EPL-i 28. septembri ühiskondlik-poliitilises ajakirjas Möte ilmus Rein Taagepera suvine sõnavõtt Kääriku Metsaülikoolis. Pealkirja all “Eesti- ja venekeelsed eestlased” teeb Taagepera ettepaneku: “Pakun välja harjumatu keelekasutuse “eestikeelsed eestlased” ja “venekeelsed eestlased”. Väljastpoolt Eestit vaadates tähendab Estonians Eesti territooriumil elavaid inimesi. Soomeski eristatakse soome- ja rootsikeelseid soomlasi. Hoiak, et peab olema kas eestlane või venelane, kitsendab ja surub ning seda üksteist välistavat vastasseisu ei ole enam vaja.”

Oleneb, kustpoolt vaadata

Ilmselt ei ole ma kaugeltki ainus, kellele tundub kummaline juba see, kui kedagi nimetatakse eestlaseks Eestis elamise järgi. Muidugi, me kõik oleme vähem või rohkem segaverelised. Asi pole mingis “tõupuhtuses”, vaid sõna tähenduses. Ebamäärane tähendus tähendab ka sisulist mitmeti mõistetavust. Eestlane oleks justkui seni tähendanud rahvust – emakeelt ja sünnipärast identiteeti. ÕS pakub peale eestlase ka sõna eestimaalane, mis on küll kohmakavõitu, aga mille tähendusega on meie enda vaatepunktist kõik selge – see on Eestis elav inimene.

Mida ütlevad keelenõustajad? Vastuseks kirjutas Peeter Päll, kes on põhjalikult tegelnud maade nimedega: “Küsimus on rohkem poliitiline kui keeleline, s.t kas ollakse nõus rahvanimetust (etnonüümi) võrdsustama ka elanikunimetusega.” Küll aga selgus tema meilist, et emakeele seltsi keeletoimkond on koostanud soovitatava maailma maade nimede loetelu, mille leiab aadressilt www.eki.ee/knab/mmaad.htm ja kuhu on lisatud ka elanikunimetused. Neist on ringikesega märgitud need, mis on ühtaegu rahvanimetused. Niimoodi on kirjas ka eestlane – s.t emakeele seltsi keeletoimkond peab loomulikuks nimetada eestlaseks ka Eesti elanikke.

Sammud pikal teel

Kuidas täpsemalt on lugu teisel pool lahte? Soome tuttavate väitel räägivad soomekeelsetest ja rootsikeelsetest soomlastest küll rahvastikuregistrid, aga tavakeeles niimoodi ei öelda. Ent neile oli enesestmõistetav, et sõnal suomalainen on kaks tähendust: Soomes tähendab see eeskätt soome rahvusest  inimesi, mujalt maailmast laiema pilguga vaadates aga Soome püsielanikke – sealhulgas nt somaallasi. Sealsete rootslaste jaoks on eraldi nimetus suomenruotsalaiset.

Võrdlus soomlastega näitab, mis suunas tõenäoliselt arenevad meiegi mõisted. Küllap on eestlase kahetähenduslikkus peagi enesestmõistetav ka meile. Seni on mõju avaldanud Eesti vähene omariikluse kogemus. Elades N Liidus, liigitasime me end eelkõige rahvuse järgi, eristamaks ennast teistest suurriigi elanikest. Kaugem vaade jäi teisejärguliseks.

Tegemist ongi laiema probleemiga, millega tänapäeva maailmas puutub mingil määral kokku enamik keeli. Nõnda tuli läinudaastaste Pariisi tänavarahutuste ajal esile vastuolu selles, kes on prantslane. Ka Päevalehele neist sündmustest kirjutanud eestlane otsis võimalust identiteedivastuolusid kirjapildis tähistada. Tema pakkus võimalust kirjutada “prantslastest” ja “Prantslastest”, mis küll eesti keelele ei sobi. 

Hiljaaegu juhtusin lugema ka lauset: “Valdava osa värvatutest moodustasid liibanoni rahvusest araablased.” Teatmeteosed väidavad: Liibanon on riik, mille elanike valdav enamik on araablased. Sobiv olnuks: Liibanoni päritolu araablased. Ent siin põrkame juba teiselegi segasele tähendusvaldkonnale: kas rahvus tähendab ka eesti keeles kodakondsust? Kumba just mõtles autor?