, Maria Avdjushko, Kersti Kreismann, Maria Klenskaja, Angelina Semjonova, Kaie Mihkelson, Elle Kull, Pille Lukin, Mall Hansen ja Tõnu Saar

Esietendus Draamateatri väikeses saalis 19. septembril Suve hakul ilmus trükist professor Leo Gensi kauaoodatud monograafia Karl Burmanist (toimetaja Karin Hallas, kujundaja Jüri Kaarma, 390 lehekülge). Eesti nüüdisaja laiema avalikkuse arhitektuuriajalooalast võhiklikkust arvestades on seesugune sündmus ülioluline, Burmani kui meie esimese professionaalse arhitekti põhjalik käsitlus on kaalukas stardipakett napilt sajandivanuse Eesti rahvusliku arhitektuuriloo tundmaõppimisel.

Vähem oluline pole seegi, et monograafia autoriks on Eesti Kunstiakadeemia professor emeritus – Leo Gens, meie 20. sajandi arhitektuuriajaloo uurimuse grand old man.

Karl Burman (1882–1965) on kahtlemata üks põnevamaid Eesti arhitekte, kelle värvikas looming ning mitte vähem värvikas isiksus on igale uurijale kuldaväärt materjaliks. Burman oli juba kaasajal legend, kelle “kangelastegude” kuumust (à la pärast konkursivõitu erirongiga Tartust Tallinna sõit) käes-olev rahuliku respektiga kirjutatud teos kindlasti mitmekesistab.

Burmanil oli värvikas elukäik

Monograafia huvitavamad lehekül-jed käsitlevad noore boheemlaslike kunstikalduvustega arhitekti ja tollase kunsti- ja kultuurimaailma suhet. Leo Gensi arvates määrab lõpuks Burmani majade tegeliku ilme arhitekti romantiline kunstnikunatuur ning tema tollase kohaliku arhitektuuripildi taustal kordumatu oskus luua skulpturaalset, asüm-meetriliste soppide ja ärklitega arhitektuuri.

Ehituskunsti kui vabameelset vormidemängu armastava Burmani ilmumine sajandialguse Eesti arhitektuuri oli ajastuslik täistabamus – õige mees õigel ajal. Tema tippaeg (1910–14) oli lühike periood pärast Peterburi Kunstiakadeemia lõpetamist kuni I maailmasõja alguseni, mil Tallinn arenes tohutu kiirusega. Sõber Ants Laikmaa poolt “Eesti Lindgreniks” tituleeritud Burman kavandas siia esimesed moodsad mitmekorruselised juugendüürimajad (Tatari 21b, Raua 39, Kreutzwaldi 7 ja 12) – massiivsed elamud, mis Tallinnale tänagi vähemalt neis vähestes kvartalites suurlinnalikku ilmet annavad.

Leo Gensi kommentaar vihjab taas kord Burmani kujunemisloo keerukusele: “Romantilisele natuurile omase paatoslikkuse kõrval väljendub selles (s.t Panteoni projektis – T.O.) mingi varjatud kompleks, mis nähtavasti tekkis saksa ja vene kultuuride mõjuväljas kujunenud loov-isiksuses eesti kultuuri lülitumisel” (lk 199).

Romantiline arhitektinatuur

Leo Gensil, nagu Burmanilgi, on olnud võimalus panna alus olulisele rahvuskultuuri komponendile – üldse ühena esimestest alustas ta Eesti 20. sajandi arhitektuuriajaloo uurimist. Täna annab teise teeneka mehe – kaheköitelise “Eesti kunstiloo” autori ja mitmete suurte haiglahoonete projekteerija, Rootsis 1995. aastal manalateele läinud arhitektuuridoktor Peeter Pütsepa mälestusfond professor Leo Gensile Burmani-monograafia eest üle oma aastapreemia.