Keelustage negatiivsed tunded!
Mis saab, kui omavahel kohtuvad Ray Bradbury „451 kraadi Fahrenheiti” ja legend Sinihabemest? Kertu Moppeli ja Krahli noorte trupiliikmete (pluss Mart Kolditsa) tõlgenduses tuleb välja komöödia, õigemini satiiriline sketšisõu. Selles kujutatud tulevikunägemus sarnaneb tänapäevaga selles mõttes, et võim on kehva kujutlusvõimega inimeste käes ja stabiilsus on põhiväärtus. Tablettide ja psühholoogilise nõustamise asemel saab telefoni teel tellida emotsioonide täispakette, üks tegelane valib oma õnnetuseks näiteks „üllatuse”. Keelest on riisutud välja kõik kujundid, mida asendab täiuslikult täpne ametnikuargoo.
Aga kas seda kõike on laval näha sama huvitav kui paberilt lugeda? Üldiselt, aga mitte alati. Nagu öeldud, koosneb tükk hoogsalt üksteise otsa loobitud sketšidest, aga anarhistlikku sära ja särtsu mahuks siia veelgi rohkem. Eesti hümni sõnade „täpsustatud” ümbertöötlus on ohtralt ruumi saav sketš, mille puänt ka paberil väga hästi ei kannaks. Kuigi jah, meenub, et sõnad „pääl” ja „tääl” ongi juba mingi rumala moderniseerimise käigus asendatud.
Samal ajal on enamik stseene, kus kujutatakse totaalselt kaubastatud ja teenustatud inimkonna toimimist argitasandil, asjakohaselt hambulised. Daniel Vaarik fantaseeris hiljuti Memokraadis, et kui antidepressandid oleksid varem leiutatud, ei teaks me midagi Nietzschest ja Juhan Liivist. „Sinihabeme” maailma juhtiva „nähtamatu käe” meelest on see tõsi ja nii olekski väga hea. Sest mis mõtet on kogu aeg vinguda ja sügeleda, kui enda vabadust võiks kasutada konstruktiivselt, isikliku heaolu laiendamiseks? Sama pärib sõbralik robothääl Liis Lindmaa tegelase käest, kui see hakkab „tahtma veidrat”. Kui sama karakter tellib endale jõuludeks külla seltskonna näidissugulasi, hakkab korraga naljakas ja õudne. Sooneutraalsuse ideest veel ebainimlikum ja tõenäolisem on poliitkorrektsus, kus kõik mahub formaati – tõeline pereisa, tüüpiline laps, stiilipuhas veidrik. Nende mõtete äratamise eest lavastajale-autorile Moppelile aitäh.
Sinihabeme kuju ise ja tema lukustatud uks jäid minu jaoks aga avamata. Kuuldavasti oli muinasjutu lavastusse sissetoomise peapõhjuseks asjaolu, et teater ei saanud Bradbury teose „ametlikuks” töötlemiseks õigusi. See, et surnud autori 60 aastat vana tekstiga kunstiliseks suhestumiseks peab küsima luba inimestelt või pigem robotlikelt asutustelt, kellel teksti endaga vähimatki seost pole, on iseenesest võimas märk, mis näitab, kuhu me teel oleme.
L: Kertu Moppel
O: Mari Pokinen, Liis Lindmaa, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall, Mart Koldits
Esietendus Von Krahli teatris 12. oktoobril 2012
