Üldiselt on sõnavara nagu rahvaluule: kollektiivselt loodud ja üksteisele edasi antud ning puuduolev võõrsilt juurde laenatud. Ent leidub ka sõnu, mille on keelde toonud või ka tõesti ise loonud mõni kindel isik. Uusi, nn tehiskeelendeid saab luua kahel põhimõttel: kas vabalt kombineerides või mõnele eeskujule-alusele tuginedes. Niimoodi võetakse kirjakeelde sõnu “siselaenamise” korras üle murretest, neid omajagu mugandades, või moodustatakse mõne muu keele vastega samal põhimõttel. Kuid küllalt juhtub sedagi, et keegi mõtlebki välja päris uue sõna.
Miks male, mitte šahh?
Üheks ilmekaks sõnaloomingu näiteks tuuakse male, mille lõi Ado Grenzstein 1880. aastail. Sellepärast erinebki meie sõna muude keelte vastetest, mida seostatakse idamaise valitseja šahhiga. Grenzstein ei teinud midagi eriti keerulist. Ta nimelt võttis sõnal malev, mis tähendab muistset sõjaväge – on ju malelaual vastamisi kaks malevat –, v-tähe lõpust ära. Niisugusena kasutame me seda sõna praegugi.
Kabet seevastu seostatakse naistega ning saksa keeles on selle nimi Dame ehk Damespiel ja vene keeles damka. Eesti rahvaluules tähendab ka kabe ehk kabene naist, ehkki tavakeel seda enam ei mäleta. Kahjuks ei ole ka Rein Kull, kes sellest oma kogumikus “Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel” kirjutas, osanud nimeliselt öelda, kes just kabe lauamängu tähenduses kasutusele võttis.
Teada on, et eesti käändenimetused nimetav, omastav, osastav jt pärinevad Karl August Hermannilt, kes lõi need ladinakeelsete eeskujul. F. R. Kreutzwaldilt oleme saanud keemiliste elementide nimetused süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik... Esimese maailmasõja ajast pärineva sõna kahur autoriks peetakse ajakirjanik Voldemar Rosenstrauchi.
Lähemas minevikus on näiteks kirjanik Jaan Kross mõelnud välja vestmiku ja Ain Kaalep etlema. Sõnade olme, raal, küülik, hõivama ja hõlvama autor on aga Manivalde Lubi. Väidetavasti sai raali aluseks N Liidu esimeste toasuuruste arvutite nimi Ural.
Kaks olulist Johannest
Kus iganes tuleb juttu eesti keelde uute sõnade loomisest, seal meenutatakse kohe Johannes Aavikut, kellelt oleme saanud sõnad relv, kolp, laip, laup, mõrv, roim, reetma, embama, naasma, süüme, ese, uje, selmet (selle asemel et) ja palju, palju teisi. Aaviku soovitatud soome laene ja loodud tehiskeelendeid on sadu. Ta oli lennukas romantik, kes seadis sihiks eesti keele ilu ning kultuurkeelte sekka jõudmise. Ent Aaviku tähtsust rõhutades unustatakse pahatihti tema nimekaim Johannes Voldemar Veski, kelle osa ei saa pidada väiksemaks, pigem vastupidi. Veski tegeles aastakümneid järjekindlalt sõnavara täiendamise ja oskussõnade loomisega. Tema panust saab mõõta paljude tuhandete keelenditega, mille sekka kuuluvad näiteks sõnad elamu, pühamu, meelas, maak, kivim, tarvik, toimik, uluk, väljak, märkmik, asula, kanala, sidur, uinuti jt. On väidetud, et Aavik otsis eeskuju muudest keeltest ja Veski keskendus emakeele enda kasutamata võimalustele. Ent lähemalt uurides selgub, et seades sihiks meie sõnavara elavdamise ja mitmekesistamise, kasutasid mõlemad eri võimalusi.
J. V. Veskilt on teada ka sõna, mis läks käiku vigasel kujul. Nimelt olevat üks juuraprofessor palunud Veskil soovitada eesti vastet saksa sõnale feststellen. Veski pakkunud tuletist turvastama, kuid märganud mõni aeg hiljem siin-seal kasutatavat mingit sõna tuvastama. Jurist oli tema pakutu eksikombel valesti üles kirjutanud ja nii kasutame me seda tänini.
