Keskmine palk 7021? Minge metsa oma jutuga!
Eesti Päevaleht valis täiesti juhuslikult välja nelja ameti esindajad neljast maakonnast, et uurida, kas mõni neist ka “keskmise” hulka kuulub.
Selgus, et juuksur, müüja ning koristaja õnnelike hulka ei mahu ning ka bussijuht jääb napilt välja.
Müüja Tamara ei tule Võrus miinimumpalgaga toime
Võru linnas Vilja pereäris müüjana töötav Tamara Raiesmaa (51) teenib 2400 krooni kuus, miinus maksud. “Sellega ei tule kuidagi toime. Kui meest kõrval poleks, kes veidi rohkem teenib, siis ei tea, mis saaks,” ütleb ta.
Et Võrus on elu odavam kui näiteks suurlinnas Tallinnas, on Tamara sõnul ekslik arvamus. “Võru on kallis. Võtame kas või hakkliha: siin maksab selle kilo 46 krooni, Tallinnas saaks aga 30 krooniga.” Miks on Võru kallis? Tamara arvates sellepärast, et Võrus on palju erapoode, mille omanikud võtavad ostjatelt viimast. Pealegi on Tallinnas pidevalt suuremates poodides mingi tühjendusmüük või hullud päevad – nähtus, mida Võrus kohtab harva, kui üldse kohtab.
Tamara elab Võrus neljatoalises korteris ja näiteks oktoobris maksis ta üüri, vee ja kütte eest kokku 900 krooni. “Midagi erilist ma küll endale lubada ei saa. Vaatan, et kommunaalmaksed makstud saaks ja midagi ka hamba alla panemiseks, kuid see on ka kõik,” räägib ta. Meelelahutus – sellest Tamara oma palgaga isegi ei unista, rääkimata siis mingi sõiduvahendi muretsemisest. Bensiin on kallis.
Tööle sõidab ta bussiga, see on paari kilomeetri tee.
Varem töötas Tamara ligi 9 aastat Luhamaa piiripunktis piirivalvurina, kuid vanuse tõttu tuli sealt ära. “Võib öelda, et sellega langes mu palk ikka päris kõvasti.”
Kas ta usub, et tema müüjapalk tulevikus tõusma hakkab? Ei usu. “Pigem langeb, ostjaid on vähe, väikesi toidupoode aga palju – iga kahe sammu tagant,” arvab naine. Tema hinnangul ei teeni oluliselt rohkem teisedki Võru müüjad.
Marja on üks paremini tasustatud koristajaid
Marja Slugeni (52) tööülesandeks on hoida puhtana koguni üle 120 objekti Pärnu ja Harju maakonnas. Seda kõike teeb naine üksi ja teenib 4400 krooni puhtalt kätte.
Tõsi, kõiki objekte ei pea ta külastama iga päev, mõnes kohas pühib ja kraamib ta kõigest korra kuus.
“Liigun palju oma töös ringi,” räägib Marja oma tööst osaühingus Interalia. “Istun autosse, võtan vee kaasa ja külastan objekte vastavalt nende mustuse tasemele.” Objektid on väga erinevad. Mõnes kohas tuleb lapiga üle käia vaid kümneruutmeetrine põrand, teises aga kuni 400 ruutmeetrit.
“Pühin liiva ja mustuse, tõmban märja lapiga üle, eemaldan tolmu kappidelt ja laudadelt,” räägib Marja. Vastutus on suur: koristuse ajal tuleb objektid signalisatsiooni alt ära võtta ning pärast taas valve alla panna.
Nn boonust Marja ei saa, kinni on aga makstud ametiauto ja telefoni kasutus. Pärnu mõistes teenib ta oma hinnangul korralikku palka, mida viimasel aastal on isegi pisut tõstetud.
Palgast tuleb maksta korteri eest. “Mida rohkem raha tuleb, seda rohkem seda läheb, iriseda sissetuleku üle võib alati, aga mina saan hakkama. Eriti meelt lahutamas ei käi, aga ujumas jaksan oma palgast regulaarselt käia küll,” jutustab ta.
Viis aastat koristajana töötanud Marja on ametis olnud ka spordimetoodikuna. StaazŠi 22 aastat töötas ta täis aga pankrotistunud Pärnu Kaluris.
Juuksur Aljona korteriremont ootab juba mitu aastat
Aljona Maksimova (28) töötab juuksurina Jõhvi kesklinnas Ida-Virumaal. Juuksuriametit on Aljona kesklinna juuksurisalongis pidanud praeguseks aasta jagu.
Kuus saab Aljona töötasuna keskmiselt kätte 3500 krooni. Tema kinnitusel on see Ida-Virumaal täiesti normaalne palk. Samas tunnistab ta, et kui mehe sissetulekut poleks, oleks kitsas käes. Aljona elukaaslase ühe kuu netosissetulek ulatub keskmiselt 4000 kroonini.
Majapidamises vajaminevate suuremate asjade soetamiseks tuleb neil mehega kahe peale iga kuu natuke raha kõrvale panna. “Meil on seatud kindlad eesmärgid, mille peale raha kulutada. Kui mitu kuud on raha kogutud, siis saab midagi suuremat lubada,” selgitab Aljona. Ta tunnistab, et autoostuks raha ei piisa, kuid muu eluks vajalik – televiisor, õmblusmasin jms – on perel siiski olemas.
“Mõni kuu õnnestub tuhat krooni kõrvale panna, mõnikord vähem,” ütleb Aljona. Tema sõnul on neil mehega juba mitu aastat kavas korterit remontida, kuid rahapuudusel on nad selle ettevõtmise pidevalt edasi lükanud. Ka sooviks Aljona koos mehe ja 6-aastase pojaga rohkem vaba aja veetmisele kulutada ning reisida, kuid taas seab sissetulek piirid.
Viimase aastaga on Aljona palk kasvanud vähem kui 10 protsenti. Uut ning tasuvamat tööd Aljona hetkel ei otsi. “Teist tööd ei saa ka teha, kuna selleks peaks ümber õppima,” ütleb ta. Ümberõpe on aga tasuline.
Juuksur Aljona hinnangul on 3500-kroonine netokuupalk Ida-Virumaal keskmise suurusega sissetulek. Mitmete Aljona tuttavate palgatase on umbes sama. Üldiselt on Aljona oma töötingimustega rahul – meeldib nii töökoht kui ka töökaaslased. Tööd tuleb teha graafikust lähtuvalt viis päeva nädalas ning tööpäev kestab kella 9-st 19-ni.
Bussijuht Aare on oma tööga rahul
Aare Korju (60) töötab väikebussijuhina Harjumaal Sakus asuvas firmas Samat. Selles ettevõttes täitub tal jaanuaris neli aastat. Samas on mees vahelduva eduga töötanud auto- ning bussijuhina 40 aastat. “Reisijate-veoga olen tegelnud sellest 30 aastat,” ütleb Aare.
Elukogenud mehena teab Aare rääkida, et kogu teenindava sektori sissetulek pole Eestis kiita. Ei bussijuhil, müüjal ega kellelgi kolmandal. “Alati võiks parem olla,” ütleb ta. Oma praeguse sissetuleku suurust bussijuht Aare ei avalikusta. “Isegi mu naine ei tea täpselt, palju ma teenin. Ütleme nii, et Harju keskmine,” jätab Aare oma plaganumbri enda teada. Vestluse käigus võib siiski mõista, et ühe kuu sissetulek jääb Eesti keskmise lähedusse (umbes 7000 krooni bruto – toim). Märkimisväärseks peab Aare seda, et tööandja väärtustab üha enam bussijuhi enda suhtumist oma töösse. “Hoolimata kulude kasvust, pole meie palka vähendatud. Pigem on tööandja hakanud bussijuhte üha enam stimuleerima teeninduskultuuri ning bussi korrasoleku eest,” ütleb Aare. Mehe sõnul on suveperioodil bussijuhi palk natuke kõrgem, kuna siis sõidab ka rahvast bussiga rohkem. “Kui firmal läheb hästi, läheb ka bussijuhil hästi,” kinnitab ta.
Oma praeguse sissetulekuga tuleb mees enda sõnul ots otsaga kokku. “No Nike jopet ei kanna ja Lee pükse ka ei osta. Ikka otsid ja vaatad, mida panna jalga, mida selga.”
Bussijuhtide palk on Aare teada kõikjal Tallinna ümbruses enam-vähem sarnane. “Umbes tuhande krooni ümber see kõigub. Ei ole nii, et firmadel oleksid 4000–5000 krooni suurused vahed.”
Oma praeguse tööandjaga on Aare rahul. Tööd ennast kiidab Aare taevani. Eriti tähtsaks peab ta, et töö pole rutiinne – ei pea sõitma ühte liini, vaid sõidad eri marsruutidel. Aare töö on vahetustega ning graafiku alusel. Tööpäev kestab 9 tundi. “Vajadusel saab ka oma asju ajada,” lisab ta.
Mõnda teise firmasse Aare enda sõnul ei kipu. “Ma olen juba pensionieelik. See, et osa mehi läheb tööle Soome – need on ikka noored mehed. Samas võin öelda, et kunagi oli bussijuhi amet au sees. Kui said veel lõõtsaga bussi peale, olid eriti kõva mees.”
Keskmise palga tõus on müüt
Agne Narusk, EPL Töö toimetaja
Statistika ja tegelik Eesti elu on kaks täiesti eri asja, selgub palgasummade üle arutades. Kui rahva ette paiskub uudis järjekordsest keskmise palga tõusust, vihastab see enamikku eestimaalastest. Kopsakas kivi ajakirjanike-uudistelugejate kapsaaeda: teade palgatõusust vuristatakse ette, aga et keegi rahvale selgitaks, mida see müstiline “keskmine” tähendab, seda ei ole. Nii jääbki mulje, et rahvas, näe, elab ju täitsa hästi, mida “need proled” kurdavad.
Niisiis selgituseks: statistikaameti keskmise palga number kujuneb nii. Statistikud saavad keskmise brutopalga kohta andmed otse ettevõtetest-asutustest. Suur hulk viimastest ei viitsi ametnike sellekohase palve peale isegi mitte erutuda ja oma andmeid ei saada. Aga arvud, mis teele lähevad, näitavad kogu raha, mis töötajatele välja makstud: palk, puhkusetasud, preemiad, ning ka mitterahalist tasu. Näiteks tööl tasuta jagatavale kohvile kulunud summad või raha, mis ettevõttel kulub siis, kui töötaja kasutab firma autot isiklikeks sõitudeks.
Tegelikku palgasummat ja -tõusu sellest välja lugeda küll ei saa. Nii juhtubki, et suvekuude statistika näitab, et keskmine palk on jälle tõusnud. Tõde on hoopis selles, et enamik eestimaalasi saab sel ajal kätte puhkuseraha, mis statistilist keskmist kergitabki. Kui kuskil üldse puhas keskmine palk tõuseb, on see pealinn ja selle ümbrus. Kurb tõde on, et enamik maakonnainimesi töötab aastal 2004 siiski veel miinimumpalga eest või saab napilt üle selle.
