Kavandatav vabadussammas külvab probleeme
Vabadussamba ristimotiivi üle pole vaatamata paljude kultuuriinimeste protestile vist enam mõtet vaielda – asi näib olevat otsustatud. Nüüd käivad vaidlused postamendi üle – kui kõrge ja mis materjalist see peaks tulema.
Mõeldi ümber ja otsustati kavandada klaasist alus, mis säraks illumineerituna künka otsas. Itaalia klaasitehas ütles ära, siis pöörduti soomlaste poole. Arhitekt Leonhard Lapin, kes on nördinud ka samba kõrguse üle, küsib siinkohal, “miks tellitakse just soomlastelt, Poolas ja Valgevenes on ka klaasivabrikud, kes teeksid kordi odavamalt”.
Pronkssõdurile jääb alla
Kõige lõpuks tuli kaitseministeerium nõudega, et postament peab olema kuulikindel. Võib küsida, miks mitte siis juba ka mürsukindel ning ümbritsetud betoonsarkofaagiga. Ministeeriumi mure on muidugi põhjendatud.
Vabadusrist võib meie ajalugu halvasti tundvatel kodanikel esile kutsuda vihapurske, pole välistatud ka mõne muinsuskaitsja provokatsioon, sest sealt kandist on avaldatud protesti monumendi asukoha pärast.
Õhku jääb jällegi küsimus, miks oli otsustajate hulgas nii vähe oma ala spetsialiste alates skulptoritest ja arhitektidest kuni maastikukujundajateni. Selge peaks olema seegi, et sellest ristist ei tule sellist rahvust ühendavat sümbolit nagu muulastele oli ja on pronkssõdur. Ma pole kindel selleski, kas kõigi riikide presidendid ikka söandavad sinna pärgi panna.
Jüri Arrak kaitses telesaates risti ideed, et rist on ajalooliselt inimesi kaitsva sümboli tähendusega. Ajaloolise sümboolikaga võib sama hästi õigustada ka haakristi. Probleemi võinuks lahendada niimoodi, nagu on soovitanud kunstiajaloolased: teostada mõni Eesti-aegse konkursi projekt – eskiisid-kavandid-maketid on kõik alles. Linna asjaomastest instantsidest ei osatud konkreetselt tulevase lahenduse kohta midagi öelda või telefonid lihtsalt vaikisid.
