Keskkonnakaitsel on väga hea rakendada arhitekte
EKA arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas astus 6. septembril üles Bergeni arhitektuuribüroo 3RW arhitekt Haakon Rasmussen, kes suunas fookuse keskkonnale.
Mida on teil soovitada Eestile, kus on levinud suhtumine, et sõna „keskkond” võrdub sõnaga „looduskeskkond”, st keskkonnateemade hulka ei kiputa arvama tehiskeskkonna, inimasustuse muresid?
Kui Norras rääkida nn metsikust loodusest, siis poliitilise otsusega on määratud, et kümme protsenti riigi territooriumist on kaitstud kui „puhas loodus”. Muutes mõne territooriumi rahvuspargiks, on nendes kaitsealustes piirkondades inimtegevust oluliselt piiratud. See aga mõjutab oluliselt talupidajate, turismiga tegelejate ja metsakasvatajate eluolu.
Siiski on Norras, eriti piki mererannikut, keskkonna mõiste laienenud ka tehiskeskkonnale. Näiteks on üks suuremaid reostajaid meil laevatööstus. Igas sadamas, kus võetakse laevu nende hooldamiseks veest välja, puhastatakse neid värvist – kas siis värvi maha kraapides või laevakeresid liivapritsiga puhastades. Värvid sisaldavad PCB-d ehk polü-
klooritud bifenüüle, äärmiselt toksilisi ja kantserogeenseid ühendeid. Kuna need on inimesele ohtlikud, siis keelustati nende kasutamine Euroopa Liidus 1985. aastal, kuid kõikides sadamates on seda merepõhjas hulgaliselt sademetena ladestunud.
Arvatavasti on olukord sama ka Eestis. Esmalt tuleb kaardistada raskemetallide osakaal merevees, merepõhjas ja organismides. Kogu protsess on keerukas ja hirmkallis. Pole olemas lihtsat lahendust ja seega on vaja seadusandlikku sundust, mis lükkab sellised suured projektid käima.
Eestis on sel suvel kerkinud riigiettevõtete erastamise teema. See hõlmab Eesti Energiat ja Eleringi ehk elektrivõrku, Estonian Airi, Tallinna Sadamat ehk Eesti mereväravat jne. Milline on riigiettevõtete erastamispoliitika Norras?
Norra suund on selline, et kogu riigi infrastruktuur on riigi omand, valitsuse või kohaliku kogukonna hallata. See aga ei tähenda, et riigiettevõtet ei võiks majandada kui eraettevõtet, kui turu loomulikku osa. Sel juhul on riigil ettevõttes enamusosalus, mis garanteerib selle, et turumajanduse mehhanismid ei sea ohtu inimestele vajalike teenuste pakkumist.
Toon oma praktikast näite: kaitseministeeriumi haldusalasse kuuluvate sõjaväepolügoonidega töötades selgus, et nende puhastamine reostusest läheb maksma sadu miljoneid eurosid. Kui aga joonistada Norra kaardile ka kõik eravalduses olevad lasketiirud – laskespordi organisatsioonide, jahimeeste seltside ja teiste harjutusalad –, siis neid on ligikaudu kümme korda rohkem kui riiklikke. Nad ei saa endale lubada väga kulukaid puhastustöid.
Sama olukord on erasadamate ja -laevatööstusega, mis pankrotti sattudes müüakse järgmisele arendajale, kes võib-olla otsustab samasse kohta rajada elamupiirkonna. Kui nüüd keegi juhtub siin aga pinnaseuuringuid tegema, siis satutakse sageli reostuse otsa. Hakatakse uurima, kes on reostuses süüdi, aga kui maatükk on juba mitmeid kordi käest kätte müüdud, siis pole süüdlast enam lihtne tuvastada.
Riiklik kontroll ja vastutus on seega vajalik, et eri huvigruppe keskkonnahoiule sundida.
Arhitekti roll seisneb seejärel keskkonnakahjustuste hindamises ning lahenduste pakkumises. Näiteks metsa puhastades tuleb jälgida, et säiliks bioloogiline mitmekesisus. Kui aga tegu on elamupiirkonnaga, siis on kriteeriumiks inimese tervis – näiteks muld peab Norra seaduste kohaselt olema nii puhas, et laps võib iga päev ära süüa pool kilo mulda, ilma et temaga midagi hirmsat juhtuks. Nii et arhitekti töö hõlmab status quo analüüse, aga ka prognoose, mida maa-alaga edaspidi ette võtta.
Rannikualadel on justkui imagoloogiline kohustus pakkuda võimalusi seal elamiseks, vaatega merele.
Jah, võib ju selguda, et ala on reostuse tõttu elamispiirkonnana problemaatiline. Siis tuleb vaadata tegelikkusele silma ja mitte elada soovunelmates. Mõned puhastusmeetodid võivad nõuda 50 aastat aega, et muuta keskkond inimesele elamiskõlblikuks. Sel juhul on vaja välja töötada strateegiad, mida teha üleminekuajal, kui ala parasjagu puhastatakse, eesmärgiga sinna tulevikus elamuehitust kavandada.
Näiteks sellised strateegiaid, kus toimub nn loomulik puhastusprotsess ja kus keskkond asub end justkui ise taastama?
Selle kohta on tehtud palju uuringuid: teatud tüüpi looduskeskkondi on ülikeeruline taastada. Võtame näiteks loopealsed, raba ja soo – orgaanilise materjali ja vee osakaal on seal niivõrd suur, et ümbertöötamisettevõtted, mis konserveerivad reostust, keelduvad sellise pinnase puhastamisest. Sel juhul on vaja looduslikumaid meetodeid, näiteks piirkonna üleujutamine, mitte aga kuivendamine. Nendel juhtudel on vaja delikaatsust ja oskust keskkonda suunata nii, et loodusprotsessidesse liigselt ei sekkuta.
Kas siit leiab ka viite, milliseks võib arhitektiameti tulevik kujuneda?
Keskkonnateadlased suudavad korda saata teatud asju, kuid kogu vastutust keskkonna eest ei saa panna vaid ühe või teise keskkonnaspetsiifika õlule. Arendusprojektides on vaja kaasata paljusid eri teadmisi ja oskusi ning ka koordineerida nende teadmiste koosmõju. Arhitektid teavad igast valdkonnast natuke, samas piisavalt – neil on teave, kellega kontakteeruda ja millist teavet on vaja hea tulemuse nimel hankida. Me oleme ses mõttes väga head projektijuhid, keda keskkonnainvesteeringutes rakendada. Meil on vastav väljaõpe, meid on niimoodi mõtlema ja tegutsema treenitud.
Alates asutamisest 1999.
aastal võitnud mitmeid olulisi auhindu, nende seas Ralph Erskine’i preemia.
On osalenud 2000. ja 2006. aastal Venezia arhitektuuribiennaalil.
Nõustab Norra kaitseministeeriumi.
