eptember. Lehed kolletavad. Tuul sahiseb Tallinna külje all Nõmme väikelinna puulatvades. Päike piilub hommikul paar korda pilve vahelt. Justkui küsivalt, justkui kahtlevalt. Suvi hakkab sügiseks muutuma.

Nõmme linnast jookseb lindina läbi rööpapaar. On raudteejaam. On õliste kätega vedurimehed, rööpaseadjad, muidu raudtee asjapulgad. Tõsised töömehed. Natuke karused, tõsised töömehed.

Päike on siiski otsustanud veel vähemasti sel päeval lahkesti oma soojust nende paledele lasta, soojendada neid tagasihoidlikke, aga sooje naeratusi, mis valguvad meeste nägudele, kui üks nende hulgast teatab: “No nii, mehed, soovige nüüd mulle õnne! Poiss!”

Õhtul on neil vestiga ülikonnad seljas ja nad istuvad tunnikese Nõmme lokaalis. Võtavad paar peenikest pitsi. Kastavad titevarbaid. Uus eestlane on sündinud. Poisslaps. Igati priske ja tugev. Aarne-Mati nimeks. Aarne-Mati Üksküla. On 21. september 1937.

Loomulikult on see fiktsioon. Keegi ei saa kinnitada, et just nõnda see oli. Aga võis olla. Väga vabalt võis olla. Liiatigi, kui maailma asjades mingigi romantiline kord kehtib, siis Aarne Üksküla sündimise päeval lihtsalt pidi päike paistma. Ja fakt on, et septembrikuu 21. päeval seitsekümmend aastat tagasi näitleja sündis. Fakt on, et vedurijuhi peres. Fakt on, et oma lapsepõlve ja nooruse veetis ta Nõmmel. Ja et kooliteed alustas ta Rahumäe põhikoolis.


Üksküla Rahumäelt

Meie teatris on juba pea pool sajandit ilma teinud Üksküla Rahumäelt. See kõlab ilusti. Ja see kõlab ka sümboolselt, omamoodi “õigena”. Ses mõttes, et ilmselgelt on Aarne Üksküla näitleja, kes ühendab publiku soolistest, rahvuslikest või hariduslikest tunnustest hoolimata, ma usun, ühendab ühte külasse kokku. Ühte külasse, mille elanikud on teatrisõbrad, on kenad inimesed.

Ja siis rahulikult seisab ise. Mitte parnassina, see kõlaks tagaplaanile hoidva Üksküla puhul liiga suureliselt, vaid sellise Eestimaa tagasihoidliku mäena, millel pole küll päiksekiirtes tuhandetes toonides valgust murdvat kristalltippu, millel pole teravaid servi ja põhjatuid kuristikke, kuid mis ometi hakkab kaugele silma. Oma pehmel ja kindlal moel kõrgub rahulikult küla kõrval. Üksküla Rahumäelt.

Ükskülast kõneldes ei saa mööda ühest Adolf Sˇapiro lausest, väitest, võrdlusest. Läti-vene-juudi teatrimaestro on öelnud, et kui Üksküla oleks sündinud ingliskeelses kultuuriruumis või vähemasti mitte kasvanud sotsialismi viljastavates tingimustes, oleks meil praegu Sean Connery mõõtu staar. Raske oleks vastu vaielda. Ja ega ei tahakski vastu vaielda.

Aarne Üksküla on oma olemuselt näitleja. Aktjor Aktjorovitsˇ, nagu ühel teisel ajal ühes teises keeles öeldi. Tõsi, selle väljendiga käis kaasas tähendusväli, mõistmisvirvendus, nagu oleks Aktjor Aktjorovitsˇ ka seltskondades särav ja alati esinev, oma andes kindel olev esiplaanile tükkiv kunstnik. Midagi sellist ometi Ükskülale inkrimineerida ei saa. Tema on Aktjor Aktjorovitšsisimas. Näitlejana. Loojana. Väliselt ei ole me näinud tagasihoidlikumat, isegi “kõrvalehoidlikumat” näitleja-

isiksust.

Keskpärane?!

Kui mitut intervjuud Ükskülaga te lugenud olete? Ühte? Mitte ühtegi? Ma pakun teist varianti. Tõsi, Pille-Riin Purje raadiointervjuude kogumikus “Hiirelõks” on nüüd üks ilmunud, mida Ükskülast kirjutades pea alati tsiteeritakse. Eriti seda kohta, kus ta räägib endast kui näitlejast. Ütleb, et ta peab ennast keskpäraseks näitlejaks, kellel soovitud tasemest ka kikivarvul küünitades hea jupp maad puudu jääb.

Oleme ausad, kui see tuleks ükskõik kelle teise suust, kõlaks see põhjatu snobismina. Igaüks, kes teatris käib või telekat vaatab, natukenegi teatrit mõistab, näeb, et see on absoluutne nonsenss. Niimoodi ütleb enda kohta Eesti teatri absoluutne tipp. Või mis Eesti, teatri üleüldiselt, teatri kui idee, kui väljenduslaadi, kui kunsti absoluutne tipp.

Ja eks seda on ka hea tsiteerida, õige veidike üleoleva aktsendiga – et näe kus vana nüüd ütles! Aga no las ta olla, las tal olla oma pisike veidrus, me anname andeks, tal on see vabadus. Ta on nii hea näitleja, ta on sellise vabaduse ära teeninud, ta on meile nii palju rõõmu teinud.

Aga… mida see siis ikkagi tähendab? Mina isiklikult usun seda Üksküla lauset. Usun sada protsenti. Usun, et ta täiesti siiralt ja ilma igasuguse eputamiseta mõtlebki nii. Ja kuulen seal hoiatavat, tagasihoidlikult õpetavat nooti. Või õigemini ennast taga-

plaanile jätvalt õpetavat, mitte peale suruvalt õpetavalt, mitte sõnavalt, et mina tean, kuidas käib.

Sõnumit oma (noorematele) kolleegidele – sõbrad-sõbrad, ärge nüüd liiga õhku täis ka minge. Sõnumit, mis ütleb, et kunstis ei ole võimalik tippu saavutada. Kui tänapäevast keelt kasutada – ei ole võimalik lõpuni “tegijaks” saada. Alati, kui sa oled oma arengus uuele trepiastmele jõudnud, on trepile üks aste juurde kasvanud. Tipp kaugemale libisenud. Nihkunud. Või õigemini – tõusnud.

Inimese võimed ei ole nagu pudel, et ühel hetkel saab see triiki täis ja siis on valmis. Siis on kõik oskused omandatud, nüüd olen tipus. Ehk pole siin võrdlus spordiga kohane, ent siiski – samamoodi ei tea me ka ju seda, kui kiiresti võib inimene sadat meetrit joosta või kui kaugele hüpata.

Tõsi, alates mingist piirist lihvitakse sentimeetreid ja sajandiksekundeid, aga see ongi ju juba see kõikse peenem töö. Seal töötavad meistrid. Nii ka kunstis, mulle tundub. Ma usun, et nõnda võiks Üksküla kujundit “tõlkida”.

Kuldaeg Endlas

Praeguseks teab Üksküla vist küll iga eestlane, kes vähegi kaela kannab. Televisiooni tulede sära ajastul. Seitsmekümnendate-kaheksakümnendate telelavastused, üheksakümnendate seriaalid ja muidugi uus sajand oma võimaluste paljususes.

Aastal 1961, mil Üksküla esimeses lennus lavakunstikateedri lõpetas, oli elu teistsugune. Tööle läks ta koos kursusekaaslaste Siina Üksküla, Olev Eeki, Sulev Tamme, Ines Aru, Hanno Kalmeti ja Rein Olmaruga noorde provintsiteatrisse Rakverre. Jäi sinna seitsmeks aastaks. Ise on ta seda aega hiljem nimetanud “ÜLIMAKS kõrgkooliks”, mis andis talle kindluse, et ta võiks tõepoolest näitleja ollagi.

“Ja kui see seitse aastat läbi sai, siis ma mõtlesin, et eks minust võiks ikka vist näitleja saada, sest sellelt “esimeselt kursuselt” mind välja ei visatud,” rääkis ta Purjele “Hiirelõksus”.

Sealt edasi tuli kümme aastat kuldaegade Endlat. Need aastad olid Pärnu teatrile head, see oli aeg, mil väikelinna provintsiteater seisis kindlalt siinsel teatripildil. Ja nendesse aastatesse jääb sajandipikkuse Eesti teatriloo üks vaieldamatult kuulsamaid ja märgilisemaid lavastusi, Sˇapiro lavastatud Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Ja sellesse lavastusse üks sajandipikkuse Eesti teatriloo vaieldamatult kuulsamaid rollisooritusi – Aarne Üksküla George.

Endla-aeg sai läbi kümme aastat hiljem, 1978. Ja siis ootas Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri juhataja ametipost. Ja kursus noori inimesi, kümnes lend. Lend, mille säravamad pojad ja tütred teatris on Anu Lamp, Andres Lepik, Laine Mägi, Jaan Rekkor, Sulev Teppart, Andrus Vaarik, Viire Valdma. Aga ka näiteks Jaak Johanson on selle kursuse lõpetanud.

Südametunnistus

Seda lugu ette valmistades rääkisin ma paari tema õpilasega. Ja mis jäi kõlama? Muidugi tagasihoidlikkus. Muidugi kohalolek. Üksküla oli õppejõud, kes mõjutas eelkõige isikliku eeskujuga. Kes ei surunud ennast peale, aga kelle iga sõna üliõpilased püüdsid.

Ning eks üpris samamoodi on ta alates 1961. aastast tervet Eesti teatripilti, teatriilma mõjutanud. Kunstnikust töömehena. Kindlalt ja siiralt.

Nii räägivad ka meistriga koos laval olnud, et ei ole paremat ja arvestavamat partnerit kui Üksküla. Jah, ta on (meediale) tabamatu, ta on tuntud tundmatu näitleja, aga killukese siit, killukese sealt korjates, teatriilma serva peal tiireldes jookseb pilt vaikselt kokku. Või vähemasti tajuala. Ikka poetab keegi kuskil mõne seiga või lookese. Mis ometi on nii ebamäärased ja vaid tajutavad, et tsiteerida neid ei anna.

Samas on Üksküla me teatris nii sees, nii suur määraja ja mõjutaja, et vist küll igast süvitsi minevast teatrivestlusest jookseb ta mingil hetkel korraks läbi. Riivab servapidi igat räägitavat teatrijuttu. Ta on Meister.

Seda lugu kirjutades, Aarne Üksküla peale mõeldes, teatrijutte meenutades tundub mulle, et kui sõnadega püüda tast pilti maalida, siis piisab ainult ühest sõnast, sõnast, mis koondab endasse kogu värvipaleti, sõnast, mis ütleb kõik, sõnast, mis lõuendile kantuna tahab hetke süvenemist ja siis avaneb, maalib ennast ise. Ja see sõna on “südametunnistus”. Südametunnistus.

Ning kui taas kord hetkeks hoog maha võtta, korraks süüvida, siis tegelikult piisab vist piisava tahte ja terava pilgu korral ka vaid ühe rollisoorituse nägemisest. Eks ta vist on suurte meistrite puhul nii, et kogu tema näitlejaolemus, inimlikkus, tahe, põhimõtted, sügavus on igasse rolli kodeeritud. Ja ehk ka koloreeritud.

Üksküla koolipapa-aeg ei piirdunud vaid kümnenda lennuga. Koos Lembit Petersoniga juhendasid nad ka “lavaka” kaheteistkümnendat lendu, kust on lennanud näiteks Peetrid Oja ja Tammearu, Liina Tennosaar ja Anne Türnpu, aga ka Toomas Volkmann. Aastad olid siis 1982–1986.

Ning uuesti koos Petersoniga kümmekond aastat hiljem, nüüd küll mitte enam Toompea-koolis, vaid humanitaarinstituudis. Ja Theatrumi tükkides mängis ta ka kaasa.

“Lavakast” saati jäi Üksküla Tallinna: 1985–1988 oli ta Draamateatris, 1988–1993 Vanalinnastuudios, 1993 kuni… taas Draamateatris. Kuni Draamateater ta teeneid enam ei vajanud. See, mis seal salata, on üks hämaramaid, üks valgemaid laike Eesti uuemas teatriloos. Aarne Üksküla lahkub Draamateatrist, kuna talle ei jätku tööd ja rolle. Või kuidagi nii. Aga las see siinkohal jääb. Igaühel meist on oma karma, igaühe enda käes on labidas, millega endale karmavõlga kühveldada. Ärme sellest rohkem räägi.

Umbes-täpselt poolteist aastat tagasi teatas Aarne Üksküla, et lahkub lavalt. Et lavalaudadel uutes tükkides me teda enam ei näe. Kirjutasin siis nii: “Aarne Üksküla näitlejana on elanud üle põlvkonna. Üle põlvkondade. Teisisõnu – on kogu aeg olemas olnud. On rõõmu, tarkust ja mõistmist toonud.

Surume sestap alla oma hedonistliku egoismi ja ütleme tööst loobuda otsustanud näitlejale aitäh. Aitäh kaduva kunsti viivude eest. Ei ole meie asi nõuda: mängi veel! Tee meile veel rõõmu!

Meie asi on respekteerida. Ja tänada. Siiralt.”

Täna lisan, et Aarne Üksküla on mees, kellelt ma isiklikult, teda isiklikult tundmata, olen väga palju õppinud. Õppinud ka seda lugu kirjutades. Aitäh!

Õpilased temast:

Sulev Teppart, õpilane

Inglise kõrgstiil

Sulev Teppart, õpilane

Tema õpetamine käis eelkõige isikliku eeskuju kaudu. Tema enda kunstnikuks olemise ja inimeseks olemise kaudu. Ta on oma ala, näitekunsti suurmeister. Aastal 2007 tagasi vaadates tundub, et see on vist ainulaadne, kui paljude Eesti teatriinimestega sai meie kursus tema kateedrijuhatajaks olles kokku puutuda. Meie juurest käis läbi terve plejaad. Lahkunud Kaljo Kiisk nende hulgas. Evald Hermaküla, Lembit Peterson, Merle Karusoo, Kaarin Raid, Grigori Kromanov, Jaan Tooming, Ingo Normet.

Tema kirjeldamiseks võiks kasutada sõnu: väga täpne, kõige selle juures kannatlik, tudengitele hinnanguid andes väga kokkuvõtlik ja selle juures õiglane. Suutis väga pikalt õpilase avanemist oodata ja selle ka ära oodata. Iga semestri hinnangud olid väga selgelt kokku võetud ja vormistatud. Samas oli tema karmus ja tõetunnetus nii täpne, et sellega jäid nõusse nii need, kelle kohta karm hinnang käis, kui ka need, kes kõrvalt kuulasid.

Ma olen sada protsenti Šapiro sõnadega nõus, võib küll olla nii, et ta oleks maailma mastaabis staar. Ta on nagu inglise kõrgstiili mehed, nagu Lawrence Olivier – see on tema tase.

Viire Valdma, õpilane

Sädelev ja hõlmamatu

Viire Valdma, õpilane

Ta on partnerina ikka väga-väga hea. Väga tundlik. Kui me “Makarenko koloonias” koos mängisime, siis seal on selline stseen, kus Aarne peab mind tõmbama, niimoodi ropsti! Ja ta paneb mulle lihtsalt käe külge ja natukene niimoodi annab märgi, ma veel mõtlesin, et no miks ta siis ei tõmba, kui on ette nähtud. Ma ei julgenud ka talle öelda, et kuulge, tõmmake nüüd. Siis ma sain aru, et sa ise pead viskuma. Niimoodi ta hoiab ja arvestab partnerit. Ta annab märgi, et ma saaksin viskuda, tema kehakoiakus on see, nagu ta tõmbaks.

Aarne annab näitlejana vähe välja, aga on alati loetav. Ma alati usun teda. Ja koolis ka – ma ootasin iga sõna, mis ta ütleb, nagu sula kulda. Oleks tahtnud veel ja veel kuulda.

Koolis tegi ta mõnedele eraldi erialatunde. Jättis nagu pärast tunde. Kutsus etüüde ja mingeid katkendeid tegema. Ma nii ootasin ja mõtlesin, kuidas saaks ka nende hulka, kes said temaga kahekesi olla. Ma mäletan sellist väikest kadedust.

Ta on ise hiljem küsinud, et mis ta siis meiega tegi. Sest välja tuli ju päris tugev kursus. See käiski kuidagi märkamatult. Ma ei ole seda kunagi suutnud sõnastada. Pieteeditunne? Mina olen küll kogu aeg tema suhtes aukartust tundnud.

Meie kursuselt langes pärast teist kursust küll päris palju välja, vist kaheksa inimest. Aga minu arust ei olnud Aarne nende otsuste taga, Lea Tormis ja Reet Neimar olid vist otsustajad. Eks Aarnel oli muidugi mingi sõnaõigus, aga… meie kursuse üldine õhkkond oli vaba ja rahulik.

Mul oli teisel kursusel, kui elumere lained pea kohal kokku lõid, selline hetk, et nüüd peab vist asjad pakkima. Ma lihtsalt ei jõudnud kooli. Ja Aarne ütles, et ma pean ta jutule tulema, et miks ma koolis ei käi. Ma kirjutasin talle selle asemel kirja, kas seitse või kümme punkti, kõik olid vanasõnadega põhjendatud. Aarne ütles millalgi, et tal on see kiri alles. Seal võis midagi sellist olla, et kuidas mul on vaimusilmas, et ma näkineiu kostüümis võtan viiekümnendal juubelil õnnitlusi vastu – ja siis alapealkirjaks aforism või vanasõna.

Ma vaatan tema kui iidoli poole, aga ta on ikka nagu sädelev ja hõlmamatu pilv, millest ei saa ühestki servast kinni. Ma pole üritanudki talle väga lähedale saada. Tema ilmselt vaatab meid ja meie arengut oma vaiksel moel kõrvalt ja on kindlasti õnnelik, kui meil hästi läheb. Ma usun küll, et ta hoolib sellest väga.

Andres Laasik, õpilane

Ei meeldi sõna “näitlema”

Ükskülale ei meeldi sõna “näitlema”, selle asemel eelistab ta ingliskeelset “acting”, mida võiks tõlkida ka kui “tegutsema”. See väljendavat näitleja tööd laval täpsemalt – tegutseb ju näitleja talle ette antud tingimustes.

Ja küllap vist pole asi ainult sõnakõlksus, asi on põhimõtteline. Ühel pool väline ja pinnapealne, teisel pool süüviv ja tõeline, ning Aarne Üksküla on kogu oma teatritegemistes seisnud just selle teise eest.

Inimesena on Üksküla leebe, heatahtlik ja kannatlik. Aga samas mitte kunagi kohanduv ega muganduv. Ütleb otse välja, kui kolleegi roll on mängitud kehvasti. Pehmeke pole Aarne Üksküla kindlasti.

Aarne Üksküla
•• Sündinud 21. septembril 1937
•• 1961 lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi näitleja erialal
Töökohad
•• 1961–1968 Rakvere teater
•• 1968–1978 L. Koidula nim Pärnu Draamateater
•• Alates 1978 (vaheaegadega) Eesti muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli õppejõud (1978– 1982 kateedri juhataja, aastast 1998 professor)
•• 1985–1988 Eesti Draamateater
•• 1988–1993 Vanalinnastuudio
•• 1993–2002 Eesti Draamateater
•• Alates 1997 humanitaarinstituudi teatriõppejõud (mänginud ka stuudioteatris Theatrum)
Osatäitmisi
•• Kretsˇinski (Aleksandr Suhhovo-Kobõlini “Kretsˇinski pulm”)
•• Wang (Berold Brechti “Hea inimene Sezuanist”)
•• Don Juan (Max Frischi “Don Juan ehk Armastus geomeetria vastu”)
•• Mees (ChoiĖski “Alarm”)
•• Niilas (Peet Vallaku ja Mati Undi “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”)
•• Vestmann (Eduard Vilde “Pisuhänd”)
•• George (Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?”)
•• Adam (Arnold Weskeri “Neli aastaaega”)
•• Al Lewis ja Willie Clark (Neil Simoni “Päikesepoisid”)
•• Kreon (Jean Anouilh’ “Antigone”)
•• Amilcar (Yves Jamiaque’i “Härra Amilcar”)
•• Kaljas (Jaan Kruusvalli “Vaikuse vallamaja”)
•• Mees kontrabassiga (Patrick Süskindi “Kontrabass”)
•• Eugene (Lars Noreni “Ja anna meile varjud”)
•• James Tyrone (Eugene
O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”)
•• Maurus (A. H. Tammsaare ja Priit Pedajase “Mauruse kool”)
•• Kulõgin ja Tsˇebutõkin (Anton Tsˇehhovi “Kolm õde”)
•• Caribaldi (Thomas Bernhardi “Harjumuse jõud”)
•• Rehepapp (Andrus Kivirähki “Rehepapp”)
Tunnustusi
•• 1985 Theodor Altermanni preemia
•• 1986 Eesti NSV rahvakunstnik
•• 1986 parima kõrvalosatäitja aastapreemia
•• 1987 parima meesnäitleja aastapreemia
•• 1998 Eesti Raadio kuuldemängupreemia
•• 1998 Eesti kultuurkapitali aastapreemia
Filmirolle
•• “Vana daami visiit” (2006) Alfred III
•• “Saamueli internet” (2000) Saamuel Pliuhkam
•• “M-Klubi” (1996) Meister
•• “Wikmani poisid” (1995) mr Hellmann
•• “Õnne 13” (1993) Jaak Pallo
•• “Surmatants” (1991) Marta isa
•• “Savoy ball” (1986) Aristide
•• “Bande” (1985) Paul Madving
•• “Reekviem” (1984) Jaan Prii
•• “Püha Susanna ehk meistrite kool” (1983) kolhoosiesimees
•• “Karge meri”(1981) pastor Lund
•• “Pisuhänd” (1981) Vestmann
•• “Metskannikesed” (1980) Juhan
•• “31. osakonna hukk” (1980) Blindt
•• “Naine kütab sauna” (1978) Tõnis
•• “Indrek” (1975) Molotov
•• “Valge laev” (1970) Barry
•• “Kirjad Sõgedate külast” (1966) kirjanik