Kersti Kreismann: küps inimene on laval huvitavam


Kersti Kreismann: küps inimene on laval huvitavam
Marko Mumm

Järgmisel nädalal kuuekümnenda sünnipäevani jõudvat näitlejat Kersti Kreismanni võib neil päevil tabada tegelemas lapselapsega. Mis ei tähenda, et ta teatritöös kergemat aega ootaks. Juubilari usutleb Andres Laasik.

 ui hea on olla vanaema?

— Olen vanaemana kindlasti parem kui emana. Aga ega ma ei saa sada protsenti vanaema olla. Tahaks veel teatrit teha. Vanaemana on mul rohkem aega, kui oli emana, märgata, milline ime on üks väike inimene. Sellest on palju rõõmu.

— Teatris pole teile vanaemade rolle veel tulnud. Miks?

— “Õhtusöögis sõpradega” on mul stseen, kus tuleb mängida päris noort naist. Olen sellises eas, kus saab mängida nii endast nooremaid kui ka vanemaid. Ega teatris ole see asi üksühene. Lutsepp mängib juba mõnda aega vanamehi, kuigi pole veel vana. Ta teeb seda, sest oma majas pole alati sobivat näitlejat võtta.

Kui oled noor näitleja, pole elupagasit. Julia rolli esitamise aeg läheb ruttu mööda. Aga Juliat pole ma tahtnud mängida ka noorena. Küps inimene on laval huvitav. “Hamletiski” on mind huvitanud rohkem Gertrud kui Ophelia.

Aga eks need vanaemade rollid kusagil silmapiiril paistavad.

— Ometi on Ophelia mängitud. Kuidas see tuli?

— Ma olin õnnelik, kui Mikiver andis mulle Ophelia rolli “Hamletis”, kus nimiosa mängis Juhan Viiding. Mäletan seda rõõmu. Panso “Hamlet” oli veel silme ees. See oli ootamatu, mida Mikiver hakkas “Hamletis” nägema. See inspireeris. Opheliat on mängitud süütu neitsina. Mikiver suunas tähelepanu tumedatele tungidele. Häbelikkusest ja kinnisusest sain lahti. Tundsin ennast laval vabana. Hullumise stseen ei kammitsenud.

— Aga millised rollid on olnud teile lähedased? Eesti kirjandusest?

— Tammsaare “Tõe ja õiguse” Karin. Käisin nüüd vaatamas Elmo Nüganeni lavastust Linnateatris. Mina puutusin Kariniga kokku kooli ajal, kui tegime Panso juhendamisel katkendeid

stseenist, kus Karin pihib, miks ta truudust murdis. Mina olin Karin, Juhan Viiding oli Indrek. Panso tegi selgeks Karini süütuse ja lapselikkuse. Tammsaare sõnadega väljendatuna.

Hiljem juhtus nii, et Ugalas jäi Karinit esitav Leila Säälik lapseootele. Seal oli lavastuse pealkirjaks “Lunastus”. Aleks Sats kutsus siis mind Karinit mängima. Proove sai vähe teha, aga koolis loodud Karini rolli põhi oli all.

— Draamateatris on teil olnud ridamisi rolle, kus käib mehe-naise dramaatiline heitlus.  Alates koos Jüri Krjukoviga mängitud “Toalahingust” kuni Martin Veinmanniga tehtud tükini “Stseenid ühest abielust”. Mis ajab teid mängima naist, kes kisub mehega nagu kass ja koer? Kuidas mängib siin kaasa isiklik kogemus?

— Näitlejale on need rollid ahvatlevad. Seal saab kõiki registreid kasutada. Eraelus olen ma vaoshoitud. Laval tõmbab mind see dramaatilisus kaasa.

Nende mehe-naise suhte käsitlustes peab aga mingi ratio all olema. Mulle meeldib neid tekste muusika saatel lugeda ja leida, mis seosed seal sees on. Ratsionaalsete lahenduste peale tuleb üles ehitada emotsionaalne dramaatika. Olen oma nuputamisi pidanud nii tähtsaks, et neist ei raatsi proovis loobuda. Sealt on vahel tulnud ka konflikt lavastajaga.

— Kes on teie oma lavastaja?

— Näitleja areng algab lavastajast. Igatsus oma lavastaja järele on näitlejas suur.

Mina pole kellegi ihunäitleja olnud. Lavastajad on mulle olnud suureks autoriteediks, ent ma olen vaadanud neid distantsilt. Vahel näen, et lavastajale poetakse, nagu koolis poetakse õpetajale. Ma pelgan seda, tõmbun seda nähes nagu siil endasse.

Olen võimeline minema lavastajaga konflikti. Ikka ja jälle taban, et see juhtub, süüdistan siis iseennast, sest midagi head sellest ei tule. Ei taha liiga lähedast suhet. Olen ikka arvanud, et perekondlik teater pole see päris õige.

— Aga konkreetselt. Millised lavastajad on teid enim mõjutanud?

— Panso, Mikiver, Karusoo, Pedajas, Trass.

— Pansol olid oma lemmikud.

— Kooli ajal olin ma kinnine, hääl oli niru. Ma tegin usinasti tööd ja Panso tunnustas seda.

Kui tuli välja, et ma last ootan, oli Panso nördinud. Ta arvas, et ma olen teatrile kadunud. Kõik läks korda. Suvel sünnitasin. Kooli ajal käisin trollibussiga kahe loengu vahel last toitmas. Olin esimene, kes teatrikooli ajal lapse sai ja lõpetas. Panso suhtus minusse hästi.

Loe veel

Diplomilavastuseks tegi ta meiega “Mikumärdi”, kus mul oli kaks rolli. Ta tegi väga põhjalikku tööd. Kui oli suunamine, siis sain ma kutse tema juurde Draamateatrisse. Meid tuli siia palju, nüüd oleme jäänud Martin Veinmanniga kahekesi.

Sain huvitavaid rolle. Õppisin Tiina rolli Tammsaare lavastuses “Inimene ja inimene”.

Siis aga juhtus midagi. Tookord ma seda ei analüüsinud. Olime Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepaga sõpruskond, arutasime, kuidas teha omamoodi uut teatrit. Andsin ajalehele Sirp ja Vasar intervjuu, milles rääkisin üldistel teemadel. Panso võttis seda isiklikult ja oli solvunud. Ma ei söandanud midagi klaarima minna. Panso ümber olevad inimesed võimendasid vastu-

olusid. Hakkasid tulema mingid märgid – ma ei saanud enam suuri rolle…

— Kas oli tegu põhimõttelise põlvkondadevahelise vastuoluga?

— Ei olnud. Minule vana hea psühholoogiline teater istub. Olen alati imetlenud ka teistmoodi tegemist. Milline see olema pidi, polnud tol ajal selge. Tollal tegid Hermaküla ja Tooming Tartus oma teatrit. Mäletan, et käisime õhinal Suitsu-õhtut vaatamas. Aga juba tollal ei tahtnud ma näha Tartu ja Tallinna põhimõttelist vahet. Lugesin just Lilian Velleranna koostatud materjalikogumikku “Tants aurukatla umber” ja see kõik tuleb meelde. Muidugi olid olemas Tartu meeste pühendumus, oma tegijate ring. Panso tegi sama asja maksimaalselt suure trupiga ja trupp oli ebaühtlane…

Ma olin saanud Draamateatrisse ja ma pole kunagi tahtnud kuhugi mujale minna. Noortes oli tollal sees protestivaim. Juhan ees, Tõnis järel ja mina takkajärele. Juhanil kulus oma tee leidmiseks palju aega. Pansot solvas nooruslik ülbus.

Minu jaoks on vahekord Pansoga olnud hinge peal. Kartsin teda kooli ajal hirmsasti. Ma ei saanud temaga vabalt suhelda. See arusaamatus jäi minule hinge peale, kui Panso suri. Mis see on, mis tollal jäi rääkimata, seda ka ei tea.

— Kuidas teatris suhtuti Viidingu abstraktse ja allusioonirikka lavastuse “Olevused” tegemisse? Oli ju sügav stagnaaeg.

— Lasti teha. Ma ei mäleta, et oleks olnud pingeid.

— Aga ülejäänud lavastajad?

— Mikiveri lavastustesse olen saanud olulisi rolle. Karusoo on minu jaoks erilisel kohal. Kui suhted Pansoga olid jahenenud, pakkus Karusoo mulle rolli “Päikese lastes”. Olin kõrvust tõstetud. See oli põnev töö. Priit Pedajasega on olnud väga huvitavaid Kõivu-tegemisi. Raivo Trassile olen ma tänulik, et ta tegi minuga “Rita koolituse”. See on näitemäng, kuhu on sisse kirjutatud kena rolli areng. Trass oli heas vormis ning murdis minu ja Tõnu Aava mängima.

— Kuidas mõjutas teid õppimine teatrikooli kursusel, kus oli palju eredaid isiksusi?

— Kursusel oli mitu liidrit. Me olime erinevad, noorim 17 ja vanim 27. Oli väljakujunenud isiksusi, nagu Jaak Tamleht. Juhan Viiding oli minu jaoks liider juba alates sisseastumisest. Aga kursusel olid talle ka vastujõud.

Juhan oli minule tähtis. Ionesco “Kiilaspäist lauljannat” käidi palju vaatamas. Mõned inimesed mitu korda. Juhan lasi kavasse kirjutada selle “ühistööna”, kuid tegelikult oli tema liider ja lavastaja. Ta oli kahestunud: lavastajana oli ta väga punktuaalne, kuid näitlejana sattus kergesti närvi. Kartis teksti pärast, tal olid spikrid, juhuks, kui tekst läheb meelest.

— Olete viimasel ajal olnud laval paaris kursusekaaslase Martin Veinmanniga. Viimati isegi ilma lavastajata. Kuidas on see võimalik?

— Ma ei pea sellist asja õigeks, lavastaja peab ikka olema. Brian Frieli “Järelmäng” on erandjuhtum. See on võimalik tänu sellele, et Martin usaldab mind ja mina teda. Ma olen selle näitemängu tegemist kohutavalt tahtnud. Minu õnn, et Martin oli nõus.

— Teie rollide hulgas on ka huvitav kommunistlik tegelane Rosa Luxemburg. Mis roll see oli?

— Mind võlus see naine ja tema konflikt. Mängisin punast naist, kes surus endas naiselikkust maha. Kübetki ei olnud tegemise ajal mõtet võimule meeldida, pigem vastupidi.

Energiat oli tollal palju. Minu jaoks oli see võit ja eneseületamine, sest sain monotükiga maha. Monotükki küll enam teha ei tahaks: mulle meeldib partneriga koos mängida.

— Miks kirjutas “Neljakümne kirjale” alla nii Kersti Kreismann kui ka Mati Unt? Mälestustes on rõhutatud põhimõtet, et ühest perest võis olla üks allkiri – keegi pidi leiba ka teenima.

— Mina kirjutasin alguses. Juhan tõi kirja saladuskatte all garderoobi ja ma kirjutasin alla. Läksin koju, rääkisin Mati Undile, mis on juhtunud. Hoopis hiljem pakuti talle ka alla kirjutada ja ta kirjutaski. Me ei olnud ametlikult abielus, aga me olime perekond. Ma olin hämmingus. Ma pole seda varem kellelegi rääkinud, aga mingi okas jäi hinge. Muidugi me kartsime, närvitsemist oli palju.

Mati tõi koju kriminaalkoodeksi ja õpetas, kuidas ennast ülekuulamisel kaitsta. Hiljem, kui lahti läks klaperjaht, tuli Kuku klubis tuntud KGB-mees ligi ja ütles mulle: “Sind säästeti, sina oled rumal naine, kes meeste sabas jooksis.”

— Mis tunne teil oli, kui poeg teatas soovist hakata näitlejaks?

— Ehmatav. Andres on veel kinnisem kui mina.

Ta oli teismeline, kui meil oli Matiga lahkuminek, ja ta elas seda väga üle. Koolis oli raskusi. Tundsin süüd, et ma tema kasvatamisega ei tegelenud. Ma sain üllatusega teada, et ta mängib kitarri – oli ise ära õppinud, sel ajal kui mina teatris olin.

Ma ei uskunud, et ta teatrikooli sisse saab. Ei kujutanud ette, et see amet talle sobida võiks. Ma pakkusin, et aitan sisseastumiseksamiteks luuletusi valida. Aitan lugemist ette valmistada. Ta ei tahtnud.

— Andres Raagi näitlejakarjäär on viimasel ajal kenasti läinud. Kas nüüd suhtute teisiti?

— See on hea, et ta on ennast Linnateatris leidnud. Aga minu jaoks on see olnud üks keeruline sasipundar. Ma ei saa teda kunagi neutraalselt vaadata. Mul on kahtlus, kas ma nagu kanaema ei näe teda paremas valguses. Mäletan, et käisin vaatamas “Inishmaani igeriku” etendust ega julgenud talle otsa vaadata, kui ta lavale tuli.

Minu poja suhtumine teatrisse on teistsugune. Mitte ainult temal, vaid tervel põlvkonnal. Meile oli teater nii tähtis, oldi valmis sellele ohvreid tooma. Sellele altarile sai ohvriks toodud palju, kas või lapse kasvatamine. Teater oli tollal valdavam, püham.

— Kust on pärit teie kriitilisus ja enesekriitilisus? Kas see on seotud ülikooliõpingute ja kirjastusetööga nooruses?

— Ma poleks mitte mingil juhul teatrikooli sisse saanud, kui ma oleksin astunud sinna kohe pärast keskkooli. Keskkoolis olin korralik õpilane, näiteringi mind ei kutsutud.

Tulin Tallinna, töötasin kirjastuses ja õppisin kaugõppes ülikoolis eesti filoloogiat. Tallinn oli minu jaoks unistuste linn. Ahnelt käisin peaaegu igal õhtul kontserdil. Pärast kolme aastat siin julgesin minna teatrikooli proovima…

— Kuidas on Draamateatris praegu?

— Siin on praegu hea olla. Teatris on huvitavaid noori näitlejaid. Teatris võiks olla rohkem suuri lavastusi, mis ühendaks põlvkondi. Nagu oli viimati “Gösta Berlingi saaga”.

— Kas tööd on palju?

— Ees ootab mind vaid väike roll “Metspardis”. Mängida on palju. Mul on kuus rolli viies lavastuses. Et need on menukad tükid, tuleb õhtuti lavale minna sagedasti.

Kersti Kreismann

•• Sündinud 25. jaanuaril 1947 Pärnumaal

•• Lõpetanud Kilingi-Nõmme keskkooli ja 1972 lavakunstikateedri

•• Töötab alates 1972. a Draamateatris

•• Lisaks Draamateatrile on mänginud külalisena ka Ugalas ja Noorsooteatris

•• Mänginud filmis “Jõulud Vigalas”

•• Sai Nõukogude aja lõpus teenelise kunstniku aunimetuse

•• Poeg Andres Raag töötab alates 1992. a Linnateatris

Teised temast

•• Ester Pajusoo, garderoobikaaslane: Kersti Kreismanniga oleme ühte garderoobi jaganud juba pikemat aega. Ta on suurepärane inimene ja hea kolleeg.

Ta on suure analüüsivõimega näitleja. Kui me tööasju arutame, siis ta ei keeruta, vaid ütleb, nagu asi on. Igaühele ei pruugi see meeldida. Aga ta paneb ennast kuulama ja on teatris avatud moel hästi hakkama saanud.

Me mängime üheskoos lavastuses “Eesti matus”, kus Kerstil on kena roll. Partnerina on ta väga hea, temaga koos on laval julge olla. Kui peaks juhtuma tekstikoperdus või mingi muu äpardus, on laval kindlam olla, kui seal on ka Kersti.

Teater peab Kersti Kreismanni juubelit

•• Draamateater korraldab Kersti Kreismanni juubeli puhul nädala, kus sünnipäevalaps astub igal õhtul üles teatri ühel laval. Kõigil Kersti Kreismanni talendi austajatel on nüüd kordumatu võimalus näha ühe nädala jooksul ära neli lavastust, kus näitlejanna kaasa mängib. Ühispilet lavastustele “Õhtusöök sõpradega”, “Gösta Berlingi saaga”, “Eesti matus” ja “Järelmäng” maksab 500 kr.

•• Juubeli eelõhtul, 20. jaanuaril kell 19 algab kohtumine näitlejanna endaga. Räägime Kersti Kreismanniga tööst, teatrist, elust, teekaaslastest. Publiku küsimused on oodatud, soovi korral võib need juba varem saata aadressil ene.paaver@draamateater.ee või jätta teatri kassasse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare