Kelgukoer Ameerikast?
Kui koos fotograafiga ühel pühapäeval Konuverre jõudsime, jäime värava taha naelutatult seisma: vastu jooksevad suur Newhoundlandi koer ja kolm rotveilerit! Tagapool aedikus paistis hulk uudishimulikke kikkiskõrvalisi husky-nägusid. Meile tulid vastu Marja Männisto ja Reet Roos viimane oli koos oma rotveileritega palutud appi koerakarja kantseldama.
Siberi husky pärineb, nagu nimigi ütleb, Siberist. Sealt viidi neid koeri kunagi ammu Alaskale ja kaugemalegi Ameerikasse. Husky suisa naudib pakast ja on võimeline koerarakendit vedades jooksma kümneid kilomeetreid päevas. Inimeste ja teiste koertega suheldes on ta väga sõbralik, probleem võib aga tekkida siis, kui isased huskyd omavahel rammu katsuma hakkavad.
Konuvere mõisa ostsid Marja ja Harri kolm aastat tagasi. Samal ajal otsustati vetelepäästekoerte kõrval hakata kasvatama huskysid. Mõeldud-tehtud: Ameerikast renditi tiine emane koer, kes sai Konuveres neli kutsikat. Üks isane osteti samuti Ameerikast, teine Hispaaniast. Praegu on Konuveres viis täiskasvanud isast huskyt ja kaks emast, kes kahe peale said mõni kuu tagasi üksteist kutsikat. Osa neist müüdi Soome, osa Eestisse (hinnaga 800 eurot kutsika eest).
Elu Konuvere mõisas tiirleb koerte ümber. Õues on huskyde jooksuaedikud, mõisa esimesel korrusel koerte magamiskambrid ja vannituba suure plekk-vanniga. Näitustel esinevaid koeri tuleb pesta iga kahe nädala ja kammida iga paari päeva tagant. Kui arvestada, et ühe koera pesemine ja föönitamine võtab aega kaks ja pool tundi ja kui korrutada see huskyde arvuga, siis kokku tuleb ikka palju tööd!
Konuvere mõisas käib elu nii, et kõik, nii inimesed kui ka koerad ärkavad kell 6.30. Kõigepealt jalutatakse Reeda rotveilereid, seejärel emaseid huskysid koos poegadega ja lõpuks isaseid huskysid. Korra päevas käivad Marja ja Reet koeri jalgratastega jooksutamas. “Uiskudel ja suuskadel on koerad mind juba vedanud, järgmisel talvel tahan nad ka kelgu ette rakendada,” ütleb Marja.
Näitustelt on Männistote huskyd toonud palju auhindu. Mõisa esimese korruse seinad on täis rosette ja kapipealsed karikaid. Suvel ootab Konuvere huskysid maailma suurim koertenäitus Dortmundis.
Soome lapikoer
Saue linnas elab ainuke beeĻ soome lapikoer Eestis. Teisevärvilisi on veel mõni. Beezi soome lapi- ehk lumekoera Heku omanikud on Ülle ja Andi Arjus. Ukse vahelt pistab uudishimulikult nina välja paksu karva, kikkis kõrvade ja rõngas sabaga eriti sõbralik loom. Minu tervitav-patsutav käsi mattub üleni Heku tihedasse kasukasse.
Lapikoer, ehkki välimusest seda ei usukski, on põdraajaja. Kiirele põdrale küll päris järele ei jõua, kuid põdrakarja ajab kokku nagu naksti. “Kui me Hekuga koertekoolis käisime, kippus ta pärast treeningut teisi koeri karjaks kokku ajama. Ega see treenerile eriti meeldinud!” naerab Ülle. Heku on kõva rändaja kui aga aias mõni pragu tekib, siis kohe välja. Heku kütib hiiri ja teeb oma aias Tootsi peenart ikka nii, et ühelgi kevadel ei tea pererahvas, missugused taimed on Heku jälle “ümber istutanud”.
Õhtuti käivad Ülle ja Andi põlluvaheteedel ratastega sõitmas, Heku kaasas. Teinekord kohtavad nad metsaelukaid jäneseid, rebaseid, kitsi või põtru. Heku võtab jälje üles, järgi aga metsaloomadele õnneks ei jõua. “Üks imelik asi on küll: vahel näeme meie ka, kust jänes või rebane tuleb ja kuhu läheb. Heku võtab jänese jälje üles õigetpidi, rebase oma aga vastupidi sinnapoole, kust rebane tuli. Ilmselt on tegemist reinuvaderi kavalusega,” muigab Andi.
Näitusel on Arjused Hekuga käinud vaid ühe korra ning siis sai Heku kui Eestis haruldane beeĻ lapikoer ka pärjatud. Rohkem pole Ülle ja Andi näituseteed jalge ette võtnud, sest peavad seda nii koerte kui ka pererahva jaoks mõttetuks stressiks.
Boerboel –
koer Lõuna-Aafrikast
Eestis elab ka paar haruldast, mastifide sugukonda kuuluvat boerboeli nimelist koera. Neid suuri Aasia koeri kasutati sajandeid tagasi metshobuste ja lõvide jahiks. Kindlamad andmed pärinevad 17. sajandi keskpaigast, kui üks hollandlane sõitis Lõuna-Aaafrikasse, kaasas suur “bullenbijter”, mastifi tüüpi koer. Tema jälgedes tõid oma mastifid kaasa ka teised asunikud, nad vajasid koeri, kes kaitseksid, oleksid sõbrad, head töötegijad ja vajadusel ka võitlejad.
Tallinlasel Ando Hansbergil juba üks koer oli praeguseks ligi kaheaastane amstaff Charger. Uut koera otsis ta amstaffile seltsiks-mängukaaslaseks. Pärast pikka kaalumist otsustas Ando boerboeli kasuks, enne kutsika valimist tutvus aga põhjalikult ka kasvatajatega. Eestile kõige lähemal kasvatakse boerboele Rootsis. Aga et Rootsist sobilikku kutsikat ei leitud, ei jäänudki muud üle, kui lennutada koer kohale päritolumaalt Lõuna-Aafrikast. Nüüd on suurte käppadega boerboeli-kutsikas Dopper Breston viiekuune, kasvult ei jää ta aga juba täiskasvanud amstaffile sugugi alla. Võib ainult ette kujutada, milliseks muskliliseks vägilaseks Dopper kasvab.
Oma kolmetoalises korteris on Ando ja Gerda eraldanud koertele terve elutoa. “Susse Dopper küll ei näri, mööbli ja uksepiitade kallal teritab aga hambaid küll,” naerab Ando. “Teleka pidime kutsika eest ära viima, kuna selle disainimisega tehti juba algust. Kahekesi pole Chargeril ja Dopperil kodus igav, kui pererahvas tööl. Nädalalõppudel saavad koerad joosta Võsul asuvas suvekodus.
