Ketlin Priilinn: minu “kiiks” on see, et armastan õnnelikke lõppe
Pärast noorsooromaanivõistluse võitjate väljakuulutamist lettidele jõudva raamaturea taga on kahtlustatud pseudonüümi või sõp- ruskonda – kes see ikka üksinda nii palju jõuab. Intriigijahtijatel tuleb paraku pettuda. Tegu on ainsa autoriga, kes esineb oma isikliku ristinime all. 25-aastane Tallinna lähedalt Lehola külast pärit noor naine täidab oma ammust unistust: kirjanikuks saamisele mõtles ta juba lapsena.
•• Millal kirjutasid oma esimese loo ja kui palju aega läks esimese raamatu ilmumiseni?
Raamatu kirjutamisest unistasin juba varases lapsepõlves, kuid selle soovi täitumiseni läks tegelikult päris kaua. Kartsin, et ei saa sellega hakkama. 2004. aasta kevadel juhtusin nägema kuulutust, kus oodati töid lastejuttude võistlusele. Sain inspiratsiooni oma väikesest kutsikast ja mõtlesin välja jutukese tema seiklustest. Saatsin selle võistlusele eriliste lootusteta, ent läks hästi ja mu töö märgiti ära. See andis mulle kõvasti julgust juurde.
•• Sul on ilmunud seitse raamatut, neist tänavu viis. Kas sind ennast selline tempo ei ehmata? Kavatsed samas vaimus jätkata?
Tundub tõesti mõneti hirmutav. See ei olnud planeeritud, lihtsalt juhtus nii, et ideid oli palju ja sain mahti need kõik ka kirja panna. Tuleviku kohta on raske öelda, sest iial ei tea ette, milliseks võib elu kujuneda. Tean ainult seda, et praegu jagub mul nii ideid kui ka loomingulist energiat, ja usun, et seda tuleks ära kasutada. Siiski olen üsna kindel, et jään alati kirjutama – kas säärases tempos, on juba iseasi.
•• Kui palju võtab aega ühe raamatu kirjutamine?
Lasteraamatu või mõne lühema noorsoojutustuse nagu “Peaaegu Tuhkatriinu” või “Tüdruk nimega Maricruz” kirjutamine on mul aega võtnud kolmest nädalast pooleteise kuuni. “Hõbeingli” kallal töötasin rohkem kui kolm kuud. Kirjutan kaks korda päevas, hommikul ja õhtul ning ühe lehekülje korraga. Kui oled endale sisse seadnud kindlad kirjutamisajad, edeneb töö palju paremini.
•• Kust sa inspiratsiooni saad?
Ma ei murra kunagi pead selle üle, millest küll peaksin järgmise raamatu kirjutama. Tihti tekib lihtsalt mingi mõte ja seda vaikselt edasi arendades leian, et võiks saada päris huvitava loo. Vahel lisan veidi muudetud kujul midagi, mis on ka päris elus aset leidnud, aga enamik sündmusi on siiski vaid fantaasia vili.
•• Kes on su lemmiksihtgrupp?
Mu eesmärk on kirjutada eri vanustele – vahel lastele, vahel teismelistele, vahel täiskasvanutele. Mulle meeldib vaheldus. Näiteks on pärast romaani lõpetamist väga värskendav asuda vahelduseks hoopis mõne toreda lasteraamatu kallale.
•• Arvustajad on nimetanud su raamatuid naiivseteks. Mida sa neile vastaksid?
Nagu olen aru saanud, on naiivseks nimetatud “Maarjamäe kägu”. Olin selle kirjutamise ajal alles päris algaja ja teeksin praegu paljugi teistmoodi. Samas olen saanud ka palju positiivset tagasisidet ning usun, et kui žürii selle välja valis, siis teatavat potentsiaali loos siiski oli. Tänapäeva noorsookirjanduses on piisavalt lugusid narkootikumide, vägivalla ja alkoholi probleemidest ning mõni raamat võib ju olla ka pisut teistsugune. Ehk on see minust tõesti naiivne, aga usun, et isegi tänapäeva noorte elus leidub midagi helget ning kõik tõesti ei joo ega pidutse ohjeldamatult. Lisaks on minu isiklik “kiiks” see, et armastan õnnelikke lõppe.
•• Oled lõpetanud Eesti-Ameerika ärikolledži ja tegutsed ka vabakutselise ajakirjanikuna. Kusjuures kirjutad sageli hoopis majandusteemadel. Kas see on värskendav vaheldus kirjanikutööle või vajadus ära elada?
Ma armastan ajakirjanikutööd, see on huvitav ja vaheldusrikas. Saab teada uusi asju ja kohtuda põnevate inimestega. Siiski teen seda ka vajadusest ära elada, sest ainuüksi raamatute kirjutamisest elatuda pole Eestis paraku võimalik
•• Teed sa peale raamatute ja artiklite kirjutamise veel midagi?
Praegu on minu elus veel ka kool. New Yorgis asuv kool nimega Gotham Writer’s Workshop korraldab kirjanikele mõeldud online-kursusi. Valisin ilukirjanduse kursuse. Igal nädalal pannakse veebi üles uued materjalid ja antakse kodune ülesanne, samuti saab õpitava üle kursusekaaslastega arutleda. Meie kursusel õpib kuusteist kirjanikku kõikjalt üle maailma.
•• Kes on su eeskujud?
Mu lemmikkirjanik on Stephen King. Imetlen tema ääretut, juba aastakümneid kestnud kirjutamisele pühendumust ning julgust püsida oma žanris ka vaatamata kriitikute arvamusele, et tema raamatud justkui ei kuuluks selle “õige” kirjanduse alla.
•• Mida sa soovitaksid noortele, kes ei tea, millest kirjanikuks saamist alustada?
Rohkem julgust ja enesekindlust! Olin ise aastaid veendunud, et raamatu kirjutamine on midagi ületamatult keerulist ja minusugune tavaline tüdruk ei saa sellega kindlasti hakkama. Ärge teie nii mõelge! Olen kuulnud, et kirjutamise puhul on andel vaid 10% tähtsust, ülejäänud 90% peaks tulema pideva ja visa harjutamisega. Nii et – kellel on ikka tõsine soov kirjutada, peaks seda kindlasti ka tegema. Ega kohe ei peagi endale romaani sihiks võtma.
•• Millest praegu kirjutad
Hetkel on pooleli romaan, mis räägib noorest naisest, kes peab veetma öö oma surnud vanavanemate majas. Paraku tundus talle juba lapsena, et selles majas on midagi korrast ära. Tolle öö jooksul saab talle selgeks, et majas kummitab, ning avaneb võimalus näha traagilist lugu, mis seal enam kui 40 aastat tagasi aset leidis. Ühtlasi selgub, et tema sattumine majja polnud sel õhtul sugugi juhuslik.
Looming
Ketlin Priilinn
•• “Koeralaps Berta seiklused” (Tänapäev 2005, lastejuttude võistlusel äramärgitud teos)
•• “Lugusid koertest” (Kentaur, 2005)
•• “Peaaegu Tuhkatriinu” (Kentaur, 2007)
•• “Maarjamäe kägu” (Tänapäev, 2007, noorsooromaanivõistluse 3. koht)
•• “Anna ja tema merisiga
Julius” (Tänapäev, 2007)
•• “Hõbeingel” (Tänapäev, 2007)
•• “Tüdruk nimega Maricruz” (Kentaur, 2007)
