Kehade katmine Tallinna moodi
Eelmisel nädalal astus Tallinn maailma
moepealinnadega ühte sammu.
Ester Kannelmäe
Anne & Stiili peatoimetaja
Ratsionaalne rõõm on sõnaühend, mis mulle seekordse TFW-ga seostub. Igal hooajal märkan, kuidas meie enneolematult tahtejõuliste moetegelaste plaanid liiguvad vaatamata piisavate ressursside ja toetuse puudumisele lähemale situatsioonile, kus saame rääkida reaalsest Eesti moetööstusest, kus eksisteerib lisaks suurele tublile Baltikale ka väiketootjaid. Oksana Tandit disainib juba teist hooaega tiražeeritud kollektsiooni, Kristina Viirpalu müüb oma efektseid sukki ka väljaspool Eestit, BonBon Lingerie vallutab jõudsalt maailma, imekaunite kollektsioonidega esinenud Piret Ilves, Lilli Jahilo ja Xenia Joost julgevad suurelt mõelda ega piirdu vaid üksikeksemplaride meisterdamisega. Sama plaan podiseb ka kolme legendaarse disaineri – Riina Põldroosi, Ketlin Bachmanni ja Aldo Järvsoo – peas. Nende tuliuue brändi Embassy on Fashion Atelier’ sõu oli kindlasti üks meeldejäävamaid etteasteid. Vaimusilmas nägin neid keevalise rokiga vürtsitatud naiselikke rõivaid juba mõne elegantse kaupluse stangedel rippumas. Ka minu nädala wow-elamusega oli seotud härra Järvsoo. Liisi Eesmaa, Tanel Veenre ja Aldo Järvsoo etendus „Kolmlõige” katedraalihõngulises Lutheri kvartali parkimismajas tõi lausa klimbi kurku, nagu juhtub alati, kui näen üliandekate inimeste realiseerunud ideid. „Maailm peab neid nägema!” prõmmis mu peas samas rütmis sõumuusikaga. Kes küll aitaks lükata meie disainitalendid suuremale areenile, kuhu nad tegelikult kuuluvad? Oleks juba aeg!
Anne Metsis
Eesti Naise moetoimetaja
TFW oli hästi korraldatud suurejooneline moesündmus, au tegijatele! Eesti moeetendusi võib vabalt võrrelda maailma suurlinnades toimuvaga, kus samuti on kommertslik ja avangardistlik sobivas, s.o turu dikteeritud vahekorras. Seepärast pakkusid moesündmusel enim huvi just, tavatänavapildist erinevad disainerid, sest moenädala ette ja taha on ka mitmete luksusbutiikide esitlusi mahtunud.
Sandra Straukaite, Marija Posledova ja Liivia Leškini modernne väljund mõjus puhastavalt, apelleerides uudsete proportsioonide ja tehnoloogiliste võtetega ning lüües lahku harjumuspärasest „ilusolemise”-look’ist. Leeduka sussitaldadeni läbidisainitud kollektsiooni sõnum võiks olla eeskujuks enamikule stilistidele, kelle kommertslikud hiidkontsad tekitasid saalisolijatel pidevat hinge kinni hoidmist modellide (ja nii ka enda kui tulevaste tarbijate) julgeoleku pärast. Südant soojendasid Kristel Kuslapuu ja Kristina Viirpalu tohutult töömahukad kudumikollektsioonid, milles traditsioon põimus hulljulge vormiga, samuti ülejäänud autorite kõrgkunstilised käsitöövõtted, mille esitus paljuekspluateeritud keha järgival vormil mõnikord paraku igavalt mõjus. Disaineritekolmiku Eesmaa-Järvsoo-Veenre „Kolmlõike” lõpp-
akord Lutheri kvartalis lubas end aga tunda tõelise moemetropoli publikuna.
