Keelepuu on keeleajaloo meetodite tulemus
Urmas Sutrop tahtis (EPL, 21.12.99) "kaitsta soome-ugri keeleteadust" Cornelius Hasselblatti "süüdistuste" eest (EPL, 9.12.99). Tema enda "loos" on aga küllaltki palju niisugust, mis võib Eesti Päevalehe lugejatel ekslikke ettekujutusi tekitada.
Kõigepealt: vaatamata sellele, et puumudeleid on Euroopa kultuuriajaloos kasutatud igasuguste asjade kirjeldamiseks (nagu seda on uurinud Sutrop), pole keelepuu mingi väljastpoolt kunstlikult keeleteadusesse toodud moenähtus. Esimest soome-ugri keelepuud ei joonistatud "ugri-türgi lahingu" tulemusena – üldse on Sutropi pilt Gyarmathi teosest ning selle tagajärgedest õrnalt öeldes ühekülgselt lihtsustatud.
Keelepuu on loomulik tulemus keeleajaloo meetoditest. See pilt, mille võrdlev-ajalooline keeleteadus keele arenemisest annab, on tingimata kas puu või mingi niisugune diagramm, mida saab ka puuks ümber tõlgendada. Ilma algkeele ja tütarkeele mõisteta, ilma keelepuuta on keelte esiajaloo ja suguluse tõendamine lihtsalt võimatu. Jääb sarnaste nähtuste loetelu ilma ajadimensioonita, kus ühise päritoluga nähtusi on võimatu juhuslikest sarnasustest või kontaktide tulemustest eraldada – jääb laialivalguv faktide mass.
Algusest peale on teatud, et keeleajaloos on ka nähtusi, mida keelepuuga kirjeldada ei saa – on teiste keelte mõjusid, laensõnu jt. Lainemudel ei ole (nagu väidab Sutrop) mingi uus asi: seda on kasutatud keelepuu täienduseks juba möödunud sajandil. Küsimus pole selles, kas keelepuuga kõike seletada saab või mitte. Küsimus on selles, et teised, "revolutsioonilised" mudelid on keeleajaloo, keelte põlvnemise ning arenemise suhtes võimetud ja viljatud.
Teada on samuti, et keelte ja rahvaste põlvnemist üheainsa mudeliga seletada on võimatu. Keel, kultuur ja geenid ei pruugi ju üheskoos pärineda (piisab, kui vaadata nt inglise keele praeguseid kõnelejaid). "Keeleteaduse, molekulaarbioloogia, arheoloogia jt andmetel" põhinevad rahvaste esiajaloo mudelid aga pole enam keeleteadus, nendega keelelisi nähtusi seletada on ohtlik. Eriti ohtlik on näiteks keeleteadlastel arheoloogia või geneetika tulemusi rakendada: teiste teaduseharude oletustest saavad kergesti nn kindlad faktid.
Soome-ugri keelte sugulussuhteid saab ka praegu keelepuuga kirjeldada ilma oluliste muudatusteta. Saami ning mordva keeled paiknevad ka edaspidi ilusti läänemeresoome ning mari keelte kõrval, ungari keel moodustab (koos handi ja mansiga) omaette haru (mis on loomulikult, ajaloolistel ning geograafilistel põhjustel, teistest juba võrdlemisi kaugele nihkunud). Ei tea, mis põhjusel Sutrop vastupidist väidab.
Tahaks väga teada, kes on need "paljud soome-ugri keeleteadlased", kes vanade mudelitega enam "ei rahuldu". Enamik mu kolleegidest ei tunne mingit vajadust demonstratiivseks keelepeksmiseks sugupuu vastu. Fennougristid tahavad rahus töötada, konkreetseid tulemusi saavutada. Neid pole keelepuu saagijatel siiamaani näidata olnud.
Püsib Hasselblatti (ja paljude teiste, sealhulgas allakirjutanu) küsimus: kas "soome-ugri keeleteaduse" nimel (kuid nii ajaloolisest keeleteadusest kui ka keeleteaduse ajaloost hoolimata) on praegu lubatud väita ükskõik mida?
Debatist eesti keelepuu üle vt ka Eesti Päevaleht 8.12. ja 21.12.1999
