Kerkib eesti kultuuriimpeeriumi nähtamatu vundament
Neid on kokku kuus. Reet Remmel Londonis, Reet Weidebaum Berliinis, Kadri Jauram Brüsselis, Kersti Kirs Pariisis, Helene Tedre Moskvas ja Liisa Ojaveer Helsingis. Nad vahetuvad. Weidebaumi asemele sõidab sügisel Harry Liivrand. Enne Kadri Jauramit töötas Brüsselis Tamara Luuk. Vormiliselt on nad välisministeeriumi koosseisuvälised töötajad, kuid raha tuleb kultuuriministeeriumist, kuhu ka aru antakse.
Tutvustasime kultuuriesindajaid esimest korda nelja aasta eest. Siis oli elu inertsist hea. Nüüd, pärast krokodillide kärpekääride kirvetöid, kui molekulid hoogsalt kultuuripoliitikat olenevalt vaatenurgast kas tuulutavad või tervendavad ning loojad majandusega sinasõprust sõlmivad, on hea hetk neile ligi astuda ja küsida: mis tehtud-teoksil-südamel?
Nelja aasta eest oli ministeeriumil aastateks 2009–2012 koostatud strateegilise arengukava järgi plaanis leida kultuuriesindajad ka Riiga, Rooma, Viini, Peterburi ja Madridi. „Plaanide realiseerumine sõltub eelarvest,” ütles kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna juhataja Eike Eller toona. Kultuuridiplomaatide võrgustiku laiendamise plaanid on sees ka praegu kehtivas arengukavas aastateks 2011–2014. „Reaalselt ei ole eelarvelistel põhjustel olnud kahjuks võimalik viimasel ajal laiendamisega edasi minna,” nendib Eller nüüd. Selge, keskendume olemasolevale.
Kultuuriesindaja on tippmänedžer. Ta peab tundma väga hästi Eesti kultuuriruumi, oskama võõrkeeli, omama kultuuriprojektide läbiviimise kogemust, olema väga algatusvõimeline, hea suhtleja ja meeskonnatöötaja. Sest üks asi on tundmatus kohas vette hüppamine, teine seal suplemine. Kõlab karmilt? Kersti Kirs Pariisist teab: „Kui üldise kultuuriteadlikkuse ja -huviga ning suhtlemisvõimega asjad korras, siis pole see probleem.”
Alates 2004. aastast Berliinis töötav ja sügisel koju naasev Reet Weidebaum meenutab: „Alustasin sama hästi kui nullist, sest enne mind Eestil Saksamaal kultuuriesindajat polnud. Ütleksin, et kolm esimest aastat on iga päev täis uusi avastusi ja uute kontaktide sõlmimisi. Sealt edasi hakkavad olemasolevad kontaktid end juba ka ise edasi paljundama.” Ta täpsustab, et kontaktide loomine väljaspool Berliini oli mahukam töö.
Reet Remmel Londonist lausub, et tema alustas sidemete sõlmimist just väljastpoolt pealinna: „Oluliste kultuurimänedžerideni jõudmine Londonis nõudis meie poolt pakutava kvaliteedi, korralduse ning rahastuse usaldamist ja usaldus tekib ainult kogemusega.” Remmel korraldas esimese Eesti kultuuriürituse Oxfordis.
Brüsselis Tamara Luugi välja vahetanud Kadri Jaurami hinnangul kulub keskkonda ja
töösse süvenemiseks keskmiselt kuni kaks aastat, siis võib projektide puhul juba näha ka oma töö esimesi vilju.
Vabad käed
Eike Eller kultuuriministeeriumist ütleb, et omavahel kirjutatakse-helistatakse ja antakse regulaarselt aru ning kord-paar aastas saavad kultuuriesindajad Eesti kultuuritegelaste võtmekihiga kokku, et suhted soojad seisaksid. Tööd tekitab iga kultuuriesindaja endale aga ise. Kui miski on kohustuslik, siis just riikliku tähtsusega kultuuriprojektides nagu Eesti Vabariik 90, Kultuuripealinn Tallinn 2011, Lugemisaasta või Eesti Film 100 osalemine. Muus osas on käed vabad.
Sest ka kultuurivaldkonnas valitseb pakkumise ja nõudluse suhe. „Näiteks Berliini suurtesse džässiklubidesse Eesti esinejate sisse surumine on hiiobitöö,” ütleb Weidebaum. Samal ajal kui prantslased teatavad, et nad ei taha kultuurifestivalile rahvatantsurühma, vaid indie-bändi, leiab kultuuriesindaja neile Eestist sobiva ansambli. Või kui kultuuriesindaja leiab, et ühe või teise kunstniku töödel on tema asukohamaa publikule midagi öelda, korraldab ta näituse. Sellised lihtsad näited.
Algatusvõime tähtsust rõhutavad kõik kuus naist. Liisa Ojaveer Helsingist ütleb, et ta hoiab silma peal arengutel erinevates Soome kultuurivaldkondades ning lähtub oma tegemistes nendest: „Minu meelest on oluline teha projekte, mis on jätkusuutlikud.” Ka teised kultuuriesindajad kinnitavad kui kooris, et jätkusuutliku ühisettevõtmise käivitamises osalemine toidab töötahet.
Siinjuures ei sa me mööda müügitööst, kui kohaliku kultuurikorraldajaga räägitud „tere-meil-on-Eestis-üks-lahe-kunstnik-teeks-talle-siin-näituse” juttu kodanikunimega nimetada. „Mina võtan täna oma töö müügiaspekti kui paratamatust. Kui mängu, milles pole midagi häbiväärset, sest meil on, mida pakkuda,” selgitab Kirs ning täpsustab, et näeb endas ennekõike vahendajat või niiditõmbajat, kes pisitasa otsi ühendades viib „turul” kokku tegeliku „müüja” ja „ostja” ehk Eesti kultuurilooja ja Prantsusmaa kultuuritarbija ning loodab omakeskis, et need kaks edaspidi omavahel edasi suhtlevad.
Kusjuures see edaspidi suhtlemine võib teinekord olla päris pika vinnaga. „Eelmisel kevadel tunnustatud Flandria kunstiajakirjaga OKV loodud kontakt päädis nüüd sellega, et ajakirja ja Kadrioru kunstimuuseumi koostöös sündis erinumber Flandria kunstikogust Tallinnas,” toob Jauram näite oma praktikast.
Kui olete kunagi mõelnud, miks Eestisse tulevad kunstnikud ja muusikud on kõik kas „legendid”, „hetkel aktuaalseimad”, „kriitikute poolt kiidetud”, „selle-ja-teise mõjutajad” või „kultustähed”, siis vastus on lihtne – nende maaletoojad proovivad neid meile, kes me keskvoolu kultuuritarbija tasandil neist eriti midagi ei tea, arusaadavaks ning omaseks teha, luua neile kohalikku konteksti. Täpselt sama küsimusega puutuvad kokku ka kultuuriesindajad.
Samal ajal – nagu räägib Remmel – ei pruugi Eesti kultuuritegijale väärika konteksti loomine alati õnnestuda. Paar aastat tagasi jäi tema sõnul ära ühe (nimesid nimetamata) nimekama Eesti kollektiivi kontsert Londonis, kuna vaatamata kõigi osapoolte pingutustele oli eelmüügist ostetud ainult paarsada piletit. „Sarnane lugu juhtus ka ühel nimekal festivalil Londonis. Eestis üliedukad muusikud jäid tulemata, kuna kõikidest festivali ja meie pingutustest hoolimata oli nende esinemisele ostetud eelmüügist liiga vähe pileteid. Festival ei saanud riskida pooltühja saaliga,” lausub Remmel ja täpsustab, et esiteks on Londonis konkurents väga tihe – meie seda sõela Eestis ette ei kujuta – teiseks aga pole Inglismaal ühtegi ajaloolist ega päevakajalist põhjust, miks peaks Eesti neid huvitama.
Helene Tedre Moskvast seevastu ütleb: „Venemaa pluss on see, et meid teatakse ja mäletatakse ning eesti kultuuri vastu on huvi olemas.” Sama on tundnud ka Ojaveer Helsingis. Talle on abiks taganttõukamatagi tihe kultuurisuhtlus ja Helsingis 2010. aastal avatud Eesti Majas tegutsevad organisatsioonid – meie finantseeritavad Eesti instituut, Tartu ülikooli esindus ja EAS-i esindus ning Soomest tegutsemiseks raha saavad Tuglase selts ja Soome-Eesti seltside liit. Ojaveer meenutab: „Olen ise olnud ühe niisuguse organisatsiooni sünni juures 1995. aastal, kui avati Eesti instituudi Soome filiaal Helsingis. Töötasin seal 2001. aastani.”
Tipud saavad ise
Kultuuriesindajad nimetavad mõned kattuvad nimed, keda välispubliku jaoks pole vaja puuga üle lüüa ja punaseks värvida. „Seda pole vaja tippude – näiteks Eesti filharmoonia kammerkoor, dirigendid Järvid, Arvo Pärt, Priit Pärn, keda esindavad rahvusvahelisel turul tegutsevad suured võrgustikud ja agentuurid – puhul,” ütleb Remmel. Weidebaum muheleb: „Parim, mis me nende heaks saame teha, on toetada kontserdi eel või järel väikese vastuvõtu või lillekimbuga.”
Kuid selliste tippude tekitamiseks peab olema talentide tagala. Sest just teine ešelon kannab loomemajanduse ja kultuurieks-pordi põhiraskust. Kui Neeme Järvi on marssal oma rinde peakorteris, siis teised dirigendid on tema vanemleitnandid-majorid-polkovnikud eesliinil.
„Omal moel on kogu meie töö sisu kultuurieksport,” arvab Ojaveer ja lisab, et Soomelt on meil selles vallas veel palju õppida. Remmel ütleb, et arenenud kultuurriikides tegelevad ekspordiga erinevad agentuurid, levitajad ja õiguste valdajad ning tegemist on sügavalt erialase tegevusega. Weidebaumi sõnul aga hinnatakse Saksamaal väga, kui ettevõtmisega on seotud ka riigi esindaja: „See on signaal tõsisest huvist ja usaldusväärsusest.” Tedre Moskvast teab lisada, et kultuuridiplomaatia aitab riigist luua meeldivat kuvandit.
Kultuurisaatkond
Weidebaumil on plaan. Kõige aluseks peab olema pikem strateegia, mida, kuhu ja miks eksportida ning seda tuleb ka vastavalt finantseerida. „Loomemajanduse ja ekspordi vallas ei tule tulemused pärast üht säravat aktsiooni, vaid vastupidi, aktsiooni eesmärk peab olema edasine läbimõeldud areng ning see vajab ka teadlikku finantseerimispoliitikat.”
Elust enesest meenutab ta, et 2010. aastal osales Tallinn Music Week esimest korda nimekal Berliini muusikamessil Popkomm. Tookord oma stendita, toimusid vaid ettelaulmised ja üks vastuvõtt asjaajajatele. Tänavu pakuti Eestile võimalust oma stendiga välja tulla ning osaleda Eesti eriüritusega samal ajal toimuval Berliini muusikanädalal.
„Ehk siis tegemist on täiesti uue kvaliteedi ja mahuga, mis ongi ju eesmärk. Aga see maksab raha ja seda raha iga kord nullist välja ajama hakata ei ole kuigi professionaalne lähenemine, eks,” rõhutab Weidebaum.
Professionaalset lähenemist on kahtlemata pärssinud ka masu. „Vahel on lihtsalt väga kahju, kui mõni ootamatu vahva projekt n-ö lauale ilmub, kuid sendi pealt kalkuleeritud eelarvest enam tõesti mingeid vahendeid leida ei ole,” võtab Tedre olukorra ohkega kokku.
Kultuuriesindajad tunnetavad survet. Missioon ja ametijuhend kohustavad. Weidebaum ütleb, et võimaluste ja vahendite pöördvõrdeline suhe avaldub ennekõike abipalvetes ka kõige lihtsamates küsimustes: „Väga paljud Eesti loojad küsivad reisi-, öömaja tuge, millest sõltub osalemine olulistel üritustel.”
Kuid asjal on ka hea külg. Numbrid saavad selgeks ning loovus ei avaldu ainult lõuendil. „On õpitud projekte kirjutama ja sponsoreid leidma. Ja kultuuritegijad saavad aru, et ka kultuuriesindaja ei istu põhjatu rahapoti otsas ning peab tegema valikuid. Müts maha nende ees,” ütleb Weidebaum.
Ta pakub välja ka idee eraldi kultuurisaatkonnast. EAS-i või muu riigiasutus üürib vähemalt paariks aastaks Berliinis – või mõne muu kultuuriesindaja töölinnas – käidavas kohas galeriiruumid, kus järjepidevalt korraldada Eesti disaini ja kunsti väljapanekuid koos seminaride, töötubade, muusika, kirjanduse ja muude üritustega. Jälle see järjepidevus. Ja just selle hoidmiseks lähebki sügisel Weidebaumi asemele Berliini Harry Liivrand.
Kuidas kultuuriesindajate abiga Inglismaal ja Prantsusmaal käisime
Andres Roots
Bluusiansambli Bullfrog Brown
laulja-kitarrist
Alustades lõpust: võtame õige ja loeme ausalt kokku: kui palju on maailmas eestikeelse raadiopopi või kandlemuusika kuulajaid ja kui palju on bluusi, surmametalli või muu nišimuusika fänne? Ja kummad on tegelikult need nišitegijad? Kui nii võtta, siis ei tohiks meie kultuuriesindajate jaoks olla vahet, milline Eesti muusika väljaspool Eestit tunnustust leiab või enda tutvustamiseks võimaluse saab – tahes või tahtmata esindavad ja reklaamivad nad kõik seal oma kodumaad, ehk siis tegelevad just selle asjaga, mida kultuuriesindajad ajavad.
Teiste eest ei oska ma kõnelda, eks ootused sõltuvad igaühe kogemustest, enesehinnangust ja sajast muust asjast, aga mina ei ole õppinud ootama, et keegi minu eest midagi ära teeks. Seda suurem oli rõõm, kui Reet Remmel meiega omal ajal ühendust võttis ja küsis, kas ta meid eelseisval tuuril kuidagi aidata saab. Abi seisnes lennupiletite ostmises aprillikuise Šotimaa ja augustikuise Manchesteri tuuri tarvis ning reklaamis ja kontaktides. Manchesteri kolmest kontserdist ühe korraldas tänu Remmelile üleöö sealne eestlane Katrin Hiietam, Leicesteris vajus kohaliku promootori suu ammuli, kui pool saali täitus kohalike eestlastega jne. Ilma Remmeli abita oleks meil Manchesteris tõenäoliselt üldse käimata jäänud – kutse sealse Bob Dylani tribuutfestivali peaesinejaks tuli nii hilja ja üritus oli meie jaoks nii ebasobival ajahetkel, et ilma tema kiire tegutsemiseta oleksime pidanud ahvatlevast pakkumisest loobuma. Bullfrog Browni aktiivne koostöö Reet Remmeliga kestis kogu 2009. aasta, hõlmates kokku kolme tuuri – septembris sõitsime juba oma kulu ja kirjadega läbi ka Lõuna- ja Kesk-Inglismaa Londonist Leicesterini. Ja kuigi Bullfrog Browni asemel tegutseb praegu kolm omavahel vähem või rohkem seotud kooslust (CryBaby, Rajaajaja ja Andres Roots Roundabout), ei ole meie koostöö Londoni saatkonnaga mitte lõppenud.
Siinkohal pean mainima, et Bullfrog Browni ainsal Prantsusmaa-reisil 2009. aasta märtsis olid abiks ka sealne Eesti saatkond ja eestlaste kogukond. Kui ühe Eesti bändi välistuuri edu mõõta selle järgi, mil määral bändi muusika jääb pärast kontserte kõlama sihtriigi raadiotes, siis oli sõit Prantsusmaale Bullfrogi kõige edukam invasioon üldse.
Usun, et Eesti artistide koostöö riigi kultuuriesindajatega sõltub suuresti artisti ja ettevõtmise spetsiifikast, aga kui igas Eesti saatkonnas on üks Reet Remmel, siis ma usun, et kõik võimalik saab tehtud – ja hästi tehtud!
Millised teie ettevõtmistest kultuuriesindajana on olnud…
•• põnevaimad korraldada
Liisa Ojaveer
Kahepäevane tihe kultuuriprogramm „Viro tulee kylään” Eesti Vabariigi juubeliaastal Kuopios.
Helene Tedre
Suurema väljakutse esitavad ehk väljaspool Moskvat toimuvad sündmused – näiteks enamasti distantsilt toimunud töö Krasnojarski, Kaasani, Permi, Sotši, Novosibirski, Jaroslavli ja muude linnadega on kohati päris adrenaliinirohke, aga seda positiivses tähenduses.
Reet Weidebaum
Kinobussi nädalane tuur mööda Baden-Württembergi koole 2008 suvel.
Kadri Jauram
Arvan, et põnevaimad on alles ees. On idee tuua Pariisi viikingipaat koos lodjakoja ja kinobussi töötubadega.
Kersti Kirs
Eesti pianistide sari Invaliidides, Pariisis 2007. Kunstinäitus Tours’is 2008. a, rikas valik Eesti tänapäeva kunstist Eha Komissaarovi kureerimisel. Balti nädalad Pariisis 2008, Aldo Järvsoo moeshow Ro: Toroga Lille’is 2008.
•• harivaimad enda jaoks
Helene Tedre
Hariv on ükskõik millise ürituse kor-raldamine, õppida saab kogu aeg.
Liisa Ojaveer
Eelmisest sündinud noortele suunatud projekt „Eesti käib koolis/Viro käy koulua” Turus, Vaasas, Poris, Kuopios ja Oulus.
Reet Weidebaum
Vabaõhukontsert Reutlingenis 2008 - RAM+Metsatöll ja Raua needmine.
Kadri Jauram
Raul Meele näitus Genti Ülikooli Kaunite Kunstide Raamatukogus.
Kersti Kirs
EV-90 üritused Lille’is, kus soovitustega koostööpartner meid paar kuud enne üritust pika ninaga jättis.
•• menukaimad teie riigis
Liisa Ojaveer
Tallinna Linnateatri etendus „Eesti teatri laulud” Temppeliaukio kirikus Helsingis, Estonia balletiõhtu Aleksanteri teatris Helsingis.
Helene Tedre
Pole mõtet võrrelda ansambli Sini-ne ülimenukaid esinemisi Moskva ja Peterburi ööklubides ja sama menukat Vox Clamantise ning organist Aare-Paul Lattiku kont-serti Moskva Roomakatoliku kiri-kus. Igale oma. Peaks mainima ehk pigem vajadust – kaasaegse eesti kirjanduse nappust vene keeles.
Reet Weidebaum
Eesti teatri osalemine Heidelbergi Draamaturul 2009.
Kadri Jauram
Festival van Flaandereni ja Ars Musica raames toimunud Andres Mustoneni ja Tallinna Filharmoonia Kammerorkestri ning Tallinn Sinfonietta kontserdid, Villu Veski & Tiit Kalluste ülesastumised Brüsseli Jazzmaratonil.
Kersti Kirs
Eelnimetatud pianistide sari, Aldo Järvsoo moeshow, Disko ja tuumasõda Pariisis 2010, Ellerhein, ETV Tütarlastekoor.
•• kõige jätkusuutlikumad?
Liisa Ojaveer
Mõned näited: Vanemuine teatri koostööplaanid Soome Rahvusteatri ja Oulu Linnateatriga. Dokumentaalfilmide festival DocPoint Helsingis ja Tallinnas.
Helene Tedre
Tegutsemine väljaspool Moskvat tasus end kuhjaga ära – huvi ja tähelepanu meie kultuuri vastu on seal kergem tekitada kui maailmatasemel pakkumistest üleküllastunud Moskvas.
Reet Weidebaum
Eesti 90 programm E wie Estland Baden-Württembergis ning Flensburgi FolkBaltica festival.
Kadri Jauram
Vox Clamantise esinemised Belgia mainekal Gregoriuse laulu festivalil Watous ja Tartu Ülikooli Tudengiteatri ning Liége’i Ülikooli Teatri koostöö ja vastastikused külalisesinemised. Lisaks osalevad Eesti anima- ja mängufilmid regulaarselt erinevatel festivalidel Belgias ja võidavad siin auhindu.
Kersti Kirs
Pressivisiidid ja neist sündivad artiklid, artistide residentuurid, kus kohapeal luuakse peale kontaktide midagi, mis jääb (Aldo Järvsoo, Keret Altpere, Kirke Kangro), aga ka koostöö eri festivalidega nagu Põhjamaade Kultuurifestivaliga Caen’is. Ka koostöö Prantsuse korraldajatega väga menukate ja laia kajas-tust leidnud sündmuste juures nagu Sofi Oksaneni „Puhastus“ ilmumine Prantsusmaal või Paavo Järvi nimetamine Pariisi Orkestri muusikaliseks juhiks.
Reet Remmel (London):
Menukad on tihti ka jätkusuutlikud. Walesis on toimunud kaks ulatuslikku Walestonia festivali, 2008. ja 2010. aastal, loodan neile jätku. Veljo Tormis on olnud mitmel korral külaline ja meistriklasside andja. ETV tütarlastekoori ringreisist ÜK-s on kasvanud välja Georg Otsa kooli ja Purcell School of Musicu ning Royal College of Musicu koostöö. LIAF’il on eesti animafilmid kavas viiendat aastat järjest. LIFEM Festivalist, kus osalesid Hortus Musicus ja Svjata Vatra, on edasi arenenud nii kontserditurneed kui ka mainitud plaadiprojekt ajakirjaga „The Wire“. Kristiina Ehina luuleraamatuid on mitmed ÜK kirjastused välja andnud, ta on oodatud esineja paljudel kirjandusüritustel. Sage külaline on Vox Clamantis. „Eesti Festil“ moodsas Kings Place’is olid edukad Klaveriorkester, Suurõ Pilvõ ja soolokavaga Kristjan Randalu. Ro:toro’st on saanud nii nõutud külaline, et kõigi nende liikumistega pole enam alati kursis, nad teevad igal aastal mitu ring-reisi, tihti oma tosina kontserdiga.
