Kes kardab Virginia Woolfi?

Linnateatri „Kes kardab Virginia Woolfi?” on selline, nagu Albee vaimusilmas nägi.

Bulgaaria päritolu külalislavastaja Mladen Kiselov otsustas järgida Edward Albee näidendit väga täpselt ja mitte midagi lühendada, neljatunnine lavastus on isegi vaatuste järgi kolmeks jagatud.

George (Andrus Vaarik) ja Martha (Epp Eespäev) naasevad öösel naise isa, ülikooli rektori peolt, kui selgub, et neile tuleb Martha kutsel külalisi. Peagi saabunud Nick (Argo Aadli) ja Honey (Kristiina-Hortensia Port) peavad üle elama öö, kus ohtralt alkoholi tarbides ei ole üks hetk enam selge, mis on tõde ja mis mitte. Ühel hetkel on hilja astuda välja mängust, mida võõrustajad üksteist üle trumbata püüdes veavad.

Kiselov on otsustanud panna publiku istuma George’i ja Martha elutuppa – raamaturiiuli kõrvale, suure õlimaali ette, lambi alla – , jättes alguses mulje, et vaataja on pandud kahe noore külalisega näiliselt ühele pulgale. Kuid „sein” jäetakse ikka püsti ja publik võib vabalt hingata: neid karmidesse mängudesse ei segata ning üllatuslikult ei häiri ka lavastus ise oluliselt meelt.

Nöökimine on mõnes kohas omamoodi rahvussport ja nii ei oskagi publik kohe kahtlustada mänge, mida juba kaugelt kuulda olev ja siis uksest sisse sadav abielupaar mängib (ustest sajatakse sisse päris palju ning lava „taha” jäävaid ruume kasutatakse aktiivselt).

Pealtnäha tavalised inimesed

Kiselovi lavastuses on pinge tegelaste vahel nagu diagramm, mis langeb ja tõuseb. Raev ja pisarad tõusevad lainena ning raugevad siis harja tipus järsku, et asenduda pärast väikest rahu naeru või uue jõudu koguva algega. Seda vastupidi näiteks teatri NO99 sama lavastusega, kus pinge tegelaste vahel on algusest lõpuni nagu sirgeks tõm­matud keksukumm.

Seepärast ehk on ka rollidele raske näppu peale panna, sest need on kohati nii mitme­plaanilised. Inimlikkuse all tunduvad varitsevat kerged psüh­hopaatia sugemed. Vaariku loengupidaja-tüüpi abielumees kompenseerib üleolekuga mingeid oma probleeme ja vajakajäämisi (mida ta ei pruukinud ise endale tekitada), tema mängud on kohati lapsikud, kohati julmad, ja miski ei pane vaatajat uskuma, kui ta ütleb: „See on sinu jaoks, Martha, see on ju täpselt sinu maitse.”

Epp Eespäeva Martha on justkui tüüpiline naine, kes vajab tähelepanu ja meelitusi ning võimu, kuid tema julmus peidab ebatüüpilisi tagamaid.

Argo Aadli kokutav Nick võib olla närvidele käivalt võlts vaid selleks, et olla viisakas. Kuid alkoholipudeli tühjenedes on ta jällegi närvidele käivalt sihikindel, kuigi ta ise ei saa arugi, milleks ta midagi teeb ja kuidas seda mängu mängida. Kõigest pea lõpuni õndsas teadmatuses olev Honey on üsna hüsteeriline lollike, kel on aga oma saladus.

Nad kõik on pealtnäha tavalised inimesed. Ka siis, kui nad on just teinud midagi õudset. Ja nii ongi ka Linnateatri „Virginia Woolf” rohkem näitlejate- kui teemakeskne (illusiooni ja reaalsuse mäng jääb kuidagi kõrvale, olles küll tegevuse mootor, kuid mitte fookus) ning samal ajal klassikaline valik selle teatri austajatele.

Esietendus

Edward Albee

Kes kardab Virginia Woolfi?

•• Lavastaja: Mladen Kiselov

•• Kunstnik: Iir Hermeliin

•• Mängivad: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli, Kristiina-Hortensia Port (EMTA lavakunstikooli üliõpilane)

•• Esietendus 23. jaanuaril 2010 Tallinna Linnateatri kammer­saalis