Kaunid kunstid asuvad Eesti hariduspoliitika päras
“Vahed on drastilised. Lisaks valdkondadele käivad erinevused ka koole mööda. Tartu ülikooli lektoripalgad on näiteks tunduvalt kõrgemad kui kunstiakadeemia dotsendi omad,” räägib palkadest kunstiakadeemia arhitektuuriprofessor Mart Kalm.
“Ühtset ülikoolidevahelist palgasüsteemi ei ole olemas,” kommenteerib õppejõudude tasustamist muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann. “Teised ülikoolid, ka Tartu ülikool on võtnud sellise hoiaku, et eelkõige püüavad kõige olulisemaid “ajusid” kinni hoida. See tähendab, et õppetoolide professorite palgad on küllaltki kõrged. Igas teaduskonnas, muide, on erinevad palgad. Kõige suurem mahajäämus on meil just professorite palkades, kõige väiksem lektoritel.”
Eesti Päevalehe andmetel on muusikaakadeemia professorite palk 14–15 000 krooni kuus. Samal ajal on teistes ülikoolides professoreid, kellel võib olla kaks ja enamgi korda nii suur palk, ehk siis professoril ja professoril võib olla suur vahe. Selline on olukord viimasel aastal toimunud palgatõusust hoolimata – ilmselt suurendavad palgatõusud vahet veelgi.
##Lisatöö toob lisakulu
Kaunite kunstide professuuri palkade mõju antavale õpetusele on erinev. Vahest kõige dramaatilisem on olukord Tallinna pedagoogikaülikoolis antava filmiõppe alal. “Me ei saa endale lubada kvalifitseeritud õpetajaid,” tunnistab filmi õppetooli juhatav Jüri Sillart. “Selle tunnitasu eest tullakse lugema ainult entusiasmist. Aga nii ei saa see igavesti kesta.”
“Palka saab iga kõrgkool maksta vastavalt sellele, kui palju raha on. Tartu ülikool ja Tallinna tehnikaülikool teenivad suure osa oma eelarves olevast rahast ise, näiteks tasuliste tudengikohtadega, kuid meil on see mõeldamatu,” ütleb kõrgema lavakunstikooli juhataja Ingo Normet. “Ühe näitleja koolitamine maksab aastas 120 000 krooni. Sellist õppemaksu ei suuda keegi maksta. Meie olukord on selline, et tasuliste üliõpilaste koolitamine on meile kahjumlik.”
Kaunite kunstide õpetamine on tõepoolest oluliselt kallim kui “tavaliste” erialade õpetamine. Ühe üliõpilase peale minevat raha väljendatakse koefitsiendiga ja need niinimetatud pearaha suurust väljendavad arvud võivad olla teatud erialade puhul väga kõrged.
“Kaunite kunstide koefitsient on 5, lavakunstil erandina 6,” ütleb Peep Lassmann. “Et selleni jõuda, pidasime haridusministeeriumis ja rektorite nõukogus pikki ja teravaid diskussioone. Eelmisel aastal jõudsime rektorite nõukogus kokkuleppele tõsta kaunite kunstide koefitsiente 20% ulatuses. Ülikoolid esitasid valitsusele vastava konsensusliku ettepaneku. Tänu sellele tõusid ka palgad.”
Samas tunnistab Lassmann, et “pearaha ebapiisavuse pärast ei jää küll tudengitel kutseoskused saamata”. Küll aga on selle pärast mures filmi õpetav Jüri Sillart, kelle meelest ei kata pearaha kõiki vajaminevaid kulutusi. “Sellise kalli asja nagu filmiõppe praegune koefitsient on ebapiisav,” võtab ta asja kokku.
Eraldi teema on õppevahendid, sealhulgas kirjandus ja näiteks pillid. “Võiks ju olla rohkem raha pillide soetamiseks,” ütleb Lassmann. “Pillide jaoks ei jätku raha, kuna meie eelarvest läheb 75–80 protsenti palkadeks. Filmiõppeks vajalikud vahendid saadakse aga Sillarti sõnul hoopis huvitaval moel. “Kõik toimub isevarustamise teel, nii nagu meie naabrite koera nimi oli kunagi Isevarustaja – talle lihtsalt ei antud süüa. Meie õpilased on isevarustajad!”
Vajalikke õppevahendeid on ostetud kultuurkapitali ja rahvuskultuuri fondi toel.“See küsimus on juba aastaid, kas kultuurkapital peaks toetama riigieelarvelisi asutusi,” ütleb Peep Lassmann. “Ma olen kindel, et nähtavas tulevikus ei ole kultuurkapitali toetusele alternatiivi.”
Kunstikõrgkooli rahakotile mõjub raskelt ka diplomiga kaasaskäiva lõputöö tegemine. “Varasema tava kohaselt tegid lavakunstikooli lõpuetendusi riigiteatrid, kuid me ei saa nõuda neilt sellega seotud riski võtmist,” ütleb Ingo Normet teatritudengite lõputöödest rääkides. “Me peame olema valmis mängima oma lõpulavastusi siin, Toompea koolimajas. Sellega halvame küll oma igapäevase töö, kuid kui teisiti ei saa ”
Filmitegemist õppiv tudeng võib ainult unistada, et ta saab näidata omandatud kutseoskusi diplomifilmiga. “Diplomitööde tegemist ei kata haridussüsteem kuidagi,” ütleb Sillart, kelle sõnul on saadud selleks vahel toetust kultuurkapitalilt.
Paari tudengiga eriala
Kaunite kunstide õpetamise teeb kalliks see, et mõnda eriala õpib vaid paar tudengit. Selline on kunstialade spetsiifika. Lassmann: “Kas kunstialade puhul on üldse võimalik öelda, et meil on vaja 5 maalikunstnikku, 10 skulptorit, 7 viiuldajat või nt 0,5 tromboonimängijat? See ei ole võimalik. Pigem peame lähtuma vastupidisest loogikast: kui mitu on meil näiteks helilooja võimetega inimesi, kes tahavad õppima asuda. Õnneks tuleb riiklik koolitustellimus kunstierialadele tervikuna ja akadeemial on võimalik teha konkreetseid jaotusi.”
“Oleme riikliku tellimuse suhtes tujuka fortuuna meelevallas,” ütleb Sillart, kelle arvates ei ole haridusministeeriumis ametnikke, kel võiks olla ettekujutus filmikunsti olukorrast ja selle kaadrivajadustest.
“Mul ei tohiks olla põhjust viriseda, lavakunstikooli ruumid Toompeal on põhjalikult renoveeritud,” räägib Ingo Normet. “See läks maksma 12 miljonit krooni. Kurvaks teeb asja see, et tegu ei ole riigi investeeringuga, vaid muusikaakadeemia laenuga, mis koormab lähiaastatel meie eelarvet. Samal ajal on teised kõrgkoolid saanud raha investeeringuteks.”
Eesti Päevalehe andmetel on kauneid kunste koolitavad õppejõud arutanud omavahel alternatiivi, kus muusika- ja kunstiakadeemia kuuluksid hoopis kultuuriministeeriumi alla, kes mõistaks paremini nende vajadusi. Pretsedent on olemas, Eesti sõjakoole kamandab kaitseministeerium. Samas ei panda kultuuriministeeriumi alla minekule suuri lootusi – riigi rahakott on üks.
Mart Kalm: Metallikunstniku õpe pole odavam kui hambaarstil.
Kas vastab tõele, et ühte kunstikõrgharitlast on mitu korda kallim koolitada kui näiteks ühte matemaatikut?
Jah, riigieelarves on ühe kunstikõrgharitlase koolitamiseks ette nähtud neli korda rohkem raha kui näiteks ajaloolase või kooliõpetaja jaoks. Praeguse seisuga on kunstiüliõpilase kulukoefitsient 5, metallikunstis on see koefitsient tervenisti 6,5. Ühe ehtekunstniku koolitus on sama kallis kui hambaarsti oma. Ometi on see vaid kulu aritmeetiline suhe õpilaste arvusse. Raha kvantumid on meil ikkagi väikesed. Kui kursus koosneb vaid kolmest inimesest, siis tundub, et neile eraldi õpetaja palkamine on luksus.
Kunstiakadeemia raamatukogu, arvutiparki ja kaameraid õppetööks on rahastanud kultuurkapital. Kas see raha ei peaks mitte tulema riigieelarvest?
Peaks küll, loomulikult. Samas olen ise arhitektuuri sihtkapitalis töötades täheldanud, et midagi pole nüüd ses vallas ainuüksi sellepärast tegemata küll jäänud, et näiteks arhitektuuritudengid sõidavad bussiga Pariisi õppereisile.
Kulka loodi ju ikka tegevkultuuri toetuseks...
Ma ei õigusta seda rahalunimist absoluutselt, kuid ikkagi kiidan õppejõude, kes on innukalt tegutsenud oma eriala huvides ega pea võimalikuks aeglast Eesti hariduspoliitikat järele oodata.
Kas kõik kunstierialade lõpetajad on leidnud erialase töö? Kas riigil on neid vaja?
Kunstiteaduse omad on küll erialase leiva peale saanud, ka kunstnikel ei paista probleeme olevat. Tegelikult on meie koolil potentsiaali teenindada praeguse õppejõudude ressursiga kolm korda suuremat riiki kui Eesti, ja seda isegi praeguse rahajaotuspoliitika puhul. Tehnokraatlikud valitsused on talitanud arhailise teaduslik-tehnilise revolutsiooni idee vaimus, mis seab igasuguse insenerihariduse kultuuriharidusest kõrgemaks.
