Kevad paneb kogukonnad õitsema


Pärnumaal Soometsa külas pakutakse kogukonnateenusena prügivedu, Kinksi küla selts Läänemaal hooldab ümbruskonna haudu ja pakub lähedase kaotanud inimestele võimalust, et raskel ajal võetakse matuse korraldamise enda õlule. Eesti inimesed on üha enam valmis võtma vastutust oma kogukonna või valla probleemide lahendamiseks, kirjutab Mari Kodres.

Protestantliku taustaga eestlased on – kui välja arvata olukorrad või konkreetsed ajajärgud, kus on tulnud oma riigi või kultuurilise iseolemise kaitseks ühineda – ikka silma paistnud pigem individualismi ja enesekesksusega. Nõukogude ajal tajuti suures plaanis küll ühist seljatagust, ent seda õõnestas ka usaldamatuse ja ligimese kahtlustamise vaim.

1990. aastatel ja 21. sajandi hakul võimendas individualistlikku suhtumist parempoolse maailmavaate võidukäik, mil küüned-enda-poole-mentaliteet oli mitte ainult aktsepteeritav, vaid tollaseid valitsevaid edukuskriteeriume arvestades isegi soositud.

Kogukondlik mõtteviis on kanda kinnitanud alles viimastel aastatel. Ühelt poolt on seda tiivustanud esimesed konkreetsed ja head eeskujud, teisalt üldised ühiskondlikud muutused ning maailma majanduskriisi saabudes ka murrangud. Meediaväljaannete tähelepanu hakkas kogukondlik mõtteviis laiemalt paeluma alles „Teeme ära!” algatusega ja sotsiaalse närvi poolest tuntud Prussakovi rattaühingu tuumikust välja kasvanud Uue Maailma seltsi tegevusega. Praeguseks on „Teeme ära!” prügikoristustalgud peale naabrite Läti ja Leedu  inspireerinud ka näiteks Indiat ja Portugali, plaane peetakse veel teisteski riikides – näiteks Sloveenial on ambitsioonikas kavatsus koondada 17. aprilli prügi koristama ligi 200 000 inimest.

Samal teemal:

2009. aastal toimunud „Minu Eesti” mõttetalgute kohta poliitikauuringute keskuses Praxis tehtud uuring sedastab, et kõigis Eesti piirkondades on nii võimeid kui ka valmisolekut panustada oluliste probleemide lahendamisse, kuid seda ressurssi tuleks kasutada senisest veelgi rohkem. Teise järeldusena täheldasid Praxise analüütikud, et Eesti aktiivsed inimesed on võrreldes varasemaga valmis võtma senisest enam vastutust ja ilmutama initsiatiivi oma kogukonna või valla probleemide lahendamiseks. „Mis puutub ressurssidesse, siis üle terve Eesti nähti esmavajaliku ressursina vabatahtlike poolt panustatud aega – nii arvas üle 60% vastanutest,” märkis Praxise juhatuse liige Annika Uudelepp. Pingereas järgnesid teadmised, oskused (41%)  ja rahalised vahendid (31%). „Mõlema ressursi vajadusele viidati üle Eesti päris võrdselt, ” lisas Uudelepp.

Peale selle on Praxisel valminud põhjalik analüüs avalike teenuste arendamisest kodanikuühenduste ja kohalike omavalitsuste koostöös. Avalike teenuste osutamise viisid ja kvaliteet on nii valdkonniti kui ka piirkonniti väga erinevad, tegemist ei ole kitsalt omavalitsustasandi probleemiga.  „Tegu on laiemate riigivalitsemise alaste  vajakajäämistega  Eestis, mis puudutab nii mõnede ülesannete üle jõu käimist paljudele omavalitsustele, omavalitsuste tagasihoidlikku koostööd avalike teenuste osutamisel kui ka ebaselget teenuste rahastamist,” selgitas Annika Uudelepp.

Teenuste tasemel on peaaegu võtmetähtsus: nende kesise osutamise tõttu võib ka hästi läbi mõeldud poliitika jääda teostamata, mistõttu ei õnnestu saavutada ka täidetud eesmärke. Arvestades, et kogukondlik mõtteviis on nii üksikisiku kui ka riigi tasandil alles algusjärgus, pole üldpilt sugugi halb: avalike teenuste osutamist delegeerib mittetulunduslikele organisatsioonidele umbkaudu 60% kohalikest omavalitsustest, kes hõlmavad ligi 90% Eesti elanikkonnast. Kitsaskohana võib selle kõrval esile tuua, et sageli ei osata kodanikuühenduste ja koostöö potentsiaali täielikult rakendada. Samuti on suuremad omavalitsused paremini arenenud ja delegeerivad teenuste osutamist nii sagedamini kui ka süsteemsemalt. Nn majanduslikul kõrgajal 2006– 2008 kasvas delegeerimise rahaline maht ligi kahekordseks, ent 2009. aastal tehtud eelarvekärbete tõttu vähenes avalike teenuste osutamine 11%.

Kirev kogukonnaelu

Loe veel

Et kolmas sektor suudab avalike teenuste osutamisega üldiselt hästi hakkama saada, näitab Praxise järeldus: kodanikuühendustele avalikke teenuseid delegeerinud omavalitsused on väga rahul nii osutatava teenuse kvaliteediga, teenuseosutaja lähedase kontaktiga sihtrühmadega kui valdavalt ka organisatsioonilise suutlikkusega. Ühtlasi tuleb rõhutada, et ühendused, kes teenuseid osutavad, on ka keskmisest võimekamad ja sageli tegutsevad seal oma valdkonna tippasjatundjad, eriti sotsiaalteenuste valdkonnas. „Kõige jätkusuutlikumad koostöösuhted teenuste osutamisel ongi sotsiaalvaldkonnas,” märkis Uudelepp. Teenuste elujõulisuse aga seab ohtu osaline finantseerimine ja see, et väga harva mõeldakse teenuste arendamisele.

Valdkonniti on kõige rohkem avalike teenuste osutamise lepinguid sõlmitud sotsiaal-, spordi- ja kultuurivaldkonnas.

Peale selle leidsid Praxise analüütikud, et arusaam, nagu toimiks avalike  teenuste delegeerimine klassikalise konkurentsi tingimustes, on Eesti oludes suuresti müüt, sest tegelikult ei ole konkureerivaid teenuste pakkujaid. „Teadmised delegeerimise erinevatest võimalustest on üsna kesised,” tõdetakse kokkuvõttes.

Eesti külaliikumine Kodukant, millel on mitteformaalse liikumisena vanust juba 15 aastat, toetab külaelu edendamist üle kogu Eesti. 2003. aastal asutati täiskasvanutele mõeldud Kodukandi koolituskeskus, mis pakub vabahariduslikku koolitust ning koondab maaelu ja -inimest puudutavaid aspekte. Kodukant on asunud koondama ja arendama maapiirkondade kogukonnateenuseid. Nii näiteks pakutakse Pärnumaal Soometsa külas kogukonnateenusena prügivedu, Kinksi küla selts Läänemaal hooldab ümbruskonna haudu ja pakub lähedase kaotanud inimestele võimalust, et raskel ajal võetakse matuse korraldamine enda õlule – kui nimetada kogukonnateenuste mõned eredamad näited.

Euroopas tuntud, ent Eestis alles uue kogukonnastumise ilminguna võiks märkida kasvavat tahet luua ökokogukondi. Kadri Allikmäe MTÜ-st Eesti Ökokogukondade Ühendus sõnas, et soov Eestisse senisest enam ökokogukondi luua on olemas, ent protsess ise alles algusjärgus. Eestis on üks ametlik Euroopa ökokogukondade ühendusse (Global Ecovillage Network Europe) kuuluv kogukond Lilleoru, kus tegeletakse eelkõige vaimse enesearengu teemadega.

„Kõigi algatuste ühine õppimine Eestis on olnud see, et alustada tuleb inimsuhetest, mitte ühiste majade ehitamisest. Esmalt on oluline olla üks kogukond hinges ning alles siis võib mõelda reaalse küla ehitamise peale,” võttis Allikmäe kokku ökokülade rajamisega saadud esimesed õppetunnid. Tihedalt on ökokülade algatusega seotud ka alternatiivset haridust pakkuvad waldorfkoolid. Põlva külje all Rosmal tegutseva waldorfkooli ja -lasteaia ümber on kogunenud inimesed, kes väärtustavad antroposoofilisele inimkäsitlusele tuginevat pedagoogikat ja nimetavad end juba ise hariduskogukonnaks.

Selle kõrval arendatakse ka loodushoiust inspireeritud haridusmudelit, mida nimetatakse Gaia-hariduseks. Haridusprogrammile pandi alus 2005. aasta oktoobris Šotimaal Findhornis, kus on üks maailma vanimaid ökokogukondi ja elab praegu üle 300 inimese. Mudel ongi eelkõige mõeldud edukaks ökokogukondade rajamiseks. Kokku on Eestis praegu kümmekond algatust, kes loovad või soovivad luua reaalset ökoloogiliselt mõtlevat kogukonda, kes ka koos elab. Nt on selliseid inimesi Esna-Vodja ja Haanja kandis, samuti Setumaal ja Lääne-Virumaal. On veel teisigi kogukondlikke ühendusi: nt Püramiidiküla Keila-Joal ja Pahkla Camphilli küla.

Suvel seisab taas ees Eesti ökokogukondade kokkutulek, seekord juba neljas. Allikmäe märkis, et loodussõbralikult ja üksteist toetavamalt võiks alustada ühistest projektidest. „Näiteks teha kevadel ühiselt sõpradega üks väike ühine põllulapp, tellida oma talvised juurikad oma sugulastelt-sõpradelt,” tõi ta näiteid. Aprilli lõpus on kavas Läänemere-äärsete riikide ökoloogilise mõtteviisi esindajad kokku kutsuda.

Mänguline Genialistide klubi, Tartu

Maarja Mänd

projektijuht

Minevik

See, kuidas Genialistide klubi päris alguse sai, ei ole enam tähtis ega huvitav. Oli üks G-täheline ansambel ja üks maja Lutsu tänavas, kes Tartu linnavalitsuse abiga tutvusid ja sinasõprust tegid. Tasapisi tekkisid padjakontserdid, siis tantsupeod, vahel päris mürglid, kino- ja külalisetendused. Siis olid klubis mõned mitteprofessionaalsed inimesed, kes õppisid tundma seda masinavärki, mis on kultuuritootmine. Ise valgustasime, helindasime, koristasime, müüsime pileteid, rebisime kontsusid. Klubi oli rohkem kinni kui lahti.

Olevik

Juba kaks aastat elame uues majas Lai 37 taga. Meie read on täienenud asendamatute spetsialistidega, kes hoolitsevad helitehnika, valgustehnika ja turvalisuse eest. Rääkimata toredatest vabatahtlikest, kes on tegelikult need, keda inimesed siia tulles esimese ja viimasena näevad: uksel piletit ostes või kohvikust juua küsides. Me oleme teinud oma teatri – Tartu Uue Teatri –, aidanud rajada Tartu kultuurilehte Müürileht, meiega on liitunud taaskasutuspood Berliin! ja vinüülipood Fonofon, majas on stuudio ja igal õhtul (v.a pühapäev) on avatud plaadikohvik.

Et oleme püüdnud suhtuda kõigisse ideedesse ja mõtetesse avatult, siis oleme toimetanud nii, et kõik hea saaks teoks. Lihtsalt, kui on palju inimesi ja toredaid üritusi, on ka palju väljaminekuid, palju arveid, s.t lõpuks ka võlgu. Ja kuigi oleme heade mõtete poolt, tuleb ikka tõdeda, et ilma sõprade abita jääks palju pooleli. Meie suurimad sõbrad on Tartu linn, Eesti kultuurkapital ja Tartu kultuurkapital, ka Eesti teatri festival on meie igapäevasesse olemisse kõvasti panustanud.

Kogukond

GenKlubi kogukond, kui sellisest asjast võib üldse rääkida, koosneb valdavalt rõõmsatest, avatud meelega ideederohketest inimestest. Ja tegelikult on vist ikkagi teistpidi: need inimesed olid enne ka olemas ja tegutsesid siin-seal. Õnneks võtsid nad GenKlubi just oma kogukonda soojalt vastu ja on aidanud võidelda tema püsimajäämise eest.

Väärtused

Genialistide klubi püüab seista selle eest, et kedagi ei saa sundida midagi vastu tahtmist tegema. Keegi ei pea siin esinema, kui ei taha, keegi ei pea vaatama, kui ei taha. Kõigile ei meeldigi GenKlubis! Hea muusika, hea teater, hea kino, hea kohvik, hea plaadipood, hea stuudio, hea köök… – sinnapoole püüame. Et endale meeldiks!

Tulevik

Lähitulevik toob Genialistide Klubile oma köögi, mis hakkab pakkuma päevapraade ja õhtust õllekõrvast.

Aga kuna keegi ei pea midagi tegema ega kuhugi tulema, siis rohkem reeta ei ole. Nagunii oleme uitmõtete kamp – hea mõte tekib sekundiga ja teisega saab teoks. Pikki plaane teeme harva. Äkki peaks?

Igal juhul, kuni on inimesi, on GenKlubi. Praegu on inimesi.

Kodumaist toidukraami toob Tagurpidi Lavka

Mona Mägi

„Meil oli paari aktiivse sõbraga pärast 1. mai mõttetalguid tekkinud mõte, et tahaksime midagi sotsiaalse ettevõtluse koha pealt ära teha. Saime kokku – esimesel koosolekul oli meid umbes 15 inimest – ja kuulasime üksteise mõtteid. Pinnale jäid paar konkreetsemat ideed, nende seas ka Martin Varvase välja pakutud mõte tuua maatoit linnainimesele lähemale. Sealt edasi moodustasime konkreetsemad töögrupid vastavalt sellele, kes mida tahtis teha – kas tegeleda toiduga või auto ühiskasutuse ideega – ja nii tekkis kümnest inimesest koosnev Tagurpidi Lavka.

Talvel inimesed eriti õue kauplema tulla ei taha ja seetõttu on meil lavka-peatused talveks lõpetatud.

Meil käib aktiivne müük interneti teel tulnud tellimustele. Kord nädalas viime isegi riigikogusse kaupa, korra käime Telliskivi kirbuturul müümas. 24. aprillil toimub taas Rotermanni Retro, kus oleme ka eestimaise toidukaubaga väljas. Jätkuvalt tegeleme rahastuse leidmisega bussiostuks ja otsime sobivat bussi, et saaks suvel päris lavka-bussi tööle panna. Kevadel, kui ilmad taas soojaks lähevad, tahame uuesti alustada lavka-ringe Tallinnas. Peatuskohad on Tondil, Uues Maailmas, Pelgulinnas ja Rotermanni kvartalis.

Seni on suure aja võtnud müügitegevuse korraldamine. Nüüd tahaks järjest rohkem tegeleda teavitustööga, et inimeste teadlikkust tervisliku ja kodumaise toitumise osas tõsta. Kodumaine ja hooajaline tooraine on tervisliku toitumise võtmetegur. Tahaksime jõuda selleni, et inimene, kel on poes valida Eesti ja Hollandi tomati vahel, valiks Eesti oma – isegi kui see on hinnalt kallim.”

Linnaga eksperimenteerib labor

Linnalabor,

Sander Tint

„Linnalabori sünni taga 2006. aastal oli eesmärk luua mõttevahetus- ja tegevusruum linnauurijatele ja -aktivistidele. Erinevalt varem linnavalitsuste või ülikoolide juures tegutsenud samanimelistest üksustest on mittetulundusühing Linnalabor iseseisev liikumine. Asudes teaduse, kunsti ja kodanikuaktivismi piirimail püüame luua ühendussildu, mis aitaksid kaasa linnakeskkonna mitmekesisemaks ja inimnäolisemaks muutumisele.

Kolme peamise tegevusliini kaudu – linlaste teadlikkuse tõstmine oma õigustest ja võimalustest elukeskkonna kujundamisel, linnauuringute edendamine ning säästva arengu põhimõtete tutvustamine – katsetame erinevaid sekkumisvorme. Tutvustades näiteks linnas söögi kasvatamise võimalusi ühendasime teadusliku eksperimendi taimedesse saaste kogunemise kohta ja temaatilised teavitusüritused. Tulemuste kohta on ilmunud raport „Söödav linn I”. Hoides silma peal linnas toimuvatel protsessidel lülitusime viimati hipodroomi poleemilise detailplaneeringu valmimisse, kutsudes arengute mõistmiseks väljaspool tavapärast menetluskäiku ühe laua taha asjasse puutuvad osapooled. Aruteluürituse jätkuna valmistasime talveakadeemia vastavas töötoas osalenute ja Eesti kunstiakadeemia urbanistika tudengite kaasabil piirkonna alternatiivse arenguvisiooni. Uudsust planeerimispraktikas taotles Kuressaare-Kaarma ühisplaneeringu jaoks tehtud kohaliku identiteedi ja ruumikasutamise uuring. See on Eestis üks väheseid kordi, kui planeeringu tegemiseks on koostatud uuring ka pehmematest väärtustest. Soovides tõsta nii teadlikkust linnaelu väärtustest kui ka jagada ellujäämisstrateegiaid, oleme koostöös Tallinna ülikooliga Pärnus, Rakveres ja Tallinnas läbi viinud urbanistika kursuseid keskkooliõpilastele ja õpetajatele. On korraldatud planeerimissüsteemi avavaid töötubasid ja linnaelu käsitlevaid ettekandeõhtuid. Koostöös sihtasutusega Tallinn 2011 on käsil Viru jalakäijate tunneli kujundamine kunsti eksponeerimise paigaks, jätkame linnas söögi kasvatamise uurimist ning osaleme linna arenguprotsessides. Korraldame ka avalikke seminare, labori ruumides on võimalik kasutada raamatukogu ning oleme jätkuvalt linnahuviliste kontakt urbanistika maailma sisenemiseks.”

Spontaanselt tekkinud Telliskivi selts

Triin Talk:

„2009. aasta 1. mail, kui enamus inimesi magas

volbriööd välja või niisama vaba päeva puhul sisse, läksid mõned hoopis mõtlema. Need, kes olid kogunenud Telliskivi loomelinnakus toimuvaile mõttetalgutele, mõtlesid välja seltsi idee, mis koondaks eelkõige  Kalamaja ja Pelgulinna elanikke.

Telliskivi selts on küllaltki erandlik moodustis: kui üldjuhul kasvab selts välja mingist olemasolevast sõpruskonnast (á la Uue Maailma selts) või tekib inimestest, keda seob üks hobi või tegevusala (linnuvaatlejate selts jms), siis meie tulime n-ö tühjalt kohalt.

Seetõttu võtab alguses päris kaua aega omavahel tutvumine, mõtlemine, millega üks piirkondlik selts üldse tegeleda võiks, ja otsustamine, mis on see „asi”, mida õigupoolest aetakse. See protsess on ka nüüd, peaaegu aasta hiljem, ikka veel käimas.

Teisest küljest annab see seltsile suurema avatuse nii uute ideede kui ka inimeste suhtes. Samas peaksime vähemalt seltsi poolt kohalikus arengus soositavas ja taunitavas siiski konkreetsemalt kokku leppima.

Hoolimata kasvuvaludest on nii mõndagi ka teha jõutud. Ning lootes, et mitmed ettevalmistusjärgus ja fondidelt heakskiidu ootamise staadiumis olevad projektid käima lähevad, võib öelda, et tõeline tegevus nüüd alles algab.

Koduleht on arendamisel interaktiivseks ja vikipeedialikult kõikide kasutajate poolt täiendatavaks kogukonnaleheks, tõenäoliselt saavad veel sel aastal teoks oma tänavafestival ja ajaleht ning 2011. aastal kultuuripealinna raames üritused Pelgulinna-Kalamaja hoovides.

Ekstreemsemate kogemuste otsijaile tulevad 1. mail talgud Kopli liinidel.”

Vana suur vaal, Uue Maailma selts

Madle Lippus

„Uue Maailma seltsi lõi 2007. aastal väike grupp kohalikke sooviga tekitada piirkonna elanikele võimalus kohtumiseks ning muutmaks kohalikku elu mitmekesisemaks. Lisaks igal sügisel toimuvale tänavafestivalile on seltsil ka teisi ettevõtmisi: pühapäevane tänavaturg, ajaleht Väike-Ameerika Hääl, Velokuur, seltsimajas toimuvad õhtusöögid ja töötoad lastele, kontserdid ja näitused, filmi- ja kirjandusõhtud. Ja aina enam kohalikke astub möödaminnes seltsimajja sisse ning lööb ürituste organiseerimisel kaasa.

Samuti on meie jaoks oluline suhtlus teiste juba tegutsevate seltsidega ja nende loomise  julgustamine seal, kus selline algatus on alles tekkimas. Selleks on välja töötamisel piirkonnaseltside tegevust hõlbustav internetilahendus www.communitytools.info. Aga suhtlus toimub ka igapäevaselt – kõige olulisemaks võib praegu pidada sügisel korraldatud linnaruumikonverentsist alguse saanud seltside ümarlauda linnaplaneerimisametis, kus kord paari kuu tagant arutatakse, kuidas võiks linn olla inimsõbralikumalt korraldatud.

Kõige selle toreda juures ei puudu seltsil ka oma igapäevamured. Hetkel on kõige põletavamaks küsimuseks seltsimaja – koht, kus leiab aset enamik meie üritusi. Kuigi veel töötav, on maja amortiseerunud ja järgmise talve üleelamine seal võimatu. Järgmine kokkusaamine seltsimaja tuleviku üle toimub aprilli teises pooles ja kõik on oodatud sellest osa võtma. Meie sooviks on, et ligi 6000 elanikuga anonüümsest linnaosast kujuneks ühiste huvide eest seisev kogukond.”

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare