Kes varastas taevast Linnutee?
PAAR NÄDALAT tagasi jõudis mu kõrvu mõiste, mille tähendus, või õigemini – tähenduse täpne mitteteadmine mind spetsialisti otsima ärgitas. Sõna, mis tavalisest lõunalauas peetud vestlusest kõrvu jäi ja painama hakkas, oli valgussaaste. Tegelikult tuli hiljem ka meelde, et ühes paari-kolme aasta taguses ajakirja National Geographic numbris seda teemat vist käsitleti, aga tookord ei tundunud see artikkel millegipärast tähelepanuväärne.
Lähemal uurimisel juhatati mulle ka inimene, kes valgussaaste kohta käivat informatsiooni lahkelt nõus jagama oli. Ahto Kallas, firma “Moodne valgustus” müügiesindaja.
Mis on valgussaaste? Valgussaaste on mõnevõrra sarnane mürasaastele, mis inimtegevusega paratamatult kaasneb. Linnastumine kõikjal maailmas üha kasvab. Linnad, kui elanike suurkogumid peavad paratamatult öösiti olema valgustatud. Siin tekibki probleem: suur osa sellest valgusest, mida inimkond öösiti tarbib, ei neeldu kusagile. On välja arvutatud, et 30% kogu valgusenergiast, mida inimkond päevast päeva toodab ja atmosfääri paiskab, läheb raisku. Selle tulemusena ei näe me isegi Tallinna suuruses linnas enam peaaegu üldse kirkaid tähti. Kui New York`i kesklinnas võib heal juhul mõndkümmet tähte silmata, siis Tallinnas vast paari tuhandet, Lõuna-Eestis vähemalt paarikümmet tuhandet. Seal on inimesel võimalik pea kuklasse ajada ja Linnuteed vaadata. Suurlinlane seda enam teha ei saa.
Suurem kahju, mida valgussaaste tekitab, on mitmesuguste loomaliikide orienteerumisprobleemid. Floridas elunevate kilpkonnade, kes munevad oma munad merekaldale liiva sisse, järglased peavad peale koorumist kohe vette saama. Vastasel juhul noored kilpkonnad hukkuvad. Miljoneid aastaid on nad orienteerunud loodusliku valguse peale, mis tekitab veele peegeldudes lainetel virvendust. Kui kilpkonnade koorumispaiga lähedusse jääb suurlinn, ajab linnatulede kuma nad segadusse ja ookeani asemel suunduvad nad maismaa poole.
Ere elektrivalgus segab ka mitmesuguseid öölinde. Eriti ohustatud liigid on kullilised ja kakulised, aga ka näiteks ööbikud ja nahkhiired. Ahto Kallas jutustab siinkohal, et Itaalias rajati elektrivalguse mõju uurimiseks spetsiaalne looduspark, kus tehti katseid erinevate elektrivalgustuse liikidega. Peagi olid kõik varem sel alal pesitsenud öölinnud pargi hüljanud. Öökullid näiteks lihtsalt ei näe kunstlikult valgustatud paikades lennata ning on seega sunnitud otsima pimedamaid elupaiku, kuniks neid veel leidub. Samuti on suurlinnade läheduses elanud kormoranid oma pesitsemiskohad heaga hüljanud ja inimtegevuse eest varjulisematesse paikadesse kolinud.
Lisaks loodusteadlastele ja -kaitsjatele häirib valgussaastatuse probleem kõige enam muidugi astronoome. Asjata ei ehitata observatooriumeid niivõrd kõrgele ja kaugele inimasulatest, kui võimalik. Kohtadesse, kus õhusaastatuse ja parasiitvalguse hulk atmosfääris oleks võimalikult väike.
“Kindlaks on ka tehtud, et lindude rändeteed on viimase poole sajandi jooksul muutunud, kuna kaasaegne valgustus häirib nende orienteerumisvõimet,” ütleb Ahto Kallas. “Sellest ainult räägitakse võrdlemisi vähe. Valgussaaste probleemi on maailmas tegelikult teadvustatud vast paar-kolm viimast aastakümmet, peamiselt teadusringkondades. Tavaline inimene ei ole sellest enamasti kuulnudki. Ometi on alates 1990-ndast aastast käimas ulatuslik kampaania – iGuzzini firma võttis vastu otsuse, mille kohaselt nad toodavad ainult loodussõbralikke valgusteid. Muide, valgussaaste puhul me saame rääkida siiski ainult välisvalgustuse puhul, kuna sisevalgustuses peetakse eelkõige silmas valguse kvaliteeti, mille parandamisega on võimalik saavutada olulist kokkuhoidu nii paigalduses kui energiasäästlikkuses. iGuzzini firma üleskutsega on tänapäeval liitunud veel mitmeid teisigi suuri valgusteid tootvaid firmasid, ent inimkonna üldine haritus sel alal jääb ikkagi väga väikeseks” möönab Kallas.
“Selleks, et vähendada keskkonna valgussaastatust, peaks tootma ja paigaldama efektiivsemaid välisvalgusteid. Täpsem valgustus toob ühtlasi kaasa energiakulu vähenemise. Loomulikult osutub siinkohal määravaks valgustite hind. Vaesemad riigid lihtsalt ei saa endale säästvaid ja efektiivseid valgusteid lubada, sest nende hind on mitu korda tavaliste valgustite omast kõrgem,” jutustab Kallas, “tegelikult osutub see tihtipeale näiliseks. Kanaari saartel asuvas Barlovento linnas saavutati saastet mittetekitavate valgustite paigaldamisega öise tänavavalgustuse pealt 65 % energia kokkuhoidu.”
Tuleb välja, et teine oluline koht, kus tekib suur osa valgussaastest, on fassaadivalgustus ja erinevate monumentide nähtavaks muutmisel kasutatav atribuutika. Kusjuures enamasti kiputakse üle valgustama. “Välisvalgustuse puhul ei pea valgustihedus olema sama, mis siseruumides. Piisab tunduvalt väiksemast tihedusest,” kinnitab spetsialist. ”Kui valgustuse projekt on hästi tehtud, võib objektile suunatud valgus olla päris nõrk, ent kõik detailid on suurepäraselt näha.”
Selgub, et tänavavalgustuses domineerivad naatriumilambid (kollakas valgus) ja elavhõbedalambid (sinakas valgus). Kui aga kasutada parema värvieraldatusega lampe, suudab inimene oma toiminguid teostada ka palju väiksemate valgusallikate abil.
Enamikus Itaalia linnades on omavalitsused keelanud kasutada selliseid kuppelvalgusteid, millel ei ole nn. valguse suunajaid sees. Valgussaaste vähendamiseks ei ole tarvis muud, kui parema kvaliteediga optika kasutusele võtmist tänavavalgustites. “Hea optilise süsteemiga valgusti teeb väiksema energiakuluga ära sama töö, mis tunduvalt võimsam, aga halvema optilise süsteemiga valgusti. Eriti tuleb see välja kohtades, kus on tegemist alt-üles valgustusega,” märgib Ahto Kallas.
“Valgussaaste probleemile pööravad Eesti tellijatest tähelepanu eelkõige muidugi arhitektid ja teadlikumad eratellijad, kelle huvi äratavad tegelikult samuti arhitektid. Korralikku valgustusprojekti tavainimene ise valmis ei tee, selleks on spetsialisti vaja. Eestis kahjuks praegu puuduvad normid, mis piiraksid liigvalgustamist. Tihtipeale püütakse valgustada õhku. Kohta, kus objekti tegelikult ei ole. Selline valgustus on märgatav ainult vihma või udu korral, siis tekib valgusti kohale kuma, mis ongi otsene valgussaaste. Tähtis on ju ikkagi objekt, mitte valgus ise!” ei mõista Ahto Kallas selliste inimeste loogikat.
“Valgussaaste vähenemist tulevikus prognoosida kahjuks ei saa,” ütleb Kallas, “linnastumise järk-järgulise suurenemise, inimeste arvu kasvu jpt. tegurite tõttu kaasaegses maailmas. Need näitajad tõusevad kiiremini, kui jõutakse välja vahetada kõik maailma valgussaastet tekitavad valgustid. Mida niikuinii ei tehta, sest see oleks paljudele riikidele üle jõu käiv ettevõtmine.”
Nii et jätame öökullide, nahkhiirte, kormoranide ja kilpkonnadega tasapisi hüvasti, sõbrad? Või kuidas?
