Kikivarvul hullumajja?
Kas me peame praeguses teabeühiskonnas üha kiiremini kohanema ja ümber õppima, et mitte ajast maha jääda? Sellinegi küsimus koorus arutlusest metsaülikoolis. Kuhu jätkuv kiirenemine meid viia võiks? Omal ajal räägiti Nõukogude Liidus, et kapitalism liigub kuristiku poole, aga Nõukogude Liit jõuab USA-st ette. Kellest meil on praegu vaja ette jõuda?
Kujutlege spordivõistlust. Vaatajad istuvad. Mõned tõusevad püsti, et paremini näha. Istujad ei näe enam üldse ja on sunnitud samuti tõusma. Mõned astuvad pinkidele. Teised on sunnitud sama tegema. Mõned tõusevad kikivarvule. Varsti seisavad kõik ahtal pingil kikivarvul. Ega näe paremini kui alguses istudes. Siis on aeg maha istuda.
See näide meenub mulle, kui kuulen, et peame veelgi kõvemini võistlema turgude pärast ja mille pärast veel. Aga mis siis, kui teised vastu võistlevad? Kas siis jookseme kõik üha kiiremini paigal ringi?
Meil on nii palju aega säästvaid nippvärke, et aega ennast on üha vähem. Kõik liigub ju kiiremini. Teabe hulk paisub, mitte aga kvaliteet ja usaldatavus. Iseenda kohta on võimalik guugeldada sadu sissekandeid, enamik neist paraku tühised, korduvad või koguni ekslikud. Kuidas arendada võimet ekslikke ära tunda ja teri sõkalde hulgast välja sõeluda?
Õppida ujuma teabemerel
Kui varem oli tihti liiga vähe teavet, siis nüüd tuleb seda üha hõlpsamalt ja rohkem, nii et riskime teabesse uppuda, kui ei õpi ujuma teabemerel. Aga kas meil on õppeks küllaldaselt aega, kui üha kiiremini ilmuvad meie ette uutmoodi lained?
Kiirenev tempo takistab süvenemist. Pealiskaudsed otsused tehakse ära endisest kiiremini, sest reageerimiseks saadaval olev aeg lüheneb. Kui palju see aga lüheneda saab?
Kui külma sõja ajal ilmusid kahtlased täpid riigi kõige olulisema arvuti ekraanile, pidid valitsusjuhid kähku otsustama, kas need on haned, õhuvirvendus või hoopis vaenulikult poolelt teele saadetud tuumaraketid. Viimasel puhul oleks pidanud oma raketid vallandama enne, kui vastane nad hävitab. Eksivallandamise puhul jäi üle vaid teise poole ees vabandada, enne kui tema vastusaadetis saabub. Rakettide arenedes lühenes otsustamisaeg tunnilt kümnele minutile. Üha vähem oli aega selgitavaid kõrvalandmeid sisse tuua. Aga mis siis, kui otsustamisaeg lüheneks viiele minutile? Ja ühele?
Kui tuumainsenerina ülikooli lõpetasin, kuulsin üllatusega, et ilma pideva täiendamiseta aeguvad mu oskused kümne aastaga. Oli ju alles olnud aeg, kus noorelt omandatud oskused kestsid terve elu! Nüüd on erialasid, kus oskused aeguvad aastaga. Kus hakkab inimestele ette jõudma psühholoogiline piir? Kas siis, kui oskused aeguvad kuuga? Või nädalaga? Piir tuleb.
Seejärel, kas tempo peatub sujuvalt selle piiri juures? Vaevalt. Need, kes keskmisest kiiremat välja kannatavad, suruvad aeglasemaid üle jõu pingutama, kuni need mõistuse kaotavad.
Mida siis teha? Mida saab üksikisik selle tulva vastu? Omaenda rütmi on võimalik vaos hoida. Pole üldsegi vaja olla esimeste hulgas, kes mingi tehnoloogia kasutusele võtab. Kasutan filmiga foto-aparaati, kuigi on raha elektroonilise jaoks. Võtan oma vähesed pildid hoolikalt, selmet sadade kaupa klõpsutada ja nende hulgast valides segaseks minna. (Elukutselise spordifotograafina toimiksin muidugi teisiti.) Kasutan vana, kuni see toimib, ega osta uut lihtsalt sellepärast, et raha jagub. Minu eneseväärikus ja enesehinnang ei olene sellest, kas mul on viimased vidinad. Tehnoloogia on vaid vahend millegi saavutamiseks.
Aja jooksul pole muutunud see, mis on saavutamist väärt. Keskmiselt korralik toit ja peavari on tähtis, ent tihti me ei märka, kui küllaldane on juba saavutatud, ja pingutame üle. Olulised on inimsuhted, ja nimelt püsivad inimsuhted. Neid saavutab omalt poolt sinna panustades – ja seda pikaajaliselt. Katsed püsisuhteid raha või tehnoloogia abil kähku hankida nurjuvad paratamatult, sest vahend on vastuolus sihiga.
Ma loon uut, aga minu alal nõuab see rohkem süvenemist kui massiivset uut teavet. Süvenemine ei tähenda jõude istumist, kuid pole võimalik kuidagi kiirendatult süveneda. Tehnilised vahendid on mugavad, ent mitte alati olulised. Kasutan oma ettekandeis powerpoint’i asemel kilesid, kuigi mõni kolleeg neid kiviaegseks nimetab. Mis kasu on modernselt ette kantud kiviaegsest sisust?
Kasutan uut tehnoloogiat siis, kui vajalikuks pean, aga mitte hirmust selle ees, mida teised muidu minust arvata võiksid. Kui „kõik progressiivsed inimesed” peaksid hullumaja poole tormama, ei tunne ma mingit tungi nendest ette jõuda.
