Kes on omad ja kes võõrad?


Marta Pulk ja Evar Anvelt tunnistavad, et sildistamist on palju, süvenemist vähe.
Marta Pulk ja Evar Anvelt tunnistavad, et sildistamist on palju, süvenemist vähe.Foto: Tiit Blaat

Lühifilmide kassett „Värske veri” võtab ette polariseerumise ühiskonnas. Kelle lugusid me jutustame ja mille pinnalt teisi ründame?

Omadeks ja võõrasteks jagamine on Juri Lotmani kultuurisemiootika järgi iga kultuuri enesekirjelduses kesksel kohal. See on omamoodi viis jääda ellu, jagada maailm turvaliseks ja ohtlikuks tsooniks, sest võõrad, need on ju alati ohtlikud. Seksuaalne orientatsioon, poliitika, sugu, rahvus – keda hirmutab feminist, keda islamiusk, keda vegan, keda EKRE, keda homofoob. Tänasest kinodesse jõudva lühifilmikasseti „Värske veri” ühendavaks teemaks ongi omad ja võõrad. Režissöörid Marta Pulk ja Evar Anvelt räägivad oma lühifilmidest ja ühiskondlikust sildistamisest.

Mõlemad filmid on inspireeritud päriselulistest sündmustest.

Mõlemad filmid on inspireeritud päriselulistest sündmustest. Marta Pulga „Omad” paneb perearsti vastuvõttu ootavad tegelased maailmavaateliselt maid jagama ning mängib nende vahel hargneva vestluse kaudu lahti Eesti ühiskonnas esinevad eelarvamused, olgu need siis samasooliste kooselude või Eesti venelaste kohta. „Lugu põhineb sellel, kui polariseerunuks meie arutelud ühiskondlikul tasandil läinud on – materdame üksteist nii ajalehe veergudel kui ka juubelilauas. Raske on millestki rääkida ilma, et oleksid poolt või vastu. See olukord teeb mind natuke nõutuks. Tahtsin võtta ühe sellise vestluse puhtalt ja kontsentreeritult ette ning vaadata, millel meie „krambid” põhinevad? Mille pealt üksteist ründame?” tunnistab Pulk.

Evar Anvelti loo „Hea karjane” sugemed on 2011. aastal Liibanonis toimunud Eesti jalgratturite röövis, kuid loo fookus ei ole suunatud mitte ratturite kogemusele, vaid selle keskmes on kohalik lambakarjus Ibrahim, kes ootamatult asjade käiku segatakse. Anvelt toonitab, et sellel juhtumil on erinevaid vaatenurki ning ka Liibanonis on igaühel oma arusaam sellest, mis tegelikult juhtus. „Olen seal mitu korda käinud ja neid lugusid kuulnud. Piirkonna ajalugu uurides hakkas avanema erinevaid tahke sealsest ühiskonnast, mis andsid aimu, kui keeruline võib olla üksikisiku tahte väljendus, kui näiteks kogukond arvab teisiti. Kuidas saab samal ajal olla mitu kohustuslikku tõde kultuurilises, traditsioonide või religiooni, majanduse ja poliitika või üldise elukorralduse kontekstis. Sellepärast oligi põnev vaadata juhtumit kohaliku taluniku vaatenurgast, kes tõmmatakse sündmuste keerisesse, kus ta ise väga palju midagi teha ei saa,” ütleb Anvelt.

„Filmitegija ja loojutustajana läheb tegelikult huvitavaks siis, kui hakkad kusagilt teise nurga alt kangutama.”

Küsimus on paljus ka selles, kelle vaatevinklist selliseid lugusid tavapäraselt räägitakse ja kuidas ajakirjanduses sündmusi käsitletakse. „See, kellele kaasa elatakse, on väga selge – on pahad ja on ohvrid. Selle jaotuse järgi lahatakse, mis pantvangidraamas toimub. Sisulises plaanis ei huvita mitte kedagi, mis seal teises, pahade seltskonnas tegelikult toimub, keegi ei hakka sellesse süvenema – kui oled nendega, oled järelikult nemad ja väärid ka nende saatust,” räägib Anvelt, kelle sõnul ei saa väita, et tegemist oleks homogeense rühmaga, kelle iga liige on üdini halb. Paljuski satutakse sinna kas pahaaimamatult või naiivsest soovist kiiresti raha teenida. „Minu jaoks on intrigeeriv just see punt inimesi, need eri karakterid ja nende omavaheline dünaamika. Seal võib olla pundis külavanem, kes tahab kogukonnale head; mingi mees, kes on liiga palju Ameerika filme (nagu „Rambo”) vaadanud ja on selline isehakanud gangster. Siis on suvalised tüübid, kes on naisele öelnud, et mina ei tea, mingi värk pidi olema, naabrimees kutsus ja ma siis lähen vaatan, mis toimub. Aga juriidiliselt on kõik justkui kriminaalid, kes tuleks hukata,” kirjeldab Anvelt. Teha film, kuidas ratturid langevad vangi ja siis pääsevad, oleks olnud kõige loogilisem viis säärast lugu esitada. „Filmitegija ja loojutustajana läheb tegelikult huvitavaks siis, kui hakkad kusagilt teise nurga alt kangutama,” leiab Anvelt.

Kiirpilk Eesti valukohtadele

Loe veel

„Hea karjane” jälgib lähedalt keskse tegelaskuju Ibrahimi valikuid, seevastu „Omad” võiks oma sketšiliku vormi ja teemakäsitlusega sobituda aastavahetuse huumoriprogrammi jaotisesse „Episoode Eesti elust”. Lugu kannab edasi pigem tegelaste dialoog kui tegevus, nii on see ühtpidi üpriski staatiline, kuid teisalt pakub tegelaste vaheline rikkalik mõttevahetus piisavalt, et ühes ruumis paigal istumine igavaks ei muutuks. „Mulle meeldib, et need argumendid lähevad täiesti alasti. Kuhugi ei ole peitu pugeda. Olukorra staatika muidugi hirmutas, aga kui see otsus kord tehtud sai, näis meile operaatoriga, et ei ole mõtet hakata trikitama ja kunstlikult dünaamikat välja pressima. Ka sisuliselt on see olukord selline – surutud,” selgitab Pulk. Režissööri sõnul on inimene ka lõpmata huvitav uurimisobjekt, keda suures plaanis vaadelda. „Mul on viimasel ajal kirg vahtida inimestele ainiti otsa. Näitlejatelt nõudis selline pildikeel metsikut täpsust, aga meil olid ka väga head näitlejad. Mulle tundub, et mingi väärtuse andis see juurde, et film täpselt nii lihtne on,” räägib Pulk.

Lühifilm pakub hea annuse karakterikoomikat. Eriti meeldejääv on Tiina Tauraite tegelaskuju, kes püüab ebamugavast olukorrast välja rabeleda, kuid raputab iga öeldud sõnaga endale aina rohkem tuhka pähe. Siiski ei ole lühifilmil klassikalises mõttes peategelast. Režissöör nendib, et kõige olulisem oli rühmadünaamika. „See on meie kõigi lugu. Mulle tundus oluline, et seal tõesti ei oleks ühte peategelast, sest kohe kui oleks peategelane, oleks võimalus vastanduda. Tahtsin, et tegelased oleksid oma olemuses ja ütlemistes võrdsed ning jälgisin, et tasakaal säiliks. Näiteks jälgisin, et Tiina tegelaskuju, kes tõesti seda lugu mõneti veab, ei hakkaks karakterina liialt domineerima. Muidu oleks ühe naise lugu, kes üritab enda arvates õiglust jalule seada,” ütleb Pulk.

Eesti film araabia keeles

„Hea karjane” on eriline näiteks juba selle poolest, et tegemist on Eesti ainsa produktsiooniga, mis on tervenisti filmitud välismaal. Enne võtteid käidi mitu korda kohapeal ning tutvuti oludega, otsiti näitlejaid. Lõpuks saadi filmi kolm kohalikul tasemel väga tuntud näitlejat. „See oli pikk protsess, kuidas me nendeni jõudsime. Võttis palju närvikulu. Mitu korda tuli käia, rääkida. Kui midagi kõvasti lükata, hakkavad asjad alati liikuma” kirjeldab Anvelt.

Võõras keskkonnas on filmimine alati keerulisem – sa ei tunne nii hästi olusid, ei tea, kust midagi saab –, piirkondlikud eripärad hakkavad mõjutama. Näiteks kulub Anvelti sõnul Liibanonis mõnes piirkonnas 60 kilomeetri läbimiseks kaks ja pool tundi, meil võiksid hea liikluse korral vahemaa läbida poole tunniga. „Alguses mulle tundus, et olen sealse kultuuriruumiga talutavalt tuttav, aga kohapeal selgus, et võibolla ikka nii tuttav ei ole,” naerab režissöör. Anvelt kiidab Lähis-Ida inimeste ülimat sõbralikkust ja avatust. „Nad on olemuselt külalislahke seltskond, kes ootab sind alati tagasi. Mis puudutab töö tegemist, siis sellega on nii, et umbes pooled kohalikest, kes olid võttegrupis, olid väga motiveeritud, ja teine pool oli selline, et „Jüri” ütles, et tule ja siis nad tulid. Oli väga raskeid momente, aga oli ka üllatavaid,” selgitab Anvelt.

„Kui midagi kõvasti lükata, hakkavad asjad alati liikuma.”

Kõige suurem katsumus oli keelte paabel võtteplatsil. „Räägiti araabia, eesti ja inglise keeles. See nõudis suurt lisapingutust. Osa näitlejaid ei rääkinud inglise keelt ja nendega tuli tõlgi vahendusel suhelda. Seejuures pole kunagi kindel, kas see jutt, mis ma räägin, ka tegelikult edasi saab antud või mis lisavarjund sinna juurde tuleb,” tõdeb Anvelt. Samas ei pea ta lavastamist võõrkeeles (film on suuremalt jaolt araabiakeelne) väga keeruliseks. „Ainus asi on, kas näitlejad tekstist kinni peavad. Kõik muu on intuitiivne – saan aru, kas räägitakse loomulikult või teatraalselt. Seega suunamine käis just tonaalsuse asjus,” lisab Anvelt.

Tänapäevane lahmimiskultuur

Mõlemad filmid pakuvad eri kujul võimalust vaadata peeglisse nii ühiskonna kui ka iseendana. Kas ka mina salamisi sildistan või kipun alateadlikult vaatama mingeid juhtumeid n-ö omade poole pealt? Mõlema režissööri hinnangul on polariseerumist tänapäeva ühiskonnas rohkelt ning seda võimendab, või ehk isegi põhjustab sotsiaalmeedia ajastu. „See on paljuski Facebooki ajastu värk. Väga palju on suhtumist „kui sa ei ole meiega, siis oled nendega”. Kui sa ühes asjas jääd ühele arvamusele, siis järelikult oled ka teistes maailmavaatelistes asjades sealsamas paadis. Kaitsed venelasi kui rahvust, võid „ekreiidi” seisukohalt vabalt olla homo. Ja nii on see iga teemaga. Sildistatakse väga tugevalt,” ütleb Anvelt. Tema sõnul on klikiajastu ajakirjanduse kaudu lihtne võtta endale teemades selgeid seisukohti ilma asjasse tegelikult süüvimata. „Kui sa sügavuti lähed, siis ei ole enam kõik nii selge ja ühene. Ka filme, lugusid jutustatakse selleks, et anda mingi uus perspektiiv. Panna inimesed mõtlema, küsimusi küsima ja näidata, et asjad ei ole mustvalged. Igas asjas on veel üks või mitu tahku, mis võibolla kohe ei paista silma,” räägib Anvelt.

Klikiajastu ajakirjanduse kaudu on lihtne võtta endale teemades selgeid seisukohti ilma asjasse tegelikult süüvimata.

Pulk lisab, et ajastuomane lahmimiskultuur on kindlasti asi, millega tuleb ettevaatlik olla. „Aga sildistamine on seotud ka kaitserefleksiga. Iga sildi taga on mingi hirm, turvatunde puudumine,” ütleb Pulk. Probleem on ka ebavõrdsetes võimalustes. Ülejäänud maailma vastu saab avameelset huvi tunda siis, kui enda primaarsed vajadused on rahuldatud. „Kui sa sööd kolm kuud ainult suppi, sest hambaid pole suus, on raske rääkida tolerantsusest. See on võimaluste küsimus ja meil on marginaliseeritud rühmi tegelikult palju. Kui inimene tunneb ennast ühiskonnas, kogukonnas või perekonnas turvaliselt, siis tal ei peaks sellist vajadust olema. Mulle tundub sildistamine millegi sümptomaatilisena,” ütleb Pulk.

Kõiki erimeelsusi kaotada on ilmselgelt võimatu, tuleb leppida teise aktsepteerimisega. „Endale tuleb aru anda, et kõikides meie perekondades ja suguvõsades on olemas need tüübid Marta filmist: rassist, homofoob jne. Need inimesed on kõik meie ümber ja oleme ise osa neist. Kas ma ütlesin meie ja nemad ... ?” muigab Anvelt. Lõppeks on kõik omad, mitte võõrad. „Kui tahame siin koos elada, siis meil on kohustus pingutada, et üksteisest aru saada. Sealt maalt, kust hakkame üksteist võõrasteks nimetama, ongi kõik metsas,” ütleb Pulk.

Marta Pulk, Evar Anvelt: kui tahame siin koos elada, siis meil on kohustus pingutada, et üksteisest aru saada. Foto: Tiit Blaat
„Omad” vaatleb huumori kaudu, mille pinnalt me üksteist ründame. foto: kaader filmist


„Hea karjane” näitab, kuidas üksikisikul võib kogukonna survel olla raske teha n-ö õigeid otsuseid. foto: kaader filmist
Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare