Kindla pahanduse retsept: mõned tonnid pronksi või kaljurahn + skulptor

See, kes ei tea midagi August Weizenbergist või Mare Mikoffist, teab tõenäoliselt ometi toda naisekuju Viru keskuse juures. See, keda luule ei loksuta, on ilmselt kuulnud, et äsja püstitati rahvusraamatukogu ette „Marie Under”. Kes ei käinud kunstnike liidu viimasel ülevaatenäitusel, on ometi läinud mööda „Korstnapühkijast”. Sellel, kes ei tee vahet Suurel Tõllul ja Kalevipojal, on ülimalt tõenäoliselt kindel arvamus „Kalevipoja” sobivuse kohta Tallinna lahte. Mõni, kes peab pigem metallist kui kunstist, oskab ometi hinnata „Georg Lurichit” või „Metskitse”. Eks oska ju me kõik öelda, kas meile meeldib Agu Uudelepa idee teha Tammsaare pargist Eesti krooni park? Millise seaduspära järgi skulptuurid Tallinna kerkivad ja millise järgi need unustatakse?

Avalik skulptuur on avalik asi: maali ei saa näpuga katsuda, aga Tammsaare põlvele või Jaan Koorti „Metskitsele” võib igaüks pai teha.

Nagu Leonhard Lapin viimasel kunstnike liidu suurkogul märkis, kajastab Eesti meedia kujutavat kunsti harva. Lisaks Lapini arvamusele, et põhiliseks kurja juureks on ajakirjanike kehvad kunstiteadmised, võiks püstitada hüpoteesi, et üks kajastuse vähesust mõjutavaid faktoreid on ka „lehelugeja maitse”. Vähemalt internetilugejad klõpsavad kunstiteemalisi lugusid oluliselt vähem kui filmidest, teatrist ja kirjandusest pajatavaid pealkirju. Ent kui mõnegi näitusearvustuse autor võib olla õnnelik juba paarisaja hiireklõpsu üle, siis avalikus ruumis asuvate skulptuuride puhul on asi teisiti.

Ootuspäraselt tõmbavad tuhandeid lugejaid ligi Vabadussõja võidusamba, pronkssõduri ja Tallinna lahte planeeritava Kalevipoja kujuga seotud lood, kuid eesti inimest ei jäta külmaks ka Marie Underi mälestusmärgi kerkimine või alatasa pättidega heitleva Georg Lurichit kujutava skulptuuri seiklused. Tauno Kangro süütu sisuga „Korstnapühkija” tekitab rohkem poleemikat ja konflikte kui lähedalasuvate galeriide kõige provokatiivsem väljapanek.

Skulptuuride poolest kõige jõukam Eesti linn on mõistagi Tallinn, mille tänavatel, haljas-aladel ja avatud hoovides (surnuaedu kõrvale jättes) asub linnaosavalitsustest saadud info kohaselt üle 70 skulptuuri.

Viimasel ajal on avalikest skulptuuridest palju kõneldud ka seetõttu, et neid on viimase kümne aasta jooksul nii Tallinna kui ka mujale Eestisse kerkinud oluliselt rohkem kui vaestel 1990-ndatel. Eesti kujurite ühenduse juht Vergo Vernik arvab siiski, et kujusid võiks linnaruumis olla kõvasti rohkem, ja viitab, et näiteks Helsingis eksponeeritakse avalikes kohtades 400 skulptuuri.

„Meil on püstitatud enamasti vaid monumente, ja ega neidki palju pole,” selgitab Vernik. „Monumentide ja dekoratiivskulptuuride kõrval võiks aga olla ka selliseid skulptuure, mis paneksid inimese mõtlema, esitaksid küsimusi, ühesõnaga, täidaksid sellist funktsiooni, mida kunst ikka täitnud on.”

Ähmased reeglid

Ent kes üldse peaks otsustama, kui mitut kuju Tallinn vajab, kuhu need panna ja millised need võiksid olla? Nagu tähelepanelik lugeja teab, on selle üle vaieldud juba aastaid.

Raepressi toimetaja Toomas Pirn kinnitab, et vanalinna muinsuskaitsealale või mälestiseks tunnistatud hoone kaitsevööndisse kavandatavate skulptuuride puhul on üks kindel reegel: muinsuskaitseseaduse järgi on selleks vaja Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna heakskiitu.

„Silmas tuleb pidada kavandatava sobivust ajaloolisse konteksti, oluliste vaadete säilimist ja seda, et ei kahjustataks kaitsealuseid objekte,” selgitab Pirn.

Muinsuskaitsesse mittepuutuvas osas on olukord aga üsna ähmane. Linnavalitsuse juures tegutseb küll linnakujunduskomisjon, mille ülesanne peaks põhimääruse kohaselt olema soovituste tegemine linnakujunduselementide korrastamiseks ja paigaldamiseks, konkursside läbiviimise algatamiseks ning ühtse linnakujunduspoliitika rakendamiseks.

Niisiis peaksid linnapilti kujundavad ideed tulema eelkõige 13-liikmelisest komisjonist, mida juhib abilinnapea Taavi Aas koos aseesimehe, linna peaarhitekti Endrik Männiga ja kuhu praegu kuulub peale ametnike üks esindaja nii kujurite ühendusest, arhitektide liidust, kujundusgraafikute liidust kui ka disainerite liidust. Kui jätta kõrvale asjaolu, et neli loomeliitude esindajat on eksperdikomisjoni kohta üsna tilluke arv, on ikkagi selge, et ühtset süsteemi Tallinna skulptuuridega kaunistamiseks ei ole.

Kui 2007. aastal kerkis Musumäele linnaosavalitsuse algatusel korraldatud ühe osalejaga hankega kaks Tauno Kangro skulptuuri, „Hetk enne suudlust” ja „Hetk pärast suudlust”, väljendasid kujurid ja teised kunstnikud meelehärmi ning linnapea Edgar Savisaar lubas volikogu ees, et edaspidi töötatakse sellisteks hangeteks välja eeskiri.

Linna nimel meediaga suhtlev Pirn nendib, et sellise õigusakti väljatöötamisega ei ole veel lõpule jõutud, kuid töö jätkub praegu „aktiivses faasis”. Küll aga näeb linna praegune koalitsioonileping ette, et suunatud hangete asemel tuleks „uute taieste ja monumentide” linnaruumi toomiseks korraldada alati konkurss.

Kolm suuremat

Pirn meenutab, et otse linnaeel-arvest on viimastel aastatel rahastatud vaid kolme suuremat skulptuuri: Leonhard Lapini „Vabaduse kella” (2003. aastal 2,3 miljonit krooni), 1924. aasta riigipöördekatses hukkunud kadettide ausamba taastatud versiooni (2009. aastal ligi 4,6 miljonit) ning hiljuti rahvusraamatukogu ees avatud Marie Underi kuju (autorid Mati Karmin ja Tiit Trummal, hind 7,36 miljonit).

„Lisaks neile on skulptuure ja skulpturaalseid kujunduselemente linnapilti lisandunud linnaosavalitsuste initsiatiivil, aga ka eraalgatusel ja -rahastusel,” märgib Pirn.

Üks linnale soodne algatus on olnud Mustamäelt alguse saanud ning hilisematel aastatel Piritale ja Põhja-Tallinna rännanud skulptuurisümpoosionide korraldamise tava, mille kulusid on aidanud katta erasektor. Aastail 2003–2008 toimunud sümpoosione jääb Mustamäel mälestama näiteks Hannes Starkopfi „Poelise puhkehetk” (2003) Kadaka Selveri ees, Hanno Kulla „Valvel” linnaosavalitsuse ees ning veel kümneid väiksemõõtmelisi kujusid Männipargis ja mujal.

Skulptuure on Mustamäel nii palju, et juba seal on neid raske kokku lugeda: linnaosavalitsuse enda käsutuses oleva loetelu järgi on neil 31 kuju, ent muinsuskaitseameti registri järgi lisanduvad veel Ellen Kolgi „Tammeistutajad” (1989) ja Ole Ehelaidi „Keeris” (1969). Linnapilti on see kõik kahtlemata mõjutanud ning kuna erialaspetsialistide ega elanike suust pole nurinat kostnud, siis nähtavasti paremuse suunas.

Naabruses asuval Haaberstil, millel ei ole linnaosavalitsuse andmetel ühtki skulptuuri, on põhjust järele mõelda. Looma-aias asuvad Enn Roosi „Ilves” (1983) ja Külli Tammiku „Laps ninasarvikuga” (1989) aitavad kontot küll parandada, ent pole rangelt võttes avaliku linnaruumi osa.

Linnaosade valitsused rõhutavad, et sümpoosioni toetamine oli tunduvalt odavam skulptuuride hankimise võimalus kui konkreetse teose tellimine. Näiteks toetas Nõmme linnaosavalitsus 2006. aastal Mustamäe 4. skulptuurisümpoosioni 25 000 krooniga ja sai vastu Jaak Soansi skulptuuri „Peatus 7. verstal”, mis paigutati jaamahoone kõrvale. Kristiine andis kunstnike ühendusele sümpoosioni korraldamise toetuseks 2006.–2008. aastal kokku 75 000 krooni ja sai vastu kristiinelase Lea Armväärti kujud „Ristik”, „Pilk” ja „Metsis”, mis ehivad nüüd linnaosa ristmikke. Pärast ürituse korraldustoimkonna liikme, abilinnapea Aasa nõuniku Ivo Parbuse vahistamist 2008. aastal pole sümpoosione aga enam toimunud.

Kujud kaubamajade ehteks

Eraalgatusel valminud skulptuuride näiteks võib tuua 2004. aastal Viru keskuse juurde paigutatud Mare Mikoffi koopia August Weizenbergi skulptuurist „Hämarik”. Arhitektide ettepanekul loodud kuju valmimist toetas 155 000 krooniga ka linn. Teine samalaadne projekt on Solarise kõrval asuv Seaküla Simsoni „Pöffihunt”.

Kui näiteks arhitektuurimuuseumi direktriss Karin-Hallas Murula nimetas „Viru piiga” nime all tuntud kuju Weizenbergi talendi labastamiseks, siis linnaruumi tehtud uuendustesse sageli kriitiliselt suhtuv kunstnike liidu juht Jaan Elken on nii Mikoffi kui ka Simsoni töö liigitanud Tallinna linnaruumi viimaste aastate väheste õnnestumiste hulka.

Spetsialistide üksmeelset ja häälekat protesti seoses avalike skulptuuridega kuuleb aga tavapäraselt siis, kui pealinna kerkib taas mõni Tauno Kangro tehtud kuju. Kangro hoiab tänapäeva skulptorite seas Tallinna püstitatud teoste arvu poolest tõepoolest rekordit. Snelli pargis lebab juba 1990-ndatest saadik „Puhkav mees”, millele viimasel kümnendil on lisandunud veel seitse kuju. Musumäel asuvad juba mainitud kaks suudlejate kuju, Mustamäel „Mustamäe kaunitar”, „Mees, kes elab mäe sees” ja „Mõtlik mees” ning Pirital mälestusmärk teletorni kaitsjatele.

Kui nimetatud kujud tellisid linnaosade valitsused, siis tänavu kevadel vanalinna äärele ilmunud pronksist „Korstnapühkija” kinkis linnale eraettevõte, läheduses asuv Savoy Boutique Hotel.

Kujurite ühendus oletas toona tehtud avalduses, et kinkimis-akti kasutati ettekäändena koalitsioonilepingus sisalduva konkursinõude eiramiseks. Et kuju asukoht kuulub muinsuskaitsevööndisse, pidas konkursi korraldamist vajalikuks ka kultuuriväärtuste amet.

Ehkki „Korstnapühkija” jõudis vastuseisust hoolimata talle ettenähtud kohale, kandis linnakujunduskomisjon oma protokolli järelduse, et vaja on lõplikult kindlaks määrata kohad, kuhu kujusid tohib püstitada, ja kaaluda sellistel puhkudel edaspidi „kingikonkursside” korraldamise võimalust.

Seda, et südalinnas saab kulukaid suurprojekte läbi viia ka skandaalideta, näitab Marie Underi marmorist mälestusmärgi rajamine. Kuju püstitamiseks korraldas linn läinud aastal konkursi, kus osales peale Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali eskiisi veel 18 võistlustööd. Valminud teost on kunstiteadlane Juta Kivimäe nimetanud unikaalseks ning arhitektuurilist lahendust meisterlikuks, rahul näivad olevat ka linnaelanikud.

Skulptuuride, monumentide ja väikevormide täpset arvu ei tea keegi

•• Lisaks kujudele ja monumentidele leidub pealinnas arvukalt mälestustahvleid, bareljeefe ja raskesti liigitatavaid objekte nagu Kadrioru päikesekell ja Harjumäele viiva Mayeri trepi dekoratiivvaasid. Need aastatel 1885–1887 rajatud malmist anumad kuuluvad muide koos Amandus Adamsoni „Russalka” (1902) ning Nikolai von Glehni „Krokodilli” ja „Kalevipoja” jäänustega (mõlemad 1908) vanimate Tallinna linnaõhus asuvate kunstiobjektide hulka.

•• Tallinna vanim monument on aga Liivi sõja lõppedes Pärnu maantee lähedale (praegusele Marta tänavale Tondil) püstitatud paekivist rist 1560. aastal hukkunud kaupmehe Blasius Hochgreve mälestuseks. Kahjuks on ligi kolmemeetrine mälestussammas avalikkusele pea tundmatu. Nagu muinsuskaitse tähelepanu juhib, on ajaloolise tähtsusega rist ajaga väga tugevasti kahjustada saanud ja selle ümbrus on räämas, ehkki Kesklinna valitsus tellis monumendi heakorrastamise projekti juba 2002. aastal.

•• Veel viimase ajaloolise kõrvalepõikena on õpetlik teada, et Hochgreve polnud eluajal tuntud just eetilise ärimehena ning hea tahtmise korral võiks alustada kampaaniat „salakaubitseja ja mereröövli monumendi” teisaldamiseks ja võimalike säilmete ümbermatmiseks.

•• Sedalaadi emotsioonide vaibumiseks pole tarvis isegi nii pika aja möödumist. Estonia puiesteel roostetab juba enam kui sajandi rahulikult laevakahur koos ankruga. Mõlemad pärinevad lühikese Rootsi-Vene sõja käigus 1790. aastal Aegna juures põhja lastud Rootsi sõjalaevalt, kust nad sadakond aastat hiljem välja toodi. Näide on õpetlik, sest tõendab, et ka venestamise

kõrgajal püstitatud sõjakas imperialismisümbol võib suhteliselt lühikese ajaga igasuguse konfliktsuse minetada.

Mis need maksavad?

•• Vabadussõja võidusammas – u 110 mln

•• Marie Underi kuju – 7,36 mln

•• Tondi kadettide ausamba taastamine– 4,6 mln

•• „Vabaduse Kell” – 2,3 mln

•• Johan Pitka monument - 1,7 mln

•• Nikolai v. Glehni monument (2011) – 1,5 mln

•• „Hetk enne suudlust” ja „Hetk pärast suudlust” –

500 000

•• „Mõtlik mees” Männi pargis – 275 000

•• Jüriöö pargi mõõk – 90  000

•• „Metsis” Tondi tn ja Linnu tee ristil – 30  000