Oli kuulsaid ja vähem tuntud vastajaid, kuid kõiki ühendas nii rõõm oma riigi üle kui ka tahe seda veel paremaks muuta. Sellised nad on, meie rõõmud ja mured vabariigi 90 aasta juubelil.

Ka neile, kes pole jõukad ja terved

Marju Lauristin,Tartu ülikooli professor

Eestis on hea elada optimistlikel inimestel, kes hindavad vabadust ja armastavad Eestit ka siis, kui nad pole rahul kõigega, mis Eesti ühiskonnas toimub.  Elukvaliteet peaks olema selline, mis lubaks vabadusest rõõmu tunda ka inimestel, kes pole noored, jõukad ja terved.


Palju ruumi

Tõnu Õnnepalu, kirjanik

Minul on küll hea Eestis elada. Sest kus mujal ma elada tahaksin? Pealegi tundub, et mida vanemaks saad, seda paremaks läheb.

See, kas elu on hea või halb, ei sõltu vist niivõrd ühiskonnagrupist kui igaühest endast. Halb ja hea on kinni meie peas.

Mulle meeldib, et Eestis on nii palju ruumi – loodust, avarust, inimesed pole igal pool jalus. Euroopast tulles tundub, et siin on täiesti tühi maa. Küllap on asi ka selles, et olen loomu poolest rohkem maa- ja looduse- kui linnainimene.

Mis on Eestis viimastel aastatel enim muutunud? Olen mõelnud, et ega meie põlvkond, Nõukogude ajal kujunenud inimesed, ei olegi suuremat muutunud. Nii nagu nn esimeses Eesti Vabariigis kujundasid elu tsaariaegsed inimesed, nii annavad nüüd tooni Nõukogude ajal kasvanud. Ma ei taha põrmugi öelda, et see on halb. See lihtsalt on.

Maad ei muutu kuigi ruttu. See, mis teeb Eestist Eesti, ei muutu isegi sajanditega. Nii ka linnad – linnavaim on individuaalne ja kuidagi ajatu. Iga kord, kui tulen Tallinna, vaatan isegi teatud ängistusega, et jälle seesama Tallinn: kõle tuul puhub ümber Karja tänava nurga, täpselt nagu 20 aastat tagasi. Ainuke suurem muutus on ehk see, et autosid on nii palju tekkinud – kodus Pääskülas käies imestan, et seal, kus enne oli lai liivane  tänav, seisavad nüüd autod kahes reas, kitsuke tee keskel. Autosid oleks nagu rohkem kui inimesi.


Ei kuskil mujal kui Kihnu saarel

Virve Köster, Kihnu laulik

Ma ei tahaks mujal kusagil elada kui siin Kihnu saarel. Olen mere-eluga harjunud ega taha merekohinast ja metsamühinast kuhugi kaugemale minna. Kui kevad tuleb, on siin veel ilusam: ööbikud laulavad ja lilled õitsevad.

Mina olen Eesti Vabariigist ainult kümme aastat noorem, oleme peaaegu ühe pulga peal ja sellepärast tunnen Eestit väga hästi. Mäletan, kui venelane tuli 1940. aastal sisse ja inimesed hakkasid Eestist ära põgenema. Olin sadamas kai juures ja suured laevad pandi silmini täis. Kui üks laev sõitis ära, tuli jälle teine. Pärast kuulsin, et mõni laev oli põhja ka läinud ja inimesed surma saanud.

Kui mina olin laps ja oli veel esimene Eesti Vabariik, siis mäletan, kuidas käisime emaga linnas turul. Seal olid suured piimakannud, mille sees oli paela otsas kargaja konn. See hulpis seal jalgupidi sees ja kõik inimesed tahtsid osta seda piima, mis konn jahutas. Ilmatu pirakas konn oli. Seda piima, kus konna polnud, ei tahtnud keegi, aga konnaga piima jäi veel puudugi.

Minul on väga tore elu olnud, on ka raskeid aegu, aga ilusaid ikka rohkem. See viimane aasta on ikka küll väga maru olnud. Ma poleks iialgi uskunud, et mul selline 80. sünnipäev tuleb, president käis õnnitlemas ja nii palju rahvast oli. Mul hakkab alles nüüd see tunne üle minema ja hakkan maa peale tagasi tulema. Kihnu rahvamajas oli ka nii tore sünnipäevapidu. Käisin 80 korda rahvamaja lae all ära, nii maru sõit oli, et tahaks veel. Mehed puhkisid ja ähkisid, kui 40 sai täis, siis puhkasid. Ütlesin, et kümne aasta pärast peate 90 korda tõstma. Olen väga rõõmus, et see aastanumber on seljataga, nüüd tuleb hakata uut rügama. Loodan, et nüüd hakkan “pensi” ka juurde saama.

Ma olen sihuke ka, et sunnin ennast, et pean terve olema ja kõike jõudma. Sellepärast ma jõuangi. Kunagi ei maksa viriseda, ega see paremaks tee.

Olen käinud mitmes riigis, Norras, Rootsis, Soomes, Venemaal, Inglismaal. Olen näinud väga

palju huvitavat, aga Eestimaa on ka väga ilus. Lõuna-Eestis on palju ilusaid kohti, Suurel Munamäel olid männiladvad allpool torni.

President Toomas Hendrik Ilves kutsus mind vastuvõtule, tahan kindlasti minna. Eks ma tee sellest käigust laulu ka. Kui ma Arnold Rüütli vastuvõtul käisin, tegin laulu. See on hästi pikk ja põhjalik: kuidas eesti pered tööd tegid ja jalad alla said, aga siis tulid Eestisse rasked ajad ja paljud viidi kodust kaugele ära ja paljud eestlased puhkavad mulla all.

Virve jutu pani kirja EPL-i esindaja Kihnus Anu Saare


Lihtsam on seaduse tundjal ja loojal

Cool D, räppar ja DJ

Öeldakse: ole rahul sellega, mis sul on, alati võib hullem olla! Sellise põhimõtte järgi on Eestis tõesti hea elada, kui võrrelda, mismoodi mujal elatakse. Praegu aga tundub, et siin on hea elada rikastel ja võimsatel, kuigi ka osa neist on pärast aprillisündmusi sümboolse pisara poetanud. Kes tunneb seadusi ja kes neid loob, neil on kindlasti lihtsam. Ma ei usu, et juhid võtavad jaburaid asju ette oma rumalusest – ikka selleks, et ise ja oma kaaskond saaks aina rohkem ja rohkem kasu lõigata. Eestlased ei ole rumalad, nad on ahned, kavalad, silmakirjalikud ja õelad – ega muid erilisi põhimõtteid väga meenugi.

Need, kellel on juba hea elada, jätkaku samas vaimus ja ongi jälle parem elada! Aga üldiselt ma arvan, et oleks vaja rohkem rahva arvamust ja vajadusi arvestavaid juhte. See pläma, mida räägitakse ja mis tegelikult toimub, on ikka kaks eri asja. Uut Tallinna linnapead oleks ka kohe kindlasti vaja, see läbi ja lõhki korrumpeerunud vanade paksude üksteise poriga loopimine on juba ammu ära tüüdanud. Oleks vaja inimesi, kes korraldaks meie elu, mitte ei korraldaks ainult enda ja oma jõmmide suliplaane ja maadevahetusi. Ja mida aeg edasi, seda vähemaks hakkab inimestel mõistust jääma. Eestlased, kurat, õppige ja arenege, austage ka midagi peale iseenda ja oma raha!


Ma olen siin õnnelik

Liia Hänni, e-riigi akadeemia programmi direktor,

endine minister ning Eesti Vabariigi ülemnõukogu,  põhiseaduse assamblee ja riigikogu liige

Ma olen siin õnnelik. Elu ise on nii, nagu elu ikka – oma  rõõmude ja muredega. Aga ma saan praegust võrrelda selle ajaga, kui pidin koju vanemate juurde sõitmiseks Kuivastus passi näitama ja mere ääres ringi käies tundsin endal võõra sõduri valvsat pilku. Eesti iseseisvuse taastamine andis mulle vabaduse ja eneseväärikuse – sellepärast olengi õnnelik.

Teiste eest on raske rääkida, sest küllap tähendab hea elu inimestele erinevaid asju. Kui pidada silmas seda, et inimesed ei peaks muretsema elementaarse toimetuleku pärast, siis loodan, et järjest rohkem peresid saab hakkama. Aga materiaalse heaolu latt kipub kerkima ja ainult raha ja asjade põhjal heaolu mõõtes võimegi jääda lati alt läbi jooksma. Hea elu võiks tähendada võimalust unistada ja oma unistusi ellu viia.

Elu veelgi parandamiseks on palju võimalusi. Alustame kas või sellest, et hommikul raadiot mängima pannes ei peaks kuulma kurbi uudiseid liikluses vigastatutest ja hukkunutest. Liikluskultuur on ju meist igaühe teha. Väike rahvas ei saa endale lubada, et kuri juhus meie ridu laastaks.  Poliitikas on endiselt vaja õppida kindlate eesmärkide püstitamise ja nende täideviimise oskust – seda mitte ainult poliitikutel, vaid meil kõigil. Üksnes ühiselt tegutsedes saame otsustada, mis on parem elu.


Halb on neil, kes teisi kadestavad

Aleksandr Zukermann, ajakirjanik

Eestis on hea elada... Seda öelda on natukene kõhe, sest tundub, et praegu on moes kaevata ja olla rahulolematu. See käib kõige kohta. Alates majandusest ning lõpetades Eurovisioni lauluvõistlusega. Meenub intervjuu, mille salvestasime “Subboteja” tarvis Poola näitleja Daniel Olbrõhskiga. Ta ütles, et kui ta halvas tujus kõiki ja kõike kiruma hakkab, ütleb talle tavaliselt sisemine hääl: “Täna Jumalat, lollpea, et sul on täna sellised probleemid nagu need, mitte aga sellised, mis olid meil varem...!” Mullegi tundub, et meie praegused mured – ka kogu oma raskuses – on ikkagi palju inimlikumad kui need, mis olid varem. Minu jaoks on kõige tähtsam, et maailm on meile valla....

Kahjuks mängib seesama avatud maailm meiega julma mängu: meil on võimalus võrrelda. Ning meie millegipärast võrdleme ennast ikka mitte teiste postkommunistlike riikidega, vaid nendega, kes on elanud rahulikku elu ilma laagrite ja majanduslike eksperimentideta, ilma totalitarismi ning teiste “ismideta”. Kui aga mõelda, kuhu me oleme lühikese ajaga jõudnud sellest, kui Vene Teatris, kus ma tol ajal töötasin, revolutsiooni-pühade ajal viineritega pakikesi jagati, mõistame, et teiste omasuguste hulgas oleme teinud hiiglaslikke samme. Nii et halb on elada neil, kes teisi kadestavad, kes kägistavad naabrit selle eest, et tal paremini läheb... Ning ma tean küllalt üsna vaeselt elavaid inimesi, kes elavad ka meie röövkapitalismi tingimustes õnnelikku ja harmoonilist elu.

Et elu veel paremaks läheks, oleks vaja, et riik kuulaks paremini oma kodanikke. Olen näinud karedate kätega Lõuna-Eesti külamehi kurtmas, et neid pole sellel riigil üldse vaja... Olen kohanud vene noori, kes ei osalenud aprilliöö vandaalitsemises ega marodöörluses, kuid tunnevad siiski, et riik ei arvesta ka neid. Tol saatuslikul ööl saatsid noored venelased, muide kaugeltki mitte kõik kriminaalid, riigile oma rahulolematuse signaali, mis aga kahjuks kostis kurtidele kõrvadele.

On valus vaadata, kuidas Eesti noored ööd ja päevad läbi klõbistavad arvutiklaviatuure, et saata oma CV kaugetesse maadesse lootusega leida kodu ja töö kodumaast eemal. Minu jaoks on selles midagi hirmuäratavat... Kuulata ja tähele panna on vaja meid kõiki, ka siis, kui põrisevad paraaditrummid või kõlab presidendiballi valss.


Ühiselt ehitatud riik

Andrus Ansip, peaminisiter

Lugesin juubeliaasta algul EPL-ist inimestest, kes sündisid 90 aastat tagasi, s.o meie riigi eakaaslastest. Need on meie kaaskodanikud, julged ja väärikad inimesed.

Minu vanaisa, Esimeses ilmasõjas nekrutiks olnud mees, sai hakata oma talu edendama meie riigi algusega, pealt 40-aastasena. Teise maailmasõja aegu pidi seesama mees eri okupatsioonide käigus nõudjaile ära andma kaks hobust – ühe relva ähvardusel, teise dokumendi vastu. Tsaariaega näinud mees manitses meid, mänguhoos poisikesi alati, et ükski võõrvõim ei ole hea: “Eesti ajast paremat ei ole olnud.” Sellised saatuselood on rääkida kõigil meie peredel. Nende saatuste sees olemegi oma riiki ja maad edasi viinud.

Eesti juubeliaasta juhtmõte on mulle südamelähedane: “Ühiselt ehitatud riik.” Mida rohkem jagub meil lugupidamist enda, oma pere, lähedaste ja kaaslaste vastu, selle ühiselt ehitatud riigi vastu, seda helgema tundega vaatame oma elule ja ümbritsevale. Sestap võin kindlalt öelda: minul on Eestis hea elada – saan oma igapäevatööga Eestit edasi viia. Ja selleks ei pea olema peaminister. See võimalus on meil kõigil, kes me Eestis elame. Sõltumata tegevusalast, elukutsest, rahvusest või kodakondsusest, oleme igaüks oma toimetamistega andnud panuse Eestile. Nende toimetamiste, igapäevaste pingutamiste ja tegude tulemus ongi see, milliseks Eesti praeguseks on kasvanud ja milliseks edasi areneb.

On vanasõna: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Rõõm on märgata, et meie kõigi tahe oma riigi parandamiseks kasvab järjest. Näiteks juubeliaasta kodanikualgatus “Teeme ära 2008”, eesmärgiga kaotada metsaalustest isetekkelised prügi-mäed. Siin on igaühel võimalik midagi ära teha – esiteks aidates oma kodukandis metsa alla tekkinud prügihunnikuid kaardistada ja hiljem, 3. mail koristada. Ja kui keegi sel päeval oma koduaias riisub, on seegi panus isamaa puhastamiseks.

Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva eel soovin kõigile südamest: head vabariigi aastapäeva ja pealehakkamist meie ühiselt ehitatud riigi juures käsi veelgi aktiivsemalt külge panna.


Õnnelik hetkedes

Anne Tõnisson, Ruhnu kooliõpetaja

Eestis on hea elada õnnelikel inimestel. Kes võib end õnnelikuks pidada? Minu arvates on täna-päevas õnnelik inimene, kellel on aega; kes teab, miks ta on ja miks ta midagi teeb.

Mulle meeldivad hommikud, kui ma võtan endale aja märkamiseks: kui palju on hommik juba pikem; kas Selma lambad on juba karjamaal; kuidas ilm on ja kas täna lennuk lendab ja posti, kaupa toob; kas pasknäärid on juba sarapuudes pröökamas; kas me oleme Kristeliga jälle end ühtemoodi riidesse pannud; kas direktor Antsul on suur naeratus suul või on ta mõtlik; kas ma jõuan ikka Kadri käest küsida, kuidas tema hommik oli; milline on õpilaste tuju, mis on neil meeltes.

Mulle meeldivad hetked, mil ma tean väga täpselt, miks ma olen ja miks ma miskit mõtlen ja teen. Ma olen selleks, et olla hea õpetaja Ruhnu lastele; ma olen selleks, et kaasa aidata Ruhnu arengule ja anda sellele saarele endast parim osa. Muidugi, mõnikord kaob see n-ö tüvi minust natuke eemale ja ma muutun veidi käredaks, veidi okkaliseks, kuid kui taban end olemast selline, siis püüan ju jälle enda mõtteni jõuda ning see klaarib ära palju igapäeva tuimestavat vahtu.

Ma olen selleks, et leida lõpuks enda kese ja tasakaalupunkt ning selleks püüan teel olles nautida iga hetke, iga inimest, iga märki; kuidas siis muidu ma kasvada saaks. Minu arvates saab inimene kasvada pigem hetkedes, mis panevad meid proovile ja nõuavad meist miskit uut, mida me pole endas veel avastanud; head hetked on selleks, et me ise saaksime sellest aru, kuidas elu enda tihti esmapilgul ebamugavad ja talumatud õppetunnid meil oma kummalisel moel kasvada aitavad ning selle kaudu muudavad meid jällegi õnnelikumaks.

Ma olen õnnelik hetkedes, kus tajun inimlikkust enda ümber ning näen, et tänapäevastes külmades ja küünilistes inimestes on kuskil pinna all siiski olemas see miski, mis teeb meist inimesed. Ma olen õnnelik hetkedes, kui mind ümbritsevad inimesed aktsepteerivad üksteist nii, nagu me oleme; meie puudused teevadki ju meid üksteisele vajalikuks ja armsaks.

Mina olen õnnelik inimene ja minul on Eestis hea.


Kes armastab elu

Sergei Stepanov, Narvaskaja Gazeta peatoimetaja

Retooriline küsimus, millele on võimatu leida ühest vastust. Vastata võib naljaga: kõige paremini elab Harjumaa rahvas, sest nemad võidavad kõige tihedamini loteriil. Või siis väikesed lapsed, kes ise ümbritsevast veel aru ei saa ja keda ümbritseb vanemate hool ja armastus.

Hea on elada sellel, kes armastab elu. Kes seab endale reaalsed sihid ja saavutab need. Kes ei takerdu probleemidesse, mis esmapilgul tunduvad küll tõsised, kuid tegelikult on teisejärgulised. Hea on elada sellel, kes ei otsi vaenlasi. Kes ei sea vaenu, viha ja kellegi alandamist enda peamiseks elueesmärgiks. Hästi elab see, kes oskab olla sõber ja hindab sõprust.

Paraku takerdume me siiski pisiasjadesse. Nimelt pisiasjadesse. Olgu see keel, kultuur või ajalugu. Globaliseerumise tingimustes, aga Eestis elades oleme me kõik omamoodi globalistid, kulutame kallihinnalist aega pisiasjade üle vaidlemiseks. Viieteistkümne aasta jooksul pole me õppinud üksteist mõistma, võimalik, et me pole seda tegelikult kunagi proovinudki, opereerides vaid isiklike ambitsioonidega. Me proovime pidevalt üksteisele oma üleolekut tõestada, jättes tähelepanuta selle, et meie vahel puuduvad erinevused. Neid lihtsalt pole. Sellel teemal pole mõtet isegi vaielda. Oleme kõiges sarnased. Kui lähete järgmine kord bensiinijaama autot tankima, näete uusi kütusehindu, kirute valitsust ja taevasse lennanud aktsiise – vaadake enda ümber! Kõigil on sama mure, erinevusi pole. Erinev on vaid see, et me kirume valitsust eri keeltes, kuid arvamus on meil ühine.

Et vastus küsimusele oleks üheselt mõistetav, peame veel kord tõsiselt mõtlema, mida me elult tahame. Mida soovime saavutada? Millisena tahame näha oma tulevikku? Arvan, et vastus on kõigil meil üks: tahame elada hästi. Mis siis takistab meil selle plaani elluviimist? Hulk pisiasju, mis täidavad meie elu. Just nendest peaksime vabanema. Me mõtleme ühtmoodi, mitte poliitikas, vaid elus. Poliitika on teisejärguline. Jääb üle saavutada üht: me peame hakkama ka tegutsema ühtmoodi, ilma sõda mängimata. Meid on väga vähe, kõigest paar kvartalit New Yorgist. Kas me tõesti ei suuda leida ühiseid eesmärke?

Tõlkinud Tanel Mazur


Sotsiaalteadlasele on Eesti nagu laboratoorium

Raivo Vetik, Tallinna ülikooli politoloogiaprofessor

Viimase 17 aasta jooksul olen ma seoses tööga elanud  neli-viis aastat mitmes muus riigis ja see annab hea võrdlusmomendi. Kõige paremini tunnen ma end Eestis ega vahetaks seda ükskõik missuguse muu koha vastu.

Vahel teeb küll Eesti kliima meele kurvaks, aga see vist käib ka eestlaseks olemise juurde. Mäletan üht üllatavat tunnet ajast, kui olin umbes aasta elanud Lõuna-Californias. Korraga tundsin, et kodune talv ja isegi pime porine sügis on mulle ikkagi armsam kui see pidev päike ja ühtlane mahe soojus. Nii keha kui ka vaim lihtsalt vajavad aastaaegade vaheldumist.

Ka töö mõttes on Eesti minu jaoks väga sobiv: ühelt poolt on siin suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud suured muutused, mida on põnev uurida, teiselt poolt on Eesti ühiskond väga väike ja seega hästi hõlmatav. Sotsiaalteadlase jaoks on Eesti nagu laboratoorium, kus on võimalik teha asju, mida mujal ei saa.  Eestis on hea elada nendel, kes on leidnud elus oma koha. See sõltub eelkõige inimesest endast, tema võimetest ja töökusest, aga siiski mitte ainult.

Näiteks räägitakse võitjate põlvkonnast: inimes-test, kes astusid tööturule ajal, kui toimusid suured ühiskondlikud muutused ning vabanes või tekkis hulgaliselt väärtuslikke töökohti. Neil  tekkis võimalus end realiseerida ja see ju ongi üks peamine õnne eeldus.

Lisaks vanusele on mõjutanud sellise võimaluse tekkimist muidugi ka mitmed muud sotsiaalsed tunnused, näiteks sugu ja rahvus. Seega ei ole ikka päris nii, et kõik sõltub inimesest endast ja et kui teha tööd ja näha vaeva, küll siis tuleb ka õnn ja armastus.

Lisaks võitjatele on ühiskonnas paratamatult ka kaotajaid, kusjuures osalt sõltub see ka asjaoludest, mida konkreetne inimene ei saa kuidagi mõjutada. Sotsiaalse turumajandusega riikides püütakse niimoodi tekkinud ebavõrdsust vähendada, kuid Eesti üliliberaalne arengumudel pigem võimendab seda.

Kuna meie ühiskond on erakordselt väike ja muutub veelgi väiksemaks, siis on ka ühiskonnaredelil kehvemas positsioonis olevate inimeste väärtustamine ja nende võimete ärakasutamine mitte lihtsalt moraaliprobleem, vaid Eesti rahvusriikluse kindlustamise küsimus.

Kuid Eesti poliitikas ei ole see päevakorras. Vahel tundub, et me elame ikka veel 1990-ndates, mil väljakutsed olid hoopis teised. Meil napib riigimehi, kes suudaksid üle olla päevapoliitikast ning näha suurt pilti.


Enesehaletsuse ebajumal

Lauri Vahtre, ajaloolane


Minu arvates on Eestis hea elada ja põhjusi on piisavalt palju. Hea on ennekõike korralikel inimestel, hea pole neil, kellel pole kuskil hea. Ma ei pea siin silmas üksnes kurjategijaid, vaid ka paadunud virisejaid. Eesti on võrdlemisi rahulik maa, kus tööd on ja teenistust jätkub. Ja me ei ole ka kaugeltki nii palju suurte ohtude ristteedel, nagu teinekord ise kaldume arvama. Need ohud lähevad meist ikkagi suures osas mööda ja tahaks loota, et see nii ka jääb. Välja arvatud meie igavene idaoht muidugi…

Selleks et elu muutuks siin paremaks, tuleb veel tööd teha, sest meie maa on endiselt koristamata – justkui maja, kus elasid viiskümmend aastat pätid, kes tegid tuppa lõket ja ajasid torusid umbe. Koristustöö oma maa kallal on alles pooleli. Vaja on tööd, et tänavad oleksid puhtad ja rentslid porita, kuid vaja on muuta ka ennast, saada paremaks, et mitte pori pritsides loikudest läbi sõita. Eesti on justkui Tootsi ees laiuv Ülesoo talu, kus tehtud on palju, aga teha on ikka veel tohutult.

Me vajame rohkem rahulikku, rõõmsat meelt ja kindlamat usku iseendasse. Sõbralikkust. Usku endasse on, kuid kui sinna sekka kostab jälle moodsat rahvuslikku masohhismi, siis lõikab see valusalt südamesse. Justkui Iisraeli rahvas langes tagasi ebajumalakummardamisse. Me peame oma ebajumalast, enesehaletsusest lahti saama. Samuti sellest koledast matslikkusest. Millal kaovad need kaubamajade sissepääsude ees, kollasel joonel ja invaliidide kohtadel lösutavad

miljonidžiibid?

Aga üldiselt on Eestis ikkagi hea elada.


Julgust olla julge

Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja,

Ungari Vabariigi aukonsul Eestis


Mul on küll Eestis hea elada. Olen siiamaani õnnelik, kui see mõte äkitselt pähe tuleb. Olen õnnelik, kui märkan ootamatult kusagilt majade vahelt sinimustvalget plagu lehvimas. Süda pidi õnnest ja uhkusest seisma jääma, kui 1990.  aastate alul peaminister Laari esimese Ungari-riigivisiidi ajal nägin Budapestis Ungari parlamendihoone ees Kossuthi väljaku kohal lehvimas tohutu suurt Eesti lippu.

Meile, kes me olime kuulnud Eesti Vabariigist vaid juttude kaudu, kandus ju mälestus oma riigist edasi omamoodi kättesaamatu unistusena. Ma poleks osanud oma elulukku soovida midagi rohkemat kui seda, mida me kõik läbi elasime: tegime ise ajalugu, taastasime oma riigi.

Ja on ju hea elada, kui raadiol ei ole peal segajaid, orjapidamist esineb ainult filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse”, poes ei näe mornide nägudega inimesi sabades vankumas, kartulit ei pea praadima searasvaga, arvamust saab avaldada leheveergudel ja meelt tänaval.

Kuid muidugi on ühiskonna ümberkujundamine olnud ka valus. Eesti riik on praegu jõudnud küpsemise ikka. Ja nii mõndagi on juba ülearu: lennusõite ja plastmassi, lugematuid ülikoole ja konverentse, aga ka eneseimetlemist ja üksteisest eemaldumist. Peaksime ehk rohkem mõtlema, mida õigupoolest tähtsaks pidada ning mille poole ühiskonnana püüelda. Taasiseseisvumise ajal olime kui paisu tagant valla pääsenud, tahtsime kõike ja kohe. Nüüd tundub, et tuleks ja saaks ehk hoopis lihtsamalt läbi ajada, et vähem on tegelikult rohkem.

Kuulsin hiljuti, et Evelin Ilves soovib kirjutada doktoritöö selle kohta, kellel on Eestis hea elada. Ootame ehk tulemused ära, sest öelda kahe lausega seda, kellel on Eestis hea elada, on umbes sama kui vaielda, kas parem oleks olnud elada antiik- või renessanssiajastul. Tegelikult arvan, et kõige õnnelikumad võivad olla inimesed, kes elasid Eesti Vabariigi ajal ja jõudsid ära oodata selle tagasituleku.

Päris palju vabadust on peenrahaks vahetatud. Kurb on see, et nüüd, uuel ja vabal ajal, pole me Eestis õppinud üksteist ära kuulama ja oleme liiga uhked nõu küsima. Et otsuseid tehakse sageli ülepeakaela ilma arutelu ja analüüsita. Et ei võeta

aega läbi rääkida ja veenda ka neid, kes arvavad teistmoodi. Et meil on vähe vaimseid eeskujusid. Et eesmärk pühendab abinõu. Et on tekkinud küllalt palju ameti- või muid kohti, kus inimene ei saa asjadest ausalt rääkida. Kõik need naised ja mehed, kes tunnevad end sellisel kohal olevat, peaksid endale otsa vaatama ning küsima, mis ergutusauhinnaga on neid meelitatud oma sisemisi veendumusi ning tõelisi väärtusi maha salgama. Neile, kes tunnevad, et vaja on muutust, soovin julgust olla julge.

Hea neil, kellele on siin loomulik keskkond

Margus Konnula ehk Contra, Võrumaa poeet

Looduskaitsealustel loomadel peaks Eestis päris hea ja turvaline olema. Inimene küll nende hulka ei kuulu, kuigi eestlane võiks. Siiski – see, et meid on ainult miljon, pole veel kaugeltki piisav argument, et punasesse raamatusse saada.

Vahest ka kajakatel on Eestis päris hea elu. Kuna nad ei ole toidu suhtes eriti valivad, saavad nad kõhu kenasti täis, sest suures majandusõitsengus tekib palju toidujääke, tähtaja ületanud kaupa jms. Kajakaliha pole ehk ka selle tõttu eriti söödav, nii et erilist põhjust teda küttida ka ei ole. Suuremast osast konkurent-lindudest käib vist ta jõud üle ka. Nii et tõelisest õnnest on puudu vaid mereõhk – ja sedagi on Eesti väiksust arvestades proportsionaalselt palju.

Ometi on osa kajakaid sunnitud kolima sisemaale, nii et head elu ikka kõigile ei jätku. Ent arvatavasti suudavad mõned kajakad just sisemaal eriti hästi kohaneda.

Arvan, et laias laastus ongi Eestimaal hea elada sellel, kelle jaoks see on loomulik keskkond. Kelle jaoks on kohalik kultuur, keel, sõbrad, sugulased, juured, loodus, toidud, kombed ja kliima piisav kaalukeel, et just sellel maal elada.

Veel üldisemalt: Eestimaal on hea elada sellel, kellele meeldib siin elada. See ei käi skaalal rikas-vaene, lühike-pikk, maainimene-linnainimene, mees-naine, koer-kass, hetero-homo. Isegi eestlast-venelast ei saa siin vastandada. See käib skaalal meeldib – ei meeldi. Kõigi gruppide hulgas on olemas tõrvajaid, kes teiste mesijutupütti tuksi keeravad. Aga vahel võiks küsimust ka vastupidi püstitada: meil on Eestis hea küll, aga kas Eestil meiega ka ikka hea on?

Me pole enam viletsad, vaesed ja õnnetud

Mart Laar, riigikogu liige, endine peaminister


Jah, mul on Eestis hea elada. Minu kadunud õpetaja professor Sulev Vahtre ütles, et vahel hommikuti ärgates tundis ta lihtsat vaikset õnnetunnet juba sellest, et Eesti on taas vaba. Olen elanud üle poole oma elust okupeeritud Eestis ning seetõttu tunnen ka mina samasugust vaikset rõõmu Eesti iseseisvuse üle. Meil on abikaasaga olnud õnn tähistada oma hõbepulmi, meil on kaks toredat last – mida veel elust tahta?

Samal ajal ma tean, et kõigil pole Eestis sugugi nii hea elada. Kindlasti pole praeguses Eestis kõik nii, nagu omal ajal soovisime või unistasime. Eesti areng on taasiseseisvuse aastatel olnud muljet avaldavalt kiire, oleme suutnud edasi liikuda kiiremini kui ükski teine üleminekuriik. Siiski on Eestis liiga palju inimesi, kes on sellest arengust kõrvale jäänud. Viiekümne okupatsiooniaasta jooksul löödud haavu on viieteist aasta jooksul võimatu täielikult heastada. Omaette küsimus on selles, et materiaalse jõukuse kasv on esitanud tugeva väljakutse Eesti traditsioonilisele väärtussüsteemile. Selle asemel et kasutada uusi võimalusi pikemaks ja tervemaks eluks, muretseb praegune Eesti sedavõrd palju välise fassaadi pärast, et jätab muud väärtused kõrvale. Eestimaalased joovad, suitsetavad, sõidavad, hüppavad, kukuvad – ja mis peaasi, muretsevad end surnuks. Üleilmastuv maailm on esitanud Eestile ridamisi uusi väljakutseid – kas ja kuidas suudame neile vastata, on aga lahtine.

Mida teha, et elu Eestis oleks õnnelikum, et kõik Eesti inimesed saaksid Eesti arengust rohkem osa? Vahest polegi midagi muud vaja kui kolme lihtsat, kuid raskesti saavutatavat asja: usku, lootust ja armastust. Usku Eesti paremasse tulevikku ning meid läbi aegade iseloomustanud alaväärsuskompleksist loobumist. Me pole enam viletsad, vaesed ja õnnetud, selle plaadi lõputu mängimine ei vii Eestit edasi. Lootust vajame me omandamaks julgust tulevikku vaadata, võtta edaspidigi ette radikaalseid otsuseid tulevikust vastu vaatavatele väljakutsetele vastamiseks. Kõige rohkem vajame aga armastust. Armastust Eesti, selle kultuuri ja keele vastu ning sellest tulenevat valmis-olekut seda kõike kaitsta. Armastus tähendab aga suuremat hoolivust. Seda nii meid ümbritsevate inimeste kui ka keskkonna vastu, milles saavad elama meie lapsed. Kõlab küll triviaalselt, kuid armastuseta pole õnn võimalik.


Vabadusest loobumine toob raha kummardamise

Indrek Nummert, Narva kohtunikukandidaat

Kohtus tulevad inimeste elud selgelt esile, enamik probleeme algab ikka varast ja rahast. Raha ilma inimlikkuseta on õnnetus. Paljud on ületanud teatud kriitilise piiri ning on oma ajud laenude ja muu säärasega nii ära kihvtitanud, et on kaotanud julguse juhinduda enda arusaamades tõest ja õiglusest. Sellega on nad aga oma vabaduse tegelikult kaotanud, kerge elu ja ilus naeratus sealjuures on etendus.

Enda vabadust võib anda ära vaid teatud kriitilise piirini, sageli see ületatakse. Siis ongi nii, et valikuvõime puudumise tõttu toimub (raha)võimu kummardamine ja kummardajatel oleks justkui keel suust lõigatud, ei julgeta ei enda ega teiste eest välja astuda, kartes kaotada oma materiaalset positsiooni.

Igasugune võimukartus on alati olnud eksistentsiaalne teema. Selle vastukaaluks on vormi- ja kontrastivabadus, mis on huvitava-edasiviiva elu jõuallikaks.

Joondume teiste järgi, aga pelgame ise rivi luua. Seda kartust on võimul alati kombeks suurendada. See viib aga teemade sisutuseni ja suurendab põhjamaist ängi ning selle tagajärjel ei ole nii hea elada. Teatud võitlus tobeduste vastu on aga vältimatu. Kontrastivaesus sööb paljuski kirka mõtlemisega inimeste väljakutseid.

Maailm on absoluutselt lahti. Iga riigivalitseja peab alati mõtlema, et riik toredatest inimestest tühjaks ei jookseks. Kui valitsejad reguleerivad ühiskonda õigusnormidega, tuleb mõelda nagu males, alati mitu-mitu käiku ette ja vahel igaks juhuks veel üks kord. Loosungid ei tee head seadust.

Arvan, et pea igal pool on hea elada sellel, kes leiab ise võimalikult palju võimalusi eneseväljenduseks, mis on omakorda pidevas arengus ja muutumises, seda siis kas sõpruskonna, spordi, lugemisvara või muu ümbritseva kaudu. Ja tunneb seeläbi elust rahuldust. Ei tohi hoolida kiuslikest piiridest, mida elu seab vabale mõtlemisele ja eneseväljendusele. Veendumusi saab muuta vaid siis, kui keeg