Kenad vanainimesed vestavad Pätsi ajast
Midagi halba pole ka selles, kui seda räägivad kenad vana-inimesed. Eriti veel, kui nende hulka kuuluvad sellised värvikad isikud nagu Hans von Rosen või Jutta Zilliacus. Aga see jutt on väga tuttav. On kuuldud vanematelt kodus vaiksel häälel räägituna. Lisatud sedagi, et Pätsi kord olnud karm, aga õiglane.
Sellest kõigest tuleb juttu uues dokfilmis „Ma elasin Eesti Vabariigis”. Muidugi võib rääkida, et Pätsi ajal oli elu hästi hea ja ilus, kuid kas on mõtet sellest rääkida pärast seda, kui sama on juba öelnud sepp Ivan Orav?
Just siis, kui filmi peategelased jõuavad saada vaatajatele lähedaseks, lõpeb nende lugu. Eesti Vabariigi kadumise individuaalne peegeldus nende hinges tormab mõne minutiga mööda nagu raadioreklaam. Tükike ajalooõpikut, aga ei mingit draamat. On siiski ka üks pildiline kõrghetk, kui Inna Tarmak jutustab mälestusi Narva-Jõesuust, taustaks varemetes kuursaal kui kinnikasvamata sõjahaav.
Tõsielufilmi „Ma elasin Eesti Vabariigis” teevad eriliseks huvitavad paralleelid 1939. aasta ja tänapäeva vahel. Jutt käib kahest vaikivast ajastust. Filmis on omad kompvekid, näiteks kuulutab professor Piirimäe, et ka praegu istub Tallinnas uus Vares-Barbaruse valitsus ja ootab oma aega. On mänge pildiga, kus monteeritakse omavahel kaadreid tänapäevast ja sõjaeelsest ajast. Ühes kohas kattub Päts osundavalt president Ilvesega. Kas tegijad tahavad mõista anda, et demokraatlikult valitud riigipea Ilves ongi see, kes praegust kliket juhib? Segane mõte, nagu terve filmgi.
Üldiselt on pildirea eest vastutav Liina Triškina teinud parima, mis selle kehva mängu juures teha annab. Meie nende aastate filmipärandiga on nagu on. Viimase aja dokumentaalfilme vaadates tekib mõte, et meie filmiarhiiv võiks oma kodulehele laadida hea resolutsiooniga lõigud, mida dokumentalistid saaksid SMS-i saatmisega oma filmi tellida.
Dokfilm
„Ma elasin Eesti Vabariigis”
Stsenaristid Tiina Kaalep
ja Indrek Treufeldt
ReŽissöör Liina TriŠkina
Allfilm 2010; Tallinna kinos CCP
