KERTI TERGEM: Kolm painajat


Tõlkija Kerti Tergem tutvustab kolme hollandi kirjanikku, kelle raamatud suudavad lugeja täielikult neelata.

On kirjanikke, kes oskavad lugejale pähe pugeda ja panna kasvama kõige hämaramas ajusopis peidus olnud seemne. Nende hulka kuuluvad vaieldamatult ka kolm hollandi kirjanikku: Willem Frederik Hermans, Oek de Jong ja Cees Nooteboom. Nemad ei kirjuta mitte raamatuid, mida neelad, vaid nende raamatud neelavad sind. Lugeja pääseb tavaliselt kergemalt, sest enamasti kulub raamatu lugemisele vähem aega ja vaimuenergiat kui selle tõlkimisele. Aga uskuge – on olemas raamatuid, mida tõlkija just sel põhjusel tõlkida ei julgegi.

Willem Frederik Hermans (1921–1995) on hollandi kirjanduses üks enim poleemikat tekitanud isiksusi. “Tülikas tüüp” oleks vast kõige täpsem väljend selle mehe kirjeldamiseks. Inimesena kõigil nagu ora tagumikus, oli Hermans ometigi üks olulisemaid 20. sajandi hollandi kirjanikke. Kuna ta keelas ära oma teoste tõlkimise oma eluajal (esitades vähese müügiedu all kannatanud saksakeelsele tõlkele süüdistuse tõlke halvas kvaliteedis ja väites, et Inglise ja Ameerika kirjastajad ei tunne tema teoste vastu huvi samal põhjusel), on maailm asunud tema loomingut avastama alles nüüd. Eesti keeles ilmus “Igavene uni” (Nooit meer slapen, 1966) 2004. aastal, tänavu järgnesid prantsuse ja inglise tõlked.

Hermansi peateoseks peetakse sõjaromaani “Damoklese pimekamber” (De donkere kamer van Damokles, 1958). See raamat on aga nii pime ja painajalik, et mingit müügiedu oleks vaevalt võimalik loota. Romaani tegevus toimub Teise maailmasõja ajal ja selle peategelaseks, kelle skisofreenilist psüühikat peensusteni jälgitakse, on Henri Osewoudt, täiesti värvitu tegelane, kel jääb puudu pool sentimeetrit pikkust, et ajateenistusse pääseda. Ühel pimendamisööl maandub langevarjuga tema tagaaeda Dorbeck – täiuslik kaksikisik, kelle olemasolu Henri kogu ülejäänud romaani jooksul teistelegi tõestada püüab, üritades teda muuhulgas fotole jäädvustada. Ainsa elupäästva asitõendina mõeldud foto ei lase end aga pimekambris ilmutada ja osutub tõeliseks Damoklese mõõgaks.

Väärib mainimist, et kandev osa 20. sajandi hollandi kirjandusklassikast puudutab ühel või teisel moel maailmasõda. Tegelikult on sõda hollandi kirjanike jaoks pigem sünge taust, piirsituatsioon tegelaste isikuomaduste teravamaks väljajoonistamiseks. Puudub täiesti see pateetika ja massistseenide paradigma, millega olime harjunud nõukogude kirjanduses. Need teod aga, mida inimene pimendatud linnas oma pimedate kirgedega üksi jäädes korda saadab, on tõeliselt ajusselõikavad. Hermansi puhul ei saagi me tihtilugu teada, kas kõige räigemad kuriteod sünnivad tegelaste sise- või välismaailmas.

Kooselu võimatusest

Teine raamat, mida ma ilmselt kunagi ei tõlgi, kuid mis kuulub mu viimaste aastate lugemiselamuste esikümnesse, on Oek de Jongi “Hokwerda laps” (Hokwerda’s kind, 2002). Oek de Jong (s 1952) debüteeris 1979. aastal romaaniga “Voogavad suvekleidid” (Opwaaiende zomerjurken), mis muutus kohe 80. aastate noorsoo kultusromaaniks. See raamat tegeleb nooruki sirgumise probleemidega, mille seas, nagu tavaliselt (olgu teadvustatud või teadvustamata kujul) on suhe emaga. “Hokwerda lapses” läheb De Jong aga kaugemale, isakompleksiga noore naise vägivaldse paarisuhte maile. Tulemuseks on 444 lehekülge erootiliselt laetud painajat. Kõige imetlusväärsem on siin see, kuidas kirjanik asetab end kord mehe, kord naise rolli, kirjeldades nende psüühikas toimuvat ülima tundlikkuse ja täpsusega.

Olen raamatute sisu ümberjutustamisel eksiteele kalduv. Tavaliselt jäävad meelde mingid detailid, tunded või siis hoopis tekst, mida loetu on minus eneses tekitanud. Nii meenub sellestki raamatust üksikasju, näiteks köögi keskel asuv massiivne lihalõikelaud lihunikunoaga, mis ilmselt seondub raamatu lõpus sooritatava kiremõrvaga. Või siis meestegelase viis emmata naist, libistades sõrme tema vuplivärvli alt niiskesse tuharavahesse. Ja hetk, kus seda sõrme enam ei ole. Kirg ja iha on selle romaani märksõnad. Ja arutelu selle üle, miks tõmbavad meid kõige tulisemalt ligi need, kes meile kõige rohkem haiget teevad. “Hokwerda laps” on psühhoerootiline Dans Macabre par excellence.

Noored kokad kirjandusköögis

Loe veel

Kolmas mees, kellest tahan rääkida, on Cees Nooteboom (s 1933), samuti vanameister, mitmeid kordi Nobeli preemia kandidaadiks esitatud. Vanameistritega võrreldes on noorem hollandi kirjanikkond oma loomingus kuidagi ajalikum. Nad on küll nauditavad selles kaduvas hetkes, kuid kaasa võtta pole nende loomingust just palju. Nõnda on lugu Ronald Giphartiga (s 1965), kelle selle aasta menuk “Troost” leiab oma tegevusvälja populaarsete kokasaadete stuudios, kus kirjanik mängib maha suhtedraama. Või Joost Zwagermaniga (s 1963), kelle “Kuus tärni” (Zes sterren, 2002) lahkab hotellinduse maailma ära kasutades enesetapu teemat. Paraku kaldub publitsistika poole ka läbi aegade enim tõlgitud hollandi romaan, Karel Glastra van Looni (1962–2005) debüüt “Kire vili” (De passievrucht, 1999, eesti keeles 2004).

Neist kolmest noorema põlvkonna autorist rafineeritum on ehk vaid Arnon Grunberg (s 1971), kes oma parimad teosed on kirjutanud Marek van der Jagti nime all. 2002. aastal ilmunud “Gstaad ’95–’98” on lugu väikesest ja väga inetust poisist, kes koos oma hotelliteenijannast emaga kõik surmapatud ära proovib. Perversne ei ole sealjuures mitte niivõrd see, mida ta teeb, vaid see, kuidas kirjanik seda läbi poisi silmade täiesti loomuliku ja ainuvõimaliku eluviisina kirjeldab.

Stiilimeistrid

Aga tagasi Nooteboomi juurde. Tema “Järgmine lugu” (Het volgende verhaal, 1991) ilmus eesti keeles 1993. aastal ja peagi valmib tema ühe olulisema romaani “Rituaalid” (Rituelen, 1980) tõlge. Nii, nagu “Damoklese pimekambrist”, on ka “Rituaalidest” vändatud film.

Nooteboomi loomingu keskseteks teemadeks on surm, iseolemise müsteerium ning suhe tegelikkuse ja kujutluse vahel. Nii ka kolmest osast koosnevas romaanis “Rituaalid”, milles on kolm enesetappu. Peategelasel Inni Wintropil see esimeses osas küll ebaõnnestub – tema eelistab surra üürikestes vahekordades juhuslikult kohatud naistega. Teises osas teeb Inni tutvust veidrikust vanamehe Arnold Taadsiga, kelle üle valitseb Aeg. Kolmanda osa keskmes on vana Taadsi eraklik poeg, keda märgistab Ajatus. Taadsid elavad reeglitest, Inni aga eirab neid kõiki. Sama veider ja rituaalne, nagu on Taadside elu, on ka nende surm.

Frantsiskaanide ja augustiinide kloostrikoolides õppinud ja neist järjest välja heidetud Nooteboomi romaani telje moodustab tegelikult religioosne konfrontatsioon. Viimase osa, 70. aastate Amsterdamis trendika zen-budismi hulluses eimiskiks saamise püüdlus päädib suurepärase teetseremoonia kirjeldusega, mis on saanud inspiratsiooni Okakura Kakuzō “Teeraamatust”.

Kui Hermansi lause on üdini napp, lõikav ja välistav, siis Nooteboom on võimeline kirjutama pooleleheküljelisi tiraade, millega võitlemine teinekord juba alguses lootusetu tundub. Mõlema kirjaniku teksti on raske sisse pääseda, kuid seda suurem on nauding selles juba sees olles nendega samas rütmis hingamisest. Välja saada on taolisest tekstist juba märksa raskem. Ülalkirjeldatud raamatud neelavad su nii jäägitult, et hakkavad su psüühikas oma elu elama ja sinu elu mõjutama.

Tõlkija Kätlin Kaldmaa tahtis kord Eesti Ekspressi vahendusel teada, mida ma tundsin P. F.

Thomése “Varjulast” tõlkides. Vastan talle: mu mõte tõrkus terve aasta selle teksti kallale asumast. Ja siis, kui töö oli käsil, rabas mind kõige enam vaikus nende nappide sõnade vahel. Valus vaikus, mida ma pidin kõigepealt tõlkima enesele ja mis kohati oli nõnda ilus, et mul tööd tehes silmist pisarad jooksid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare