Kender Kurvitza autoriõhtul: Nõukogude Liit elab edasi Eesti loomeliitudes
Tam-galeriisse, väiksesse paekivihoonesse Ahtri tänava Statoli taga, kus päeval on galerii ja õhtul restoran, on kogunenud paar-kolmkümmend inimest. Kunstiostjad (see on müügigalerii), Kurvitza üliõpilased, kriitikud, niisama huvilised ja kaks noormeest, kes kunstnikku statiivilt fotokaga filmivad. Külalisi on rohkem kui oodati, sest mitmel tuleb „eesti armastatuima ja tõsiseltvõetavama kunstniku kohtumist eesti kõige vihatuma kirjanikuga“ (epiteedid Kenderilt) jälgida trepiastmel kügeledes. „See on vulkaani ja tornaado kohtumine.“
Detsembri keskpaigast katavad Tam-i kahe korruse seinu 14 suuremõõdulist maali amfiibhobustest. Kurvitz on aretanud need siniste, oranžide, kollaste õhuliste tõmmetega maalitud loomad tavalisest maatõust, kes industriaalajastu saabudes töölt lahti sai. Neil on nüüd rakendus müstikasfääris, sest hobune on kasutu ja ilus ja seega perfektne tootem igas riituses vee all või maa peal.
Kender on küsijaks valitud, kuna ta on üks vähestest inimestest Eestis, kes julgeb oma arvamust välja öelda, selgitab galerist. Õnnelikult kombel on kirjanik näitusest kõrgel arvamusel. „Kohe kui ma galeriist välja astusin, helistasin Raoulile,“ räägib Kender imetledes Eesti väiksust, mis laseb kõigile otse kommentaare jagada. „Me oleme kõik üks crew ja peame omavahele rääkima, mitte minema ajalehte pederasti mängima.“ Pärast Raouliga rääkimist läks ta online ja kirjutas oma vaimustusest siin.
Aga ikkagi – miks hobused? „Hobused on mulle alati tohutult meeldinud, aga ma olen kartnud neid teha, sest hobuste maalimine on ju kitši tipp. Mõtlesin, et kriitikud teevad mind pihuks ja põrmuks. Näitus läks lahti veel jõulueelsel ajal ka, ainult aisakellad olid puudu,“ itsitab Kurvitz. „Aga siis ma mõtlesin, et miks mitte – mina võin seda endale lubada.“
Kender valgustab näituse eellugu: 14 päeva enne avamist avastab kunstnik, et tema ees on 14 eriliselt krunditud valget lõuendit, millele pole tehtud juttigi. 14 päeva ja 14 lõuendit, päästa võib vaid loominguline plahvatus. „Su loomismeetod ongi rohkem plahvatus kui munemine“, pakub Kender ja annab mõista, et palangu moment on talle endale väga tähtis, aga et normatiivne metoodika Eestis on kunsti aeglane välja haudumine. „No ma olengi selline, kes venitab viimase minutini,“ räägib Kurvitz. Aga niimoodi kiirustades, ei saa endale lubada ehku peale tehtud asja. „Kõik peab peas valmis olema – kui midagi läheb valesti, kaotan päeva.“ Kender: „Iga pintslitõmme peab lugema.“ Kurvitz: „Ükskord läksin endast väga välja, sest pintsel läks vale värvi sisse. See oli tõmme, mis ei lugenud.“
(Hiljem selgub, et päris valmis näitus ei saanudki, seinal ripub ka üks poolik töö: „Mind tabas kontseptuaalne kius.“)
Vahejuhtum Sirbis
Kui Raoul (Za/um-i liikme Roberti isa) palangus „Amfiibhobuste“ näitust ette valmistas, käis parasjagu möll ka linna teises otsas. Poodu majas küll teibist ei räägita, aga maali „Vahejuhtum kontoris“ valguses justkui peaks, arvab Kender. „Olime terve nädala Sirbiga ajakirjanduses olnud, kui siis Raoul helistas Robertile ja küsis, kas teil on mingi jama seal?,“ räägib Kender. „Ma elasin kaasa teile, aga ei saanud kaasa aidata,“ selgitab Kurvitz. „Siis vormuski see pilt.“
„Vahejuhtum kontoris“ kujutab palangus musta hobust, kes kohvikruuse ja lauaarvuteid kapjadega uppi lüües maandub pastelsesse kontorituppa. On see Pegasus või paanikas täkk? „Hobune kui kontrollimatu stiihia sümbol. Ma ei tea, mida täpselt Patti Smith oma albumiga „Horses“ silmas pidas, aga küllap sama. Seal pole midagi tegemist paanikaga. Kui ka tundub, et hobune on paanikas, siis ta tegelikult pole seda,“ räägib kunstnik.
Hiljem mainib galerist, et ka Kender ostab näituselt ühe töö. Ja see ei ole „Vahejuhtum kontoris“, see on „Hobune nimega Myra“.
Myra on samuti kõrvaotsteni tähendustega laetud, näiteks kannab seda nime täht Vaala tähtkujus. Kurvitz hääldab hobuse nime „Miira“. Urban Dictionary väidab, et Myra tähendab briti kõnekeeles stiilset naist, ning Myra ja teiste Kurvitza hobuste naiselikud omadused ei jää ka näitusepublikul märkamata.
Hääl saalist: „Te räägite hobustest kui müstilistest olenditest, aga mulle tundub, et Myra on naine, kes pürib kõrgustesse. Ja need teie hobused pole tori hobused. Kui te soovisite kedagi graatsilist, siis miks te ei võtnud näiteks hirvi?“
Kurvitz: „Mind huvitasid hobused.“
Hääl saalist: „Aga te olete nõus, et need on naiselikud?“
Kurvitz: „Seal on palju seksuaalsust.“
Kender ruttab diskussiooni kehaliselt tagasi poeetilisele pöörama (“See ei pea olema üldse naiselik seksuaalsus!“) ja toob sisse Kurvitza ühest vanemast tööst pärit samurai motiivi. Samurai kui kõige ilusa – ka seksuaalsuse – kaitsja. „Raoul on seda kõike [kitšilähedasi teemasid] ilusti teinud, seda saab ka väga koledasti teha!“
Intervjueerija nimetab Kurvitzat totaalseks kunstnikuks, kelle eri töödest vormub ühtne superstruktuur. Kogu kupatusest – suurtest objektidest, näiteks installatsioonist „Katedraal“ on võimalik kunstiostjal osa saada ostes maale. See, et ta kunst on kõik üks, räägib ka Kurvitz. „Minu projekt on multidistsiplinaarne, seal pole eri žanritel vahet. Kusjuures Eestis veel 1990ndatel kehtis kunstnikel eeldus, et sa ei saa olla üheaegselt maali või performance’i kunstnik, et pead nagu valima.“
Eesti kunstiavalikkus saab veelgi kriitikat. Kender räägib, et tema tuttavad kunstiteadlased, - kelle nime ta mainida ei saa, - räägivad Eesti kunstituru kehvast seisust, mille paratamatus seisneb selles, et inimesed ostavad Kangrot ja Navitrollat. „Mis inimesed ostavad neid, ma ei tea ühtegi sellist kunstiostjat.“ Selles mõttes, et Kangro ja Navitrolla pole kunst. Teine hääl saalist: „Navitrolla astus ju kunstnike liitu, järelikult on kunstnik.“
Kenderi nägu omandab grimassi: „Loomeliitutes elab edasi nõukogude liit! Oleks aeg see asi ära lõpetada – paneme põlema selle bitši.“ Galerist valab revolutsioonilisele avaldusele kiirelt külma vett peale - ju siis polnud autonoomsed arvamused kunstielust siiski liiga palavalt oodatud.
Kaasaegse muusika huvilistele pole saladus, et 50nda eluaasta künnisel alustas Kurvitz innukaid samme helikunstis. Kuid vastupidiselt populaarsele arvamusele pole tal mõtteski kujutava kunstiga lõpparvet teha. „Mind hakkas muusika huvitama, kuna see on asi, mis mul kunagi pole välja tulnud. Ma olin ainuke oma klassis, keda ei võetud lastekoori. Siis ma tahtsin hirmsasti viiulit õppida, aga öeldi, et mul pole muusikalist kuulmist ja käed on ka kuidagi kobad,“ meenutas Kurvitz. „Siis selgus, et trummimängimine mul ikka välja tuleb, olen ka plaate välja andnud. Tahaksin kõiki julgustada alustama,“ räägib ta reklaamjuttu elukestvale õppele. Paar aastat tagasi hakkas Kurvitz ka laulma, ja kui ta vestlusõhtu lõpus valge elektrikitarri kaela riputab („selle eest olen ma veel pool võlgu“) ja neli lugu teeb, on täiesti mõistetamatu, miks teda mudilaskoori ridades näha ei tahetud. Päris Nick Cave see pole, aga Kurvitz võib seda endale lubada.
