Kaur Riismaa uurib vaikuse võimalusi

Riismaa sai äsja kultuur­kapitali luulepreemia, tänavu jõuab trükki ka Tänapäeva romaanivõistluse ­võitnud raamat.

Kiitust ja preemiaid koguneb sulle viimasel ajal rohkesti. Kas tunned ise end ka kuidagi eriliselt?

Eriline on küll, aga ta on rohkem, kuidas ma ütlen, halb tunne või... Võib-olla on nii, et sellega, mida ja mismoodi ma kirjutan, tahaksin lugejatele meelde tuletada vaikuse võimalusi. Seda, et saabki tunda rõõmu sellest, et on üks tihane. Või sellest, kui on nii vaikne, et kuuled, kuidas kass läheb üle tänava. Muidugi ma olen preemiate üle tänulik, aga see ei saa olla luule eesmärk.

Kui vanalt sa kirjutama hakkasid? Ja kuidas on sind kirjanikuna vorminud haridusasutused või sotsiaalne ring, milles liigud?

Kirjutama hakkasin vara, aga see ongi võib-olla üks asi, mida inimene peab 20 aastat tegema, et jõuda väärtuslike luuletuste või tekstideni. Kõige rohkem on mind vorminud erinevate autorite tekstid kombinatsioonis sellega, et mul on võimalus teha seda, mida ma hindan – istuda metsas, lugeda ja võtta üks õlu. See on mulle väga tähtis.