Kilde Ruja-raamatust: Ruja võinuks olla oluline bänd maailmas

Rein Rannap:Kuulates nüüd lintidelt Urmase laulmist, ei suuda ma tagantjärele enam eristada, kui palju on seal temast, kui palju minust.

Ma mitte ainult ei laulnud talle lugusid õppimiseks linti, vaid töötasin temaga iga fraasi, iga nüansi kallal. /–/ Enne Rujat ei lauldud ju rocki eesti keeles. Just eestikeelse rock-laulmise maneeri väljatöötamise loeks ma Urmase ja enda ühiseks teeneks. Inglise keeles oli feelingut ja õiget tunnetust lindi järgi küll kerge järele teha. Aga eesti keeles lauldi koorilaulja hääletämbriga ja laulutunni maneeridega. Nagu folkmuusikat lauldakse ja nagu Urmas laulis, ja võibolla olekski jäänud laulma. Mul olid aga hullumeelsed ideed ja ettekujutused, ning julgus eesti keelt nii väänama hakata, seda aktiivselt ja agressiivselt hääldada.

Jaanus Nõgisto: Olin sellest seltskonnast 2-3 aastat noorem ja nägin välja nagu süütu lapsuke. /–/ Käisin, kidra kaendlas mööda tantsupidusid /–/, kus pärast julgustuseks veinijoomist tahtsin kangesti lavale laamendama minna. Mõni kord lasti ka...

Rannap: Ilma Viidinguta poleks Ruja rock olnud võimalik. Me oleksime jäänud lüüriliste laulude juurde. /–/ Et rääkida sellest, millest tahtsime, pidid tekstid olema kodeeritud. Viiding oli meister. Ta kirjutas välja kõik, mis minu sees kääris ja mäsles, aga nii aristokraatselt, et tsensor ei saanud pihta. Muusikas me dekodeerisime Viidingu. Siililegi oli selge, mida öeldi riigi ja allumise vastu. /–/ Lääne rockmuusikute protest käis tookord puhtalt muusika kaudu. Seal tekst protesti ei toetanud. Led Zeppelini tekstid on banaalsed, Yesil on müstika, sõnade jada, mis mitte midagi ei tähenda. /–/ Võimalik, et see, mis meie tegime, on unikaalne terve maailma mastaabis – selline koostöö tekstitegijaga, kes oli professionaalne ja geniaalne.

Mulle oli Ruja relv. Me pidasime sõda läbi rockmuusika. Me olime ainukesed kogu kultuuripidis, kes inimeste kustuvat lootust veel üleval hoidsid.

Nõgisto: Rannap hurjutas mind kogu aeg helitugevuse pärast, ta ise ei saanud ju klaverist midagi juurde väänata.

Rannap: Ruja poistest olin ma väga erinev. Suhtlemises, eriti vastassooga, olin ma kramplik. Selle aja, kui tavaline inimene saab sotsiaalselt täiskasvanuks, veetsin mina klaveri taga ja muusikat kuulates ja vahel võibolla ka klassikaaslastega kunsti üle vaieldes. Muusikakeskkool oli olnud kui suletud (katse-)laboratoorium, olime tsivilisatsiooni poolt pakutavatest hüvedest ja kiusatustest kaunis eraldatud. (Kuigi näiteks "Lõunamaist" likööri sai klassikaaslastega ikka korra maitstud...) Seetõttu jäin ma sotsiaalses mõttes kauaks lapseks. Sellekohane täiskasvamine, mis teistel on vist hilises puberteedieas, algas minul alles kuskil kahekümnendate eluaastate lõpus.

Rannap: Ma olen absoluutselt kindel, et kui tookord piire poleks ümber olnud, oleks Ruja olnud oluline bänd maailmas. Esimese perioodi lugudes on elektrit ja maagiat. Kui ma ütlen "ansambel Ruja", siis ma mõtlen tegelikult alati esimest perioodi, see, mis järgnes, oli virvendus ja varjuteater.

Margus Kappel: Kunagi keegi küsis, et kas meie muusika on mingi protest. Mis kuradi protest! Kui inimene tõuseb hommikul üles ja teeb silmad lahti, sa võid selle kohta ka öelda, et see on mingi protest. Muusika on loomulik eneseväljendamine. Me tegime oma elu lihtsalt huvitavaks. Mis sa ikka muidu vegeteerid.

Nõgisto:Mind häiris tõsiselt Ruja liikmete osalemine Propelleris ja Rock Hotelis. Minule tol ajal omase maksimalismiga paiskasin välja ridamisi armukadedalt ultimatiivseid nõudmisi, ähvardusi ja solvanguid. /–/ Üha enam jäin ma arvamustes vähemusse. Elasin seda raskelt üle...

Rannap: Alender oli alati nõus kõike laulma. Aga Jaanus oli algusest peale pop-stiili vastu, ja ta sõimab kõiki kolmanda perioodi lugusid tänase päevani välja. Kuid lõpuks ta ikkagi nõustus neid mängima, sest ta ei suutnud ju ilma bändita elada. Tema jaoks oli bänd asendamatu. Tiidul oli purjetamine, Urmasel näitlemine ja laulmine kitarri saatel, Jaanusel polnud midagi. Tegelikult ma ise ka alguses kahtlesin suuna valikus, katsetasime lihtsalt. Esimeste lugude edu aga näitas, et suund on õige.

Nõgisto: Rannap otsustas flirtida punkiga, tol ajal levivat mentaliteeti ära kasutades "lüüa" seda seltskonda n.-ö nende oma relvaga. See "filosoofia" oli mulle äärmiselt vastuvõetamatu ja emotsionaalselt (Propeller!) depresseeriv. Tänu Ott Arderi mängulistele ja iroonilistele tekstidele suutsin message i enda jaoks talutavaks mõtelda ja lõplikult läksin asjaga kaasa pärast Rannapi-Arderi "Eile nägin ma Eestimaad".

Rannap:Me oleme nurgelised isiksused, ja seda kaklemist ja vaidlemist sai lihtsalt liiga palju. Me vaidlesime proovides, me vaidlesime kava kokkupanekul ja stuudios läks asi lausa agooniliseks. Bass ja trumm oli põhi. Laul pidi ees olema, et aru saaks. Järelikult käis kogu võitlus eluruumi pärast Jaanuse ja minu vahel. Kui Jaanus sai oma näpu sinna peale ja mind ei olnud juures, siis suutis ta nii teha, et ma ei kuulnud hiljem enam üldse enda mängitud harmooniat ega saatemeloodiat, ainult kitarri monotoonset tiksumist. Jaanus oli helipuldi ühes nurgas, klammerdunud nuppudesse, mis kontrollisid tema ridu, ja vahtis nagu haavatud emalõvi vihast välkuva pilguga teiste poole.