Ajaleht oli nimelt 10. jaanuaril tsiteerinud keskerakondlasest riigikoguliiget Jaan Kundlat, kes ütles oma üürivõlglaste kohta: “Kuna nad sellised värdjad on, siis pole neilt seda sisse nõuda.” A oli öeldud, jäi oodata B-d. 15. jaanuari Järva Teatajast võiski lugeda, missuguse viisi oli rahvaesindaja valinud oma sõnade leevendamiseks: “Kundla selgitas, et kui ta nimetas eelmises artiklis üürilisi värdjateks, siis ta ei tahtnud sellega kedagi sõimata. “Värdjas tähendab ka vallaslast ja seal korteris elasid ju vallaslapsed, sest emal abikaasat polnud.””

Nagu ikka, valas eneseõigustus hoopis õli tulle. Minagi kuulsin asjast kõigepealt nördinud sugulaselt, keda ajendas helistama just see selgitus.

Mida ütlevad sõnaraamatud?

Järva Teatajas ilmus 17. jaanuaril ka Ants Välimäe arvamuslugu “Et siis värdjad?”. Selles on muu hulgas lause: “ÕS võib sõnale värdjas anda mis tahes seletusi – meie ajas ja kultuuriruumis on sellel sõnal selgelt halvustav tähendus, s.o ebanormaalne, väärarenenud, vaimselt ja/või füüsiliselt ebatäiuslik.”

ÕS-iga ei ole asi päris nii, nagu autor mõista annab. Uuemast, 2006. aasta õigekeelsussõnaraamatust, mis kannab ka märget “Kirjakeele normi alus”, leiab sõnaseletuse: värdjas – soerd, ebard, monstrum. Ei midagi enamat. Küll aga on eelmises, 1999. aasta ÕS-is sellele lisaks ka kirjas: HALV vallaslaps. Lühend HALV tähendabki, et tegemist on halvustava sõnaga. Ei mingit märki sellest, nagu oleks loomulik nimetada last, kelle vanemad ei ole abielus, värdjaks. Igal juhul tähendab see halvustamist. Ning ega halvustamisel ja sõimul suuremat vahet olegi.

Uuemast ÕS-ist on vallaslapsega seotud seletus välja jäänud üsna lihtsal põhjusel: see tähendus on nii vana ja ununenud, et seda ei mäleta kõik vanemad inimesedki. Sõnadega juhtub ikka, et aja jooksul mõni neist ununeb ja mõne tähendus muutub. Levinuim näide on, et kui Koidula kirjutas lehkavast isamaast, siis ei olnud tal mõttes Eestit halvustada.

Vanematest sõnaraamatutest saab aimu, kuidas on sõna värdjas kujunenud ja mis tähenduses seda kasutati. Koidula kaasaegne F. J. Wiedemann selgitab oma “Eesti-saksa sõnaraamatus” (1869), et wärdijas on wärra laps. Sõna wärd omakorda tähendab hoora. Lisaks wärra-lapsele on kirjas ka wärra-mees – saksakeelsetest seletustest selgub, et see tähendab petist ehk abielumeest, kellel on suhted võõra naisega. Seejuures on Wiedemann wärra-lapse seletuseks kasutanud saksa sõna Bastard, milles endas peituvad juba mõlemad tähendused: abieluväline laps ja ebard. Etümoloogid oletavad, et ka eesti sõnal on germaani päritolu.

Lõpp hea, kõik hea?

Tõeline aegade hämarus vaatab aga vastu Andrus Saareste “Eesti keele mõistelisest sõnaraamatust” (1958–68). Märksõnade värdjas ehk värralaps juurest leiame ka näited, nagu “Tüdruk tegi värdja lapse” või “Aus laps nuttab ahjo peäl, wärdias wärrawa taga”. Mõtlemapanevalt pikk on muude sõnade-väljendite loetelu, millega sai väljendada sama mõtet: vallaslaps, tüdrukulaps, isatu laps, sohilaps ehk sohik, eksinud laps, leinaline laps, kõrvaline laps ehk kõrvalaps, korjatud laps, muidulaps, ilmaga saadud laps, väline laps, rebase laps, althõlma laps, hatalaps, pordulaps, hooralaps, tallatud naise laps; isa pikkhänd; see hakkas põõsast külge; tema isa on jaanijääl maha kukkudes surma saanud... Ehkki enamasti on kahju, kui sõnad ununevad ja väljendus muutub vaesemaks, siis sellest loetelust ei tahaks küll midagi tagasi. Kõigil neil ütlemistel on oma varjund ja see on halvustav. Las siis ununevad.

Jaan Kundla, kellest lehed kirjutasid läinud kevadel hoopis teisel põhjusel – vanima riigikogulasena luges ta Toompeal ette riigikoguliikme ametivande –, on nüüdseks palunud avalikult vabandust lastelt ja emadelt, keda tema sõnad riivasid. Tegelikult oli riivatuid rohkem: kõik need, kes ei ole sündinud registreeritud abielust. Sõna värdjas kahel tähendusel on ju oma varjatud seos: mõlemad halvustavad seda, mis inimesel puudub ning mida ta ei ole endale ise valinud – olgu see siis puue või isata lapsepõlv. Sellepärast ongi alatu kedagi nii nimetada.