Keelepolitsei küüsis: sobimatud sõnad Ameerikas
Ameerika koolilapsi ei tohi hirmutada põrguga. Kindlasti ei tohi kooliõpikuis öelda, et kellelgi on poisilik figuur või et keegi on parim mees selle töö jaoks, niisamuti kui tuleb vältida kellegi nimetamist raamatukoiks ja pimedaks, rääkimata juba beibest või tibist.
Kõik need ja kümned muud sõnad on Ameerika kooliõpikutes keelatud põhjusel, et nad on kas elitaarsed (polo, jahtlaev), seksistlikud (beibe, poisilik figuur), väljakutsuvad (raamatukoi, pime) või lihtsalt liialt tugeva tähendusega (põrgu, mis tuleb asendada mõne pehmema sünonüümiga, allmaailm näiteks). Kuid ega taevasel valitsejalgi paremini ole läinud – sobimatuks sõnaks on ka jumal, sest mõni laps ei pruugi olla religioossete tunnetega või siis on tal mõnda muud usku jumal.
Nähtamatu tsensuur
Sedasi kirjeldas uudisteagentuur Reuters uut taset kurikuulsas Ameerika poliitilises korrektsuses, ajendatuna hiljuti ilmunud raamatust nimega “Keelepolitsei” (The Language Police). Autoriks on eelmise president Bushi valitsuse haridusametnik ja Clintoni administratsiooni nõunik, praegune New Yorgi ülikooli haridusprofessor Dianne Ravich, kes lisaks olukorra analüüsile on raamatusse koondanud ka 500-sõnalise nimekirja keelatud või soovimatutest sõnadest.
Sellele, mis kõik on lubatud ja mitte lubatud, sattus Ravich enda sõnul juhuslikult ning täielikult tõestada seda tal ka ei õnnestu. Põhjus on selles, et õpikute koostajad ja kirjastajad kinnitavad justkui ühest suust – ajaloo või kirjandusõpikute autoritele ei ole kehtestatud mitte mingit tsensuuri, kuid samas lähtuvat nii autorid kui kirjastajad reeglitest, mis lihtsalt olevat olemas. Kus ja kelle kehtestatud, pole teada.
Teada on küll see, et sooliselt ja rassiliselt solvata võivat sõnakasutust hakati Ameerikas piirama, et mitte öelda tsenseerima 1970. aastatel. Ligi kolme aastakümnega on aga jõutud täieliku absurdini, mille üheks paremaks näiteks on Ernest Hemingway kuulus jutustus “Vanamees ja meri”.
Mitte meri, vaid suur veekogu
Ravichi sõnul teeb paljudele inimestele, kellele ta Hemingway jutustuse näidet maininud on, nalja selle pealkirja korrektseks kujundamine. Kui nimelt järgida neid “lihtsalt olemas olevaid reegleid”, siis on ainus sobiv sõna selles “ja”. Vanamees ei sobi kahel põhjusel – esiteks on “vana” solvav ealisel pinnal, teiseks aga on “mees” mõistagi seksistlik ja naissugu solvav. Sõna “meri” aga ei sobi kasutada seepärast, et mõni kaugel sisemaal elav õpilane võib tunda end puudutatuna ja alavääristatuna, kuna tema ei saa olla selle “suure veekogu” juures.
Merd ongi soovitatud nimetada “suureks veekoguks”, kuigi sõnadega edasi mängides tekib kohe probleem – “suur” mõjub ju alavääristavalt sellele, kes või mis on väike.
Kooliõpikute väljaandmine on USA-s koondunud nelja peamise kirjastaja kätte, kelle eesmärgiks on müüa edukalt ja mõistagi kulusid kokku hoides samu raamatuid üle kogu riigi.
Masendav korrektsusmaania
Igaks juhuks, et õpik ikka kõigile sobiks, tuleb vältida näiteks kirjutamist öökullist, sest mõnel pool seostatakse öökulli surmaga. Pigem ei peaks ka käsitlema sünnipäevapidu, sest mõne lapse vanemad ei korralda selliseid üritusi. Vanematest rääkides tuleb aga hoiduda näitamast ema ehmununa, šokeerituna, hirmununa.
Sõnade ja piltide sanitaarkontroll ei piirdu vaid kooliõpikutega, kirjutas New York Times. Ajaleht kirjutas hiljuti ka USA riiklikust terviseinstituudist, kus aidsiuuringutes on keelatud kasutada sõnu gei ja homoseksuaalne. Veelgi enam – neid sõnu ei tohi kasutada ka e-kirjades või muus suhtluses ametnikega, sest praeguses konservatiivses valitsuses olevat küllalt neid, keda selliste sõnade nägemine ja kuulminegi solvavat.
Nii ongi kasutusele võetud koodsõnad ehk lihtlabaselt öeldes nimetataksegi hunti taas metsakutsuks, nagu vanarahval kunagi kombeks oli. Sorry, mitte vanarahval, vaid meie esiisadel ja -emadel. Oi, veel kord sorry, igati korralikum on öelda esiemadel ja -isadel, sest mehi ei tohi ju eelistada.
Ravichi sõnul on korrektsusmaania ehk “watch-what-you-say” (vaata ette, mida ütled) haaranud nii vasak- kui parempoolsete vaadetega inimesi ning surve-gruppe. Ameerika kooliõpikutesse püütakse ühtede kaante vahele suruda täpselt ühepalju nii vanu häid perekondlikke väärtusi kui võrdsuse rõhutamist kõigi rahvusgruppide vahel.
Muidugi ei tohi lasta kellelgi, isegi ajaloolisel isikul öelda Emake Venemaa. Sobimatu on minna isamaa kaitsele ning vennaskondi pole olemas ega varsti enam kooliõpikute järgi ka mitte kunagi olnud, tõi Ravich veelgi näiteid. “See on nagu George Orwelli “uuskeel” tegelikuks saanuna,” ütles ta, viidates keelemanipulatsioonidele Orwelli utoopias “1984”.
