Keelatud lips viis saate värvid

1981/82 peeti "Kaks takti ette" ansamblite konkursina. Kord astus rezhissöör Jaanus Nõgisto stuudiosse, kus oli üles rivistatud järgmised esinejad: umbes 20 igas vanuses muusikut, kõigil päikeseprillid ees.

"Võtke ära!" hüüdis Nõgisto. "Meil on siin televisioon, mitte mingi beach!" - "Nad ei saa," sosistas ehmunud operaator vastu. Selgus, et võistlema oli tulnud pimedate ühingu bigbänd.

Kui "Kahe takti" rezhissööriks sai 1987. aastal Jüri Pihel, otsis ta esmalt uut, asja tõsiselt võtvat saateansamblit. 1984/85 hooajal juhtus, et kui üks bändi liige ei tulnud salvestuse ajaks kohale, andis operaator Robert Vood kaamera teiste kätte ning mängis ise partiid noodist maha. Finaalkontserdil vihastas trummar aina valesti mänginud bassimehe peale niimoodi, et viskas teda trummipulkadega.

Sama hooaja "Kahe takti" finaal läks erandkorras eetrisse must-valgena, sest kontserti juhtinud Arvo Aun kandis lipsu, millel oli nii sinine, must kui ka valge värv. Jaanus Nõgisto teada oli see viimane ETV must-valge saade.

Nagu lavakooli sisseastumiseksamitel, nii on ka "Kahe takti" ajaloos küllalt legende, kuidas esialgu vaid sõbraga kaasa tulnul on palutud samuti laulda ning lõpuks on sel moel saatesse sattunu sõbrast kaugemalegi jõudnud.

Nii näiteks tulid algselt vaid klaverisaatjana stuudiosse 1995. aasta võitja Tiiu Tulp ja 1993. aasta kolmas Yvetta Reinsalu, samuti tänavune finalist Kaire Vilgats.