Aeg-ajalt tuleb käibele uusi sõnu. Mõni neist on hea leid, mida on mõnus kasutada ja hõlbus mõista. Mõni teine seevastu ei võta juuri alla ja unustatakse. Ent teinekord kohtab ajaleheloos, mis peaks olema arusaadav laiemale lugejate ringile, ka sõnu, mida kasutatakse täie enesestmõistetavusega, aga mille tähendus jääb segaseks. Nii oli hiljaaegu ühes eesnäärmevähist rääkivas kirjutises juttu sellest, et teadlased on tuvastanud: “Noorematel meestel on haigusevaba elulemus pikem.” Mis imeasi on elulemus?

On sõna ega ole ka

Õigekeelsussõnaraamatust ega interneti keelenõuvakast “elulemust” ei leia. Ei leia ka tegusõna “elulema”, millest see peaks justkui olema moodustatud. Keelenõutelefonilt vastatakse: jaa, neile on sellist küsimust varemgi esitatud, aga nemad soovitaksid “elulemuse” asemel pigem kasutada sõnu elumus (vrd suremus, sündimus) või üleelamine, ellujäämine.

EPL-i terviselehe toimetaja seevastu on veendunud, et on ainult aja küsimus, millal “elulemus” jõuab ka sõnaraamatutesse, sest seda pidavat enesestmõistetavalt kasutama kõik Eesti meditsiinialased perioodikaväljaanded ning tervishoiuasustused. Tema teab ka, mida see sõna tähendab: “Elulemus on aeg, mille raske haige (nt vähihaige, HI-viirusega patsient) endale kas täiendravi või ravimite abil juurde võidab.” Niisiis on meedikutel läinud vaja sõna, mida keeles polnud, ning keegi on selle ise teinud. Oleks justkui tore – ei kasutatagi mõnda järjekordset võõrsõna, vaid on loodud oma vaste. Ometi tundub selles sõnas olevat midagi kummalist ja eksitavat. Mis see on ja millest tuleb?

Kuidas tehakse sõnu

Uute sõnade loomiseks on põhimõtteliselt kolm võimalust. Võib mõelda välja midagi täiesti uut – selle peale oli meister Johannes Aavik, kes lähtus sellest, milliseid alateadlikke seoseid tekitab ühe või teise hääliku kõla. Võimalik on aga kasutada ka olemasolevaid sõnu, liites neid näiteks liitsõnadeks, nagu külmarohi, käkitegu, küllaminek. Kolmas võimalus on anda sõnatüvele uus tähendusvarjund mõne liitega.

Eesti keele sõnade ülesehitus meenutab teatavasti ritta laotud klotse, mida saab juurde panna, ära võtta või asendada. Seejuures on oluline, et igal liitel on oma tähendusvarjund, sest vastasel juhul ei saaks teised keelekasutajad aru, mida uus moodustis peaks tähendama. Just siin peitub “elulemuse” häda. Selles sisalduv le-liide moodustab ainult tegusõnu. Niisiis peaks “elulemuse” aluseks olema “elulema”. Tegusõna elama ei anna aga niisugust tuletist. Küll on sellest tuletatud muid tegusõnu: elunema, elustama, elustuma, elutama (eluga täitma, asustama – nt elutamata maa), elutsema. Veel pakub 2006. aasta ÕS tegusõna eluma, lisades sellele näitelause: “Kas inimkond elub uues sõjas?” Siit siis tuleb ka keelenõustajate pakutav elumus.

Miks ei ole tegusõna “elulema”? Põhjuseks on tähendus, mida kannab le-liide. See tähendab nimelt mitmekordset, korrapäratult korduvat tegevust, näiteks logelema, vedelema, laisklema, mõnulema, nautlema. Mida peaks siis tähendama “elulemine”? Mitmekordset, korrapäratult korduvat elamist? Sellepärast ongi ka “elulemusest” raske aru saada – varjundilt seostub see millegi muuga kui surmalt võidetud eluga. Järelikult sobib paremini elumus, mida soovitavad keeleinimesed.