Kelle mõte ja kelle tegu oli Balti kett?
Vallo Toometi fragmentaarium („Kelle idee oli tuhanded baltlased inimketti liita?”, EPL 22.8) ja dokumentaalfilm „Balti loorberid” (Mati Talvik, Toomas Lepp 2009) on mosaiigid, mille rõhuasetused ei pruugi tingimata olla ajalooliselt täpsed.
Mõttesähvatus
Mart Tarmak kinnitab dokfilmis antud intervjuus, et tal tekkis inimeste ketiks ühendamise idee 1988. aasta suvel. Inspiratsiooni andnud talle nn Rahvarinde kraav (rahvusraamatukogu kaablikraavi kaevamine), kus tuhanded labidamehed ja -naised näitasid muljet avaldavalt rahva ühisjõudu. Inimketi võimaliku trassina olevat kangastunud Tallinn–Narva.
Rahva protestimeel oli tõesti võimas. Kuid mis oleks olnud selle keti sõnum? Seda Tarmak ei sõnasta, aga sõnum on sedalaadi ürituste peamine mootor.
(Meenutagem, et Eesti esimene inimkett oli keeleloits „Eestimaa on meie kätes” sama aasta sügisel. Selle idee algupära pole veel avalikustatud.)
Siiski, ei Tarmaku 1988. aasta suve mõttesähvatus ega ka keeleloitsu kogemus ei kandunud kuidagi jälgitaval viisil (arutluste, kavadena) 1989. aasta suve mõttevahetustesse. (Ehkki Tarmak oli üks neist, kes 1989. aastal Balti keti korraldamisel kaalukalt kaasa lõi.) Mõttesähvatusest visioonini, kõnelemata teostusest, on tükk arenguruumi.
Balti keti mõtet 1988. aastal tekkida ei saanud. Tol suvel polnud Tallinna–Narva kett mitte kuidagi (organisatsiooniliselt) võimalik. Polnud veel „rindeidki”, kõnelemata sellest, et kolhooside/sovhooside juhid ja ettevõtete direktorid, kelle panus aasta hiljem busside, bensiini jm möödapääsmatuga varustamisel oli asendamatu, olid veel väga ettevaatlikud ja võimutruud. Sealpool Tapat – kus domineeris interrinne – oli mingi „natsionalistliku sabati” korraldamine eluohtlik. Kogu jõud läks suvel-sügisel alles organisatsiooni loomisele. Ühiskonna küpsemine üldrahvalikuks vastuhakuks vajas aega. Lätis ja Leedus arenes
rahvaliikumise idee alles juunis-juulis! Vähegi tõsisem mõte Balti ühisaktsioonist ei saanud kuidagi sündida enne 1989. aasta kevadet.
Nagu iga protest, vajas ka Balti tee enda nähtavaks tegemiseks avalikke sümboleid ja ühistegevust. Eeldused selleks lõid poliitikud, kes kutsusid 1989. aasta kevadel kokku Balti assamblee ja valisid esindajad Moskvasse rahvasaadikute kongressile. Inimketi idee vahetu tõukejõud ja inspireerija oli vajadus mõjutada otsustusvõimetut kongressi ja Nõukogude juhte, et need ei venitaks Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) tühistamisega.
Seega järgis Balti keti visioon arenguloogikat: Balti assamblee ellukutsumine, „Balti tee” kui rahumeelne poliitika, Balti kett kui selle tööriist.
Balti kett on seega konkreetne idee, koos visiooniga (argumentidega) selle teostamise võimalustest. „Balti kett oli puhtalt Edgar Savisaare idee. Kusjuures meie ütlesime kõik, et see on hullumeelsus, niisugust asja ei ole võimalik korraldada. Aga tema oli veendunud, et see tuleb välja,” meenutab Marju Lauristin.
Rahvarinde eestseisuse enne 1989. aasta jaanipäeva toimunud koosoleku kirjeldus on väga kõnekas. Kahtlustest, vaidlustest, idee ägedast tõrjumisest isegi kaasvõitlejate poolt võib järeldada vaid üht: idee oli UUS. See tähendab, et Balti keti võimalust polnud Eestis tõsiselt (või üldse) arutatud, selle kohta polnud kujundatud arvamust ja isegi Rahvarinde eestseisus harjus alles koosoleku käigus mõttega, et järsku midagi sellist õnnestub...
Leedu jälg
Mitmeist allikaist, sh Balti teed käsitlevast dokfilmist „Balti loorberid” selgub, et ka Leedus sündis idee kollektiivsest avalikust protestist, ehkki teises suunas. Leedulaste nägemus oli moodustada inimahelaga tähed M, R, P. Iga rahvas kolmest oleks võtnud enda kujundada ühe tähe.
Pangem tähele, juuli algul toimunud idee esmaarutelul Rahvarinde eestseisuses ei viidanud keegi argumendina Leedule.
Seejuures – Savisaar käis idee välja pärast seda, kui oli Moskvas Balti kolleegidega poolteist kuud koos tööd teinud. Ent samas seltskonnas Moskvas olnud Marju Lauristinile tuli ettepanek uudiseks.
Seega ei jäta allikad palju võimalust nihutada Balti keti idee sündi ja korraldamist 1989. aasta suvest ettepoole ega pidada visiooni autoriks kedagi teist peale Edgar Savisaare.
Balti tee
MRP
•• 23. augustil 1939 kirjutasid NSVL-i välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvas alla riikidevahelisele mittekallaletungilepingule. Lepingu juurde kuulunud kolm salajast lisaprotokolli jagasid Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks. 24. detsembril 1989 tunnistas NSV Liidu rahvasaadikute kongress pakti salaprotokollid õigustühiseks.
Balti apell
•• 23. augustil 1979 kirjutasid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku avaliku kirja, milles nõudsid MRP tühistamist.
Hirvepark
•• 23. augustil 1987 korraldas liikumine MRP-AEG Hirvepargis meeleavalduse MRP vastu.
Balti kett
•• 23. augustil 1989 kogunes kuni kaks miljonit inimest Tallinna ja Vilniuse vahel inimketiks MRP vastu.
