Vaal galeriis avatud Urmo Rausi näitus on sündmus juba ainuüksi selle poolest, et noor eesti kunstnik on end murdmas pärast Prantsusmaa ühe mainekama kunstikõrgkooli lõpetamist Pariisi kunstiellu.
Kuigi Vaala näitus on juba kunstniku teine esinemine kodumaal, teatakse temast siin vähe.
Urmo Raus (s 1969) on esimene eesti kunstnik, kellel on käes prantsuse kõrgeima kunstikooli - Ecole Nationale Superiure des Beaux Arts de Paris diplom. Selles auväärses koolis veetis kaks semestrit Nikolai Triik sajandi algul. Diplomi omandamiseni on eesti soost kunstnik jõudnud alles 20. sajandi viimasel kümnendil. Urmo Raus on peale lõpetamist otsustanud jääda Pariisi ja eesti kunstniku saatuslikust isolatsioonist läbi murda.
Eestis pole Urmo Raus siiski täielikult tundmatu nimi - 1996. aasta suvel esines ta grupi prantsuse kunstnikega Tallinna Kunstihoones. Hiljem uudistati ja imetleti tema omapärast maali, mis kuulub Kunstimuuseumi kogudesse, alternatiivsel maalinäitusel Rottermanni soolalaos.
Sama laadi jätku esitab Raus Vaalas. Ekspositsioon esitab maalikunsti kõrval ka graafikat, millest on viimastel aastatel saanud kunstniku suur kirg. Maalikunstnikuna paistab Raus silma uute alternatiivsete tehnikate leiutajana, tema pilt on auguline, õhuline ja ebatavaline.
Graafikuna on kunstnik klassikalise must-valge trükitehnika austaja ja selle põhjuseks peab ta kärarikka ja kireva suurlinna tüdimust. Ecole des Beaux Arts andis Rausile 1996. aastal graafika auhinna ja Prantsuse Rahvusraamatukogu omandas ta kollektsiooni - niisiis püsib vana hea must-valge traditsioon Pariisis elujõus.
Urmo Rausi laadi iseloomustavat poeetilist kõnekeelt on prantsuse kriitika juba esile tõstnud ja tähelepanuväärseks lugenud.
Tema kunst on mõeldud inimestele, kes armastavad ja oskavad süveneda, see on peen ja ka sügavusest võib Rausi puhul kõnelda.
