Kaur Riismaa: rebane osutus seekord šaakaliks

Kui Riismaa paari aasta eest hõivas me hommikud, päevad, õhtud ja ööd, lõi luuletaevas särama uus täht.

Siis võttis too täht appi omanimelise dramaturgi ja lavastas rebase poeetilised matused. Just nimelt lavastas, sest maetava koerlase liigiline kuuluvus ja maine keha luuletajat ei huvitanudki, ta otsis hinge. Ja peibutab nüüd sellega Muinas-Egiptuse šaakalipäist koerjumalat Anubist surnute riigist ellu, endale hingedejuhiks.

Sest Anubis kannab elu risti ja Kaur Riismaa on „lõppematu mütopoeet”, nagu selle raamatu toimetaja Jürgen Rooste kõigi tänavanurkade muusikutele kuulutas. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et nende kahe hea luuletaja sisult eluline ja vormilt siiruviiruline loomelaad on küll sarnane, aga mitte samane. Pealegi kehtib nende vahel vaikiv kokkulepe: kuni Rooste ei roosteta, seni Riismaa ei kasvata riisi ega riisikaid... Nii sobivad ühe bravuur ja teise peidetud lüürilisus hästi ühte luuleruumi. Autori teel hingest hingeni aga on „Majus ja majutult” toimetaja aidanud mitmes vahepeatuses (F. Nietzsche, T. S. Elioti, R. Brautigani jt juures) tehtud tähelepanekuid tervikkoguks komponeerida. „Olla olnd post coitum luuletaja sotsiaalselt ebapädev, ööstki on hommikusse ainult yks samm,” saame lõpuks raamatu sisukorrast kokku lugeda.