Ishiguro, veendunud melomaan päriselus, mängib meisterlikult välja kontrastid. Lugudes vastanduvad tegelased – muusikud või muusikaarmastajad – kellest osa eluvaade on oma olukorraga leppimine ja teistel on tahe rusudest iga hinna eest loss üles ehitada. Sellest vastandumisest tekkiv tragikoomika annab teosele omapärase värvingu. Rääkida lootustest ja nende purunemistest läbi muusikute elude on küllaltki ootuspärane, kulunudki võte, kuid seda enam tuleb siin au anda Ishigurole üllatavate nurkade leidmise eest.

Tema usalduslik jutustamisviis, mis on silmanähtavate tõr-geteta Aet Variku tõlkesse kaasa tulnud, paneb lugeja põnevusega ootama minajutustaja järgmist lauset ning tundma, et just tema on selle kummalisevõitu loo adressaat. See on jutustamine oma parimal kujul, isegi kui pärast raamatu lõpetamist pole neist usu-või-ära-usu stiilis lugudest rohkem meeles kui tukastades nähtud unenäost.