Ketlin Priilinna teine romaan on õudusloo sugemetega

“Vaim” jääb “Hõbeinglile” veidi alla, kuid püüab tähelepanu omalaadse süžeega.

Aasta eest sai Ketlin Priilinn maha oma esimese romaaniga “Hõbeingel”, mis peaks mõjuma emotsionaalsemale naisele piisavalt, et hoida koos mõni pere ja ära mõni libastumine.

Tema uus, samuti kirjastuselt Tänapäev ilmunud romaan “Vaim” on suunatud veidi nooremale lugejale, vähemalt peategelasega samastumise mõttes. Pereema asemel keerleb lugu ümber 25-aastase hingevalus neiu, kes sõidab talvisel õhtul üksi maale, surnud vanavanemate majja. Öösel avab majas kummitav vaim talle ootamatult ukse ühtaegu nii minevikku kui ka tulevikku. Hommikuks on neiu ees lahti koorunud lugu, mis sunnib teda ümber hindama oma elu ja teise pilguga vaatama mitmeidki lähedasi.

Põnev süžee

Süžee on üles ehitatud põnevalt ja oskuslikult, kuigi pisut liialdatult. Tundub, et loo rikkalikud detailid tahtsid kirjutaja käest vägisi minema libiseda ja oma elu elama hakata, kippudes raamatu esimeses pooles liigselt domineerima, teises pooles asi paraneb ning süžee muutub keerukamaks. Mis tundega vaataksite teie hauakivi, millel on teie nimi ja surmaajaks märgitud kolme kuu pärast kätte jõudev kuupäev?

Nii tema-vormis peategelase kui ka tollele sekundeeriva nimitegelase – vaimu – puhul seguneb olevik mälestustega, tuues sisse muid tegelasi ning mitme põlvkonna eludel on peategelas(t)e kaudu siin-seal kokkupuutepunkte. Aeg ei vaheldu teravate plokkidena ning lugu jookseb sujuvalt.

Puänt, küll kohati, aga mitte liiga vara etteaimatav, võtab otsad kenasti kokku, kuid jätab teoreetiliselt võimaluse ka järjelooks. Just nagu tänapäeval, eelkõige küll filmides, kombeks.

Küllap on tänapäeva vägivallafilmidega harjunud (meessoost) lugejaid, kes näeksid selles loos muinaslugu, millesse on korraga sisse toodud liiga palju klišeelikke müütilisi õuduslootegelasi (ootamatult ilmuv kummaline kass, nokaga vastu akent taguv must lind ja auto, mis keskööl käima ei lähe). Aga päris triviaalseks “stooriks” seda kindlasti nimetada ei saa. Juba süžee ise on selleks liiga omalaadne, meenutades veidi eelmise sajandi algusaja teoseid, kuid sisaldades samas nüüdisaegseid detaile. Pigem saaks sellestsamast raamatust toreda õudusfilmi, mille ehmatavad stseenid mõjuksid ekraanilt kindlasti tugevamalt kui raamatulehekülgedelt.

Seniks on see lihtsalt haaravas stiilis kirjutatud südamlik lugu, mis pakub oma sihtgrupile hea võimaluse veeta selle seltsis üks mõnus puhkepäev.