Esimene küsimus igale naisele ja mehele on muidugi: kas sa üldse usaldad lapsi muretseda ja millal sa seda tähtsat elumuudatust usaldad ette võtta? Emad ega lapsed ei ole ühiskonnas väärtustatud ega nähtavad. Nii emade kui ka laste maailm on teistele vähetähtis. Vaadakem või meediat: lapsi ja nende probleeme ei ole meedias peaaegu näha.
Usaldus annab turvatunde, milleta ei saa lapseootust ja tema üleskasvatamist ette võtta. Meie väga liberaalne maailmapilt – igaüks enda eest enese jõul – ei sobi järgimiseks ei emale ega lapsele. Iga rase enda eest? Väikelapsega enda eest? Haige ja puudega lapsega enda eest? Mitme lapsega enda eest?
Vanemahüvitis on ilmselt suurendanud noorte perede usaldust riigi vastu, aga see katab üsna lühikese perioodi uue maailmakodaniku elu algusest, vähem kui kümnendiku noore inimese üleskasvatamise vastutusest. Pealegi – raha on vähe, nüüd majanduskriisi tingimustes veel eriti vähe – seda tuleb investeerida, mitte (lasta lastel) ära süüa.
Suviste olümpiamängude valguses võib emaks olemise üle kibedalt ironiseerida ka võtmes: emaroll on ühiskonnale samaväärne nagu amatöörsportlasel – talle raha anda näib piinlik ja ebaõige, lapse kasvatamine peaks tulema armastusest südames ja selleks ei peaks raha vajatama. Emad ja lapsed loevad hinnangut oma positsioonile ja väärtuslikkusele ühiskonna vildakast “kehakeelest”. Kas lasterikaste emade tütred, kes on enamasti üles kasvanud tunnustamata töös, puuduses ja igapäevastes pisimuredes, usaldavad ühiskonda niivõrd, et sünnitada samuti palju lapsi?
