Kiirkollaaž parteide kultuuripoliitikast
Kultuuripoliitikat puudutavat debatti oleks iseenesest põnev kuulata, aga on teada, et kui mitu poliitikut enne valimisi korraga tuppa lasta, pole loota, et eriti konstruktiivse teemaarenduseni jõutakse (ehkki sõna „konstruktiivne” leiab kindlasti korduvat väljaütlemist). Lihtsam viis erinevuste ja sarnasuste leidmiseks on võrrelda lõika-ja-kleebi-meetodil kirjalike programmide kultuuri puudutavaid lõike. Esiteks, milline on praegune reaalsus? Isegi ministri erakonna teksti ridade vahelt selgub, et kultuuripoliitikas leidub mõningaid üksikuid puudusi: kohe esimeses punktis vihjatakse vajadusele võtta suund, et „riigiasutuste tegelikud väljaminekud oleksid finantseeritud riigieelarvest” ja kulka vahendid läheksid üksnes otseseks loometegevuseks. Loomeinimesed peaksid teoreetiliselt üldse rohkem raha saama, kui seda kunagi üle jääb. Sõna „eelarvevõimalused” esineb Reformierakonna kultuuriprogrammis kolmel korral.
IRL on seevastu malbelt kriitiline. Kui tingimused kultuuri õitsenguks oleksid nende luua, tuleksid need „oluliselt paremad”. Kultuuri rahastamisel lubatakse „senisest enam” arvestada sisulisi kriteeriume ja ekspertide nõu. Eesti Instituut on alarahastatud, loomeinimesi tuleks rohkem kuulata, kultuuritöötajate palku tuleb (eelarvevõimaluste tekkimisel) tõsta, loomeliitude asutamist tuleb lihtsustada, leiab IRL. Ka autorikaitseühinguga on probleeme: „Paljuski on tegemist monopoliga, mille tegevuse üle puudub esindatavatel kontroll.” Keskerakond iseloomustab olukorda sõnadega „tänaseks välja kujunenud probleemirohkus” ja toetab „eesti kultuurikongressi” (mitte ajada segi varem korraldatud kultuurikojaga) kokkukutsumist. „Sel foorumil peavad loomeliitude esindajad kultuuriprobleemid ausalt ja vabalt välja ütlema, tekkinud kahetsusväärset olukorda analüüsima ning konstruktiivselt kokku leppima probleemide lahendamiseks tehtavate jõupingutuste prioriteetides,” selgitab Keskerakonna (muide üsna lakooniline) kultuuriprogramm lähemalt.
„Meie kõigi kohus ja ülesanne on mitmekülgse vanavara säilitamine ja rohkendamine.” Rohelised on konkreetsemad ja leiavad, et süsteem on jõudnud oodatud pankrotini. Ühiskonna võimaluste ja vajadustega pole arvestatud juba aastaid. Kultuuriministeerium jagab ja valitseb, sundides samal ajal loovisikuid trotsima majanduslikke reegleid. „Tagajärjeks on institutsioonide kidumine ning inimeste stress. On asjatu nõuda võimatut.” Sotsid ei ole nõus, et asjad on pidevalt allamäge läinud. Kuni viimaste aastateni oli kultuuri „soodne toimekeskkond” täiesti olemas. Paraku… „Majanduskriis näitas, et paraku ei teadvusta Eesti valitsus- ja äriringkonnad tõsiasja, et just materiaalse surutise tingimustes vajab rahvas eriliselt vaimset ja kultuurilist tuge,” ohkab SDE. „Drastilised eelarvekärped koos etenduse- ja kontserdipiletite ning raamatute käibemaksumäära tõstmisega on kultuurisfääri oluliselt destabiliseerunud.” Kena, et Issand laseb asju jälle sedapidi paista ja kultuurikomisjoni esimehe kunagised sõnad, et maksuerisus piletihinda ei langeta, enam ei kehti. Paha rahandusminister on ise ära Euroopasse saadetud ja SDE nõuab käibemaksu langetamist.
Uued monumendid
Et valitsusse pääsevatele erakondadele nende sõnu valimiste järel meelde tuletada, tasub tähele panna konkreetseid lubadusi, eriti selliseid, mille elluviimine nõuab tõsist kokkulepet ja administratiivset pingutust. Need, kes tunnevad, et poliitikud ei pühenda erinevate monumentide paigaldamisele, teisaldamisele ja remondile piisavalt energiat, leiavad kindlasti lohutust. Kolm erakonda (Ref, IRL ja SDE) mainivad Tallinnasse kommunismiohvrite memoriaali rajamist. IRL toetab lisaks rahvusvahelise kommunismikuritegude muuseumi asutamist ning rahvusvahelise komisjoni loomist nende kuritegude uurimiseks. Reform märgib memoriaali ära seoses lubadusega kaasata sellistesse arhitektuurikonkurssidesse edaspidi loomeliidud. „Arhitektuur on väga püsiv ja ebaõnnestunud lahendused jäävad kestma,” nõustub IRL, lubades omalt poolt kaaluda riigiarhitekti palkamist. Reformierakond lisab, et ühtlasi tuleb Kloogale rajada fašismiohvrite memoriaal.
Milliste ministeeriumide hallata uute sammaste ehitamine võiks jääda, programmides ei öelda. Valik on liiga suur. Üks kultuuriinimestele ehk olulisemaid lubadusi tuleb IRL-ist, nimelt tagada „tunnustatud”, aga ebaregulaarse sissetulekuga loovisikutele tervisekindlustus ja muud täpsustamata tagatised, juhul kui nad teenivad aasta jooksul üle 3338 euro. Teine IRL-i tähtsam reformiidee puudutab kultuuriasutustele, sealhulgas mitteriiklikele tegijatele mitmeaastaste toetuste süsteemi kehtestamist. Süsteemi täiendaksid iga-aastased rahasüstid konkreetsete projektide läbiviimiseks. Muusikahuviliste jaoks kõlab väga põnevalt üks Reformierakonna ettepanekutest. Partei, kes eelmiste valimiste ajal tahtis kultuurkapitali juurde rajada disaini sihtkapitali, on märksõnu ajakohastanud ja lubab nüüd muusikaekspordi sihtkapitali, mis hakkaks rahastama bändide salvestusi ja kontserte (käibemaks, tõsi küll, jääks endiselt samaks). Ka IRL on nõus, et muusikutel peaksid Põhjamaade eeskujul oma „toetusmehhanismid” olema, eriti välisturunduseks.
Lisaks lubab IRL filmitootmise eksportagentuuri. Keskerakonna lühikesest tekstist leiab vähe konkreetseid ideid peale soovi rahvusringhäälingut poliitiliselt „tasakaalustada”, mis kõlab küllaltki etteaimatavalt. Sotside originaalseim mõte on õpilasosaku idee, mis laseks lastel tasuta kultuuriüritusi külastada. Reform lubab, et mõtleb majandusolukorra paranedes õpilaste „pearaha” kehtestamisele, mis läheks huvialaringide eest maksmiseks. Kõige suurejoonelisemalt lähenevad asjale rohelised, kes lubavad täielikku revolutsiooni, kultuuriministeeriumi „täielikku reorganiseerimist” ja konsensusdemokraatia kehtestamist. Samal ajal tõstaksid rohelised kultuuri rahastamise kahele protsendile SKT-st. Kui rääkida sellest, mida programmidest ei leia, siis ei lubata üheski neist depolitiseerida kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluvate sihtasutuste nõukogusid või, hoidku jumal, rahvusringhäälingut.
Näiteks Ugala teatri või muuseumiehituse sihtasutuse nõukogus nähtavasti lihtsalt peab alati istuma mõni Peep Aru või Tarmo Männi kaliibriga isik, muidu läheksid need organisatsioonid põhja. Lõpetuseks mõned mõttelõimed erinevatest programmidest, millele võimaliku üksmeelevalitsuse kultuuriprogramm kindlasti toetuda võiks. „Eesti peab olema tark, avatud ja salliv, pakkudes igale inimesele parimaid võimalusi eneseteostuseks. Ausus ja vabadus on õnne alus. Eesti kultuuri missioon on rahvusvahelise massikultuuri tasakaalustamine hea ja eestimaisega. Töökus ja nõudlikkus enese vastu, hea haridus ja rahumeelne asjaajamine liidavad meid Euroopa arenenumate rahvastega.”
