Keeleuuendusest sündis diplomilavastus
“Keeleuuenduse lõpmatu kurv” on meie sügissemestri töö vili. Teatrikoolis on viimane lavakõneeksam kolmanda kursuse kevadel. Selle eksami hinne läheb lõpudiplomile. Neljandal kursusel on lavakõne küll programmis, aga kohustust publiku ja eksamikomisjoni ees üles astuda ei ole. See annab vabaduse tegelda oma äranägemise järgi oma asjaga.
Sattusin suvel 1966. aasta Keele ja Kirjanduse kahest esimesest numbrist lugema Arnold Kase põhjalikku artiklit Aaviku keeleuuendusest. See oli ilmselt üks esimesi artikleid, kus Aaviku nimi ja panus pärast sõjajärgset mahavaikimist taas ausse tõsteti. Artiklis oli rohkesti viiteid Aaviku töödele. Mõtlesin, et tahan neid lugeda ja selleks on aega vaja. Siis kohtasin Tartus ühel suvelavastusel viimase kursuse üliõpilasi ja üks neist küsis, mida me sügisel lavakõnes tegema hakkame. Küsimus oli natuke enneaegne – väljas oli veel suur suvi. Aga ma vastasin prauhti: “Aaviku keeleuuendusega.”
Sügisel hakkasime lugema. Läksin rahvusraamatukokku, kirjutasin kõigepealt kolm ja pool tundi tellimissedeleid, viisin need kooli ja jaotasin laiali. Alguses paar-kolm kuud lugesime, avastasime, vaimustusime.
Üks materjal viis teiseni, keele, luule ja rahvusküsimuste juurest jõudsime nimede eestistamiseni, Poe tõlgeteni, “Hirmu ja õuduste juttudeni”. Üheks jahmatavamaks elamuseks olid muuseas ajakirjas Eesti Kool avaldatud õpilaste kirjandid. Aavik oli koolide peainspektor humanitaarainete alal. Sellel ametipostil olles analüüsis ta 1935. aasta Eesti Kooli numbris üleriigilise kirjandusvõistluse töid. Kirjandusvõistluse teema oli “Milleks kohustab Eesti riiklik iseseisvus meie noorsugu?”. Ühtlasi avaldas ajakiri kolmes numbris kolm parimat kirjandit. Nende noorte ideaalide puhtus mõjus tänases päevas rabavalt valusalt.
Tuleviku eesti keel
Ühel hetkel sain aru, et oma äranägemise järgi oma asjaga tegeldes on meil kohustus noorema kursuse üliõpilaste ees. Et me oleme nii palju teada saanud, et seda tuleb jagada sellel “tšillimise”, “hängimise” või mis tahes ajastul.
Kõige raskemaks osutus läbiva telje leidmine ja materjali kokkukirjutamine. Olin üliõnnelik, kui üks üliõpilane tuli tundi Aaviku 1911. aastal Noor-Eesti neljandas albumis avaldatud artikliga “Tuleviku eesti keel”, mida ma ise polnud veel lugenud. Selles oli kirge, barrikaadivõitlust ja müügimehe veenmisjõudu. See artikkel sai meie kava aluseks, aga sellele ehitamine võttis aega. Kava teine pool on üliõpilaste omalooming.
Koolis esinesime jaanuari keskel. Meie ülesastumist väisasid kolme teatri peanäitejuhid, kes kõik leidsid, et sellega tuleb kooliseinte vahelt välja minna.
Ja lõpetuseks üks Aaviku lühendus, olgu see siinkohal reklaami eest: “Lyhenduses Ll tuleb mõelda o keskele ja veel yks l lõppu.” (Johannes Aavik “Keeleline käsiraamat”, Tartu 1932)
Aaviku keeleuuendusest
1912. aastal algatas Johannes Aavik keeleuuendusliikumise. Propageerides kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi, esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda.
Eestis oli keeleuuendus seotud muudatustega poliitilises staatuses, rahvuskeeles tuli hakata ajama riigiasju ja andma kõrgharidust. See tähendas teravat vajadust uue sõnavara, eriti oskussõnavara järele.
Aavik on rikastanud eesti keele sõnavara sadade soome laenude (aare, hetk, häirima, julm, levima, raev, siirduma, tootma, vallutama), tuletiste (us-, ng- ja mus-liitelised nimisõnad) ja murdesõnadega. 1913 alustas ta tehistüvede loomist, 200 tüvest on praegu kasutusel umbes 40 (nt embama, evima, laip, laup, lünk, meenutama, mõrv). Tema ettepanekul on käibele võetud i-ülivõrre ja maks-vorm, laiendatud i-mitmust, lühikest mitmuse osastavat, lühikest ainsuse sisseütlevat ja nimetavalist liitumist ning muudetud sõnade järjekorda lauses.
Aaviku keeleuuendusteooria ja tehistüvede loomise põhimõtted on leidnud rahvusvahelist tunnustust ja rakendust.
Aavik on pseudonüümi J. Randvere all avaldanud novelli “Ruth”, ideaalnaise portree, mida on peetud ka tema ideaalkeele portreeks. Aavik on avaldanud ka arvukalt tõlkeid soome, prantsuse, inglise jt keeltest ning ajakirju Keeleline Kuukiri (1914–1916) ja Keeleuuendus (1925–1926).
