Kes naerab paremini?

Massiarus 9. juulil noorte autorite suveseminaril “Lätete pääl” peetud ettekande teema hakkas mu ajus hargnema lavastaja ja näitleja Eduard Türgi mälestusteraamatust “Sinilindu püüdmas” (Tallinn 1964), kirjutab kirjanik Veiko Märka.

Türk käsitleb seal naeru tekkemehhanismi ning selle varjundeid. Tekkest kirjutab ta lk 254: “Tehniliselt on naer katkestustega väljahingamine, millele eelneb üks kiire sissehingamine. Siis hakkab pinguletõmbunud diafragma lühikesi survevõnkeid ülespoole andma. Õhu tõuked aga tekitavad häälepaelte vibreerimisel heli, mis suus mõneks täishäälikuks moondub. Kuid iga tõuke lõpul tekib automaatselt kaashäälik h.”

Edasi läheb jutt konkreetseks:

“Katsetuste ja kogemuste varal selgus mulle, et iga täishäälik annab naerule oma nüansi. Nii on aga naer heasüdamlik, vabastav, huumoriküllane, o-ga – uljas, pisut üleolev, ka nn homeeriline, e-ga – kelmikalt kaval, i-ga – kihistav, vahel ka kiljuv ja kilkav (mehed nii ei naera), õ-ga – hirnuv, vähe totakas, kuid erootilise kõrvalmaiguga, u, ü, ä ja ö abil naermine osutab sellele, et naerja pole veel ahvist palju suutnud edasi areneda. Näiteks öh-öh-öh-öh meenutab tugevasti “harjaslinnu” röhkimist...”

Siin Türk lõpetab teema, kuigi huvitavamad küsimused alles tekivad.

Kõigepealt jätab Türk viimased neli naeru täpsemalt iseloomustamata. Üsna pealiskaudselt katsetades tundus mulle, et “äh-äh-äh” manab vaimusilma ette harimatu lakkekrantsi. See on veel idiootlikum kui ö-naer. “Uh-uh-uh” tundub kuidagi kunstlik ja võlts. Nii naerab inimene, kes tahab, et kõik saaksid ikka teada, kui väga tehtud nali talle meeldis. Või siis on tegu inimesega, kes pole kaua aega naerda saanud ja püüab nüüd ülemäära ahnelt võtta, mis võtta annab.

“Üh-üh-üh” naeru kohta arvas Berk Vaher, et see tuletab meelde Markii naeru telesarjast “M-klubi”. Markii oli Raivo Rüütli esituses tõesti piisavalt meeldejääv ja kummaline tegelane, et terve naeru eriliigi ristiisaks saada. Kõige rohkem on mulle tema karakterist meelde jäänud reaalsete olukordade kangekaelne ignoreerimine, nõnda oleks tegu mõnevõrra süüdimatu naeruga.

Eesti keeles on üheksa vokaali. Aga põhimõtteliselt on neid veel. Näiteks vene “õ”, mis hääldub eesti “i” ja “õ” vahepealsena. Sama häälikut kirjutatakse moderniseeritud võru keeles “y”. Kui teile tuleb teed mööda vastu võrokene ja naerab “yh-yh-yh!”, mis tundeid see siis tekitab?

Lõunaeestlased Contra ja Aapo Ilves leidsid, et see on tuttavlik ja kodune naer. Minus kui põhjaeestlases ei tekitanud see aga mingeid assotsiatsioone.

Naer on vanem artikulatsiooni vorm kui kõne. Loomulik oleks eeldada, et ta on oma omadusi järglasele pärandanud. Võtame näiteks mõned eestikeelsed sõnad, milles on samuti ainult üks täishäälik, ja võrdleme neid Türgi meetodil naeruga.

Kas näiteks sõna “kapp” tundub heasüdamlik ja vabastav, “kepp” aga kelmikalt kaval? “Käpp” seevastu loomalik ning “kopp” uljas ja pisut üleolev? (Siia võiks lisada veel abstraktse sõnapaari “kipp ja kõpp”. “Ei kippu ega kõppu” peaks Türgi meetodit rakendades tunduma naiseliku ja erootilise väljendina.)

Neile küsimustele vastaku igaüks ise. Keeletaju on ju isikuti erinev.

Lõpuks jõuame naeruni eesti kirjanduses ning leiame huvitava probleemi juba esimesest kättejuhtuvast teosest, milleks on loomulikult Oskar Lutsu “Kevade”. Selle teise osa kolmandas peatükis naerab Toots hoopis “pup-pup-pup”. Vähe sellest, “Suves” naerab ta koguni “mh-mh-mh, pup-pup-pup”.

Milles on siin viga? Kas oli Tootsiga midagi viltu või ei teadnud Luts, mismoodi naerdakse?

Võtame appi Friedebert Tuglase mälestused: “Äkki meenus: ma pole Oskar Lutsu kunagi naermas kuulnud. Ei oska kujutledagi, kuidas see oleks kostnud. Kõige rohkem mingi hapukas grimass.” (Koguteos “Mälestusi Oskar Lutsust”, 1966, lk 83.)

Loomulikult ei saa inimene, kes ise naerda ei oska, seda adekvaatselt kirjeldada.

Berk Vaheri andmeil naerab Leelo Tungla noorsoojutustuses “Neitsi Maarja neli päeva” (1980) siili näoga kirjanik Peet Meier “kih-kih-kih, pup-pup-pup”. Nõnda on siis Tootsi naer üsna sarnane siili naeruga.

Hirmus välismaa naer

Tootsi naeru ei saa vähemalt pahatahtlikkuses süüdistada. Hoopis teine lugu on August Alle satiiriga “Lilla elevant” (1923), mille peategelane Joonas Valgit kujutab August Gailitit: “Paukudes tõmmatakse välimine uks kinni ja kõrtsi eeskoda täidab hirmus Läti naer.”

Vaevalt tahtis Alle sellega üksnes Gailitit naeruvääristada, küllap on “võõrkeelses” naerus paljude inimeste jaoks midagi õõvastavat.

Henriku “Liivimaa kroonika” andmeil vastasid linnuses asuvad ümberpiiratud eestlased sakslaste ettepanekule alla anda naeruga. Huvitav, mismoodi nemad naersid?

1930.–1940. aastate mõõdutundetust rahvuslusest läbi imbunud väidaksid kindlasti, et “ah-ah-ah” või “oh-oh-oh”. Mulle aga tundub – ilmselt tänapäevase rikutud mentaliteedi mõjul –, et hoopis “äh-äh-äh”.

I-häälikuga naermist kirjeldab eesti keeles täpselt verb “kihistama”. Võib väita, et kõigis eesti kirjandusteostes, kus meestegelane “naeru kihistab”, on tegu antipaatse või vähemalt veidra, ebameheliku (siili näoga?) tüübiga. Naistegelase puhul on see aga pigem armsuse tunnus.

Tänapäeva maailmas saab kõik rahaks ümber arvestada, isegi kirjanike naeru. Näiteks Contra võib oma naeru (mis on kättesaadav tema plaadilt “Contra on õhk”) eksponeerimise eest autoritasu saada.

Lätete pääl

•• VII avatud kirjandusseminar “Lätete pääl” toimus 8.–9. juulini Pärnumaal Massiarus Inno Tähismaa suvekodus. Seminaril osales korraldaja Vahur Afanasjevi hinnangul esinejate ja külalistena kuni 40 kultuuriinimest. Vabas õhkkonnas toimunud seminaril kuulati ära Aarne Rubeni, Hasso Krulli, Ivar Silla, Indrek Särje, Veiko Märka, Priit Salumaa ja Ervin Õunapuu (keda esindas Triin Ploom) ettekanded. Esitleti Vahur Afanasjevi dokumentaalfilmi “Tuvid – nuhtlus või needus” ning ansambli Köök uut plaati. Mart Viisitamme nimeline Pauerpointi teater kandis ette Kivisildniku näidendi “Tahan tappa ja põletada”. Samuti sai kuulata elusat muusikat Aapo Ilvese, Kiwa, Jaan Pehki jt esituses.