Kindla peale minek
Henrik Eberle, Matthias Ulm
Hitleri toimik
Tõlkinud Toomas Huik
Tammerraamat 2006
Richard Bassett
Canaris, Hitleri luureülem
Tõlkinud Marek Laane
Varrak 2006
Kolmanda Reichi riigi- ja sõjandustegelastest on ilmunud kümneid meetreid raamatuid: koguteoseid ja monograafiaid, artiklite ja dokumentide kogumikke, foto- ja mälestusalbumeid. Kõikvõimalikele käsitlustele ja vaatenurkadele ei tule lõppu. Eestikeelses kirjastamisruumis on panuse tegemine natslikule Saksamaale kui lask kümnesse – Hitler või väejuhid, natside naised või väeosa sõjatee – lugejad haaravad kõike. Suurt müügiedu võib ennustada ka mõlemale siinkohal esit-letavale raamatule.
Kuidas tehti kindlaks Hitleri elu-olu
“Hitleri toimik” on eriline käsitlus. See põhineb NKVD ettekandel NSV Liidu juhile Jossif Stalinile. Alusmaterjaliks Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteenri Heinz Linge pikad ülekuulamisprotokollid. Linge kuulus juba 1935. aastal Hitleri saatemeeskonda, Günsche 1936. aastast saadik, mõlemad viibisid füüreri lähiümbruses kuni tema enesetapuni ja võeti 1945. a mai algul sõjavangi. NKVD “rehitses” nad sõjavangide massist kiiresti välja.
Aastad 1946–1949 kulusid lõpututele ülekuulamistele: milline oli Hitleri päevakava, mis toimus füüreri peakorteris, mida räägiti ja arutati. Kuidas Hitler välja nägi? Kes käisid külas? Kuidas muutus tema tervis? Pikad ülekuulamised ja pidev nüansside täpsustamine. Juurde ähvardused, alandused ja peks, sekka lubadusi ja meelitusi. Küsimused kordusid, ka siis, kui vastus saadud aasta tagasi. Igaks juhuks pandi kongidesse “lutikad” – ehk ülekuulamistest poolhullunud mehed lobisevad, millest saaks kinni hakata.
Lisaks uuriti sõjasaagiks saadud dokumentatsiooni Hitleri kohta ja kammiti vangilaagreid, et leida füüreri lähikondlasi. Nii valmis “Hitleri toimik” kui 413-leheküljeline kokkuvõte Hitleri elust 1945. aastaks. See anti Stalinile ja pandi pärast läbilugemist peasekretäri arhiivi. Nüüdseks on originaal rännanud Venemaa presidendi arhiivi.
Stalini huvi Hitleri vastu
Vastuseta jääb küsimus, miks lõpetati toimik alles 1949. aastal. Sõja lõpust oli möödas aastaid, juba kestis “külm sõda” uute juhtkujude ja probleemidega.
Juba 1930. aastate lõpul tundis Stalin üsna suurt huvi Hitleri vastu. Tähtsustati ka väga olmelisi asju. 1940. a. sügisel käis NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Molotov Berliinis ning kandis hiljem Kremlis ette Hitleri lõunasöögi menüü. See oli: ”Kraftbruhe, Fasan, Obstsalat” – puljong, faasan ja puuviljasalat. Hitler seletas, et ta kohvi ei joo, “sest minu rahvas peab ka ilma selleta läbi ajama”. Korduvalt kriipsutas Stalin luureettekannetes alla Hitleri käitumisega seotud kõlakaid.
Samamoodi hoidis Stalin silma peal enesetapuga lõpetanud Hitleri laiba otsingutel ja säilmete identifitseerimisel. Otsinguid ja uuringuid hoiti suurimas saladuses. Hitleri ja Eva Brauni laibad viidi SMER-i (sõjaväe vastuluure) peakorterisse. Sellest ei saanud teada ei Berliini komandant kindral Berzarin ega marssal Îukov. Îukov sai täpse pildi alles 20 aastat hiljem ja tundis end põhjalikult petetuna.
Käsitluse suureks väärtuseks on toetumine kahele tähtsale allikale. Ülima tõenäosusega rääkisid nad pea kõigest tõtt, riskides vassimise ja vahelejäämise korral jääda ilma sõjavangi staatusest ning kvalifitseeruda ümber sõjaroimariks. Autorid nendivad, et faktid ja kuupäevad on “üldjuhul” õiged, olupiltide kirjeldus täpne ja isegi Hitleri arvukate dokumentide sisu edastatakse üsna täpselt. Väga mõjuvad on kirjeldused aina närvilisemast ja manduvamast Hitlerist, tema raevuhoogudest. Aga röökiva mehikese tagant aimub see füürer, kes kunagi viis Saksamaa ühelt hiilgavalt võidule teisele. Kõike on jälgitud täpselt ja põhjalikult. Vast suuremaks üllatuseks on vähene tähelepanu USA president Franklin Roosevelti surmale 1945. a aprillis. Muud allikad kinnitavad Hitleri lootusi liitlaste tülliminekul ja uutest poliitilistest võimalustest.
Vaid erandjuhul muutsid ülekuulajad ise neile räägitu sisu ja väljenduslaadi, terminoloogia osas on nende mõju tajutavam. Ülekuulajatel olid omad riskid – kui miski suurele juhile ei meeldi, on tagajärjed ettearvamatud. Nii näiteks mindi toimiku lõppvariandis väga põgusalt, pigem isegi vihjeliselt üle 1939. aasta augusti kurikuulsast mittekallaletungipaktist.
“Hitleri toimiku” väärtuseks on ligi 600 märkust, mis kõik selgitavad ja laiendavad põhiteksti. Lisatud on ka “Hitleri toimikus” nimetatud kaasaegsete elulood.
Admiral Wilhelm Franz Canaris
Admirali elust ei ole lähedaste selliseid üksikasjalikke tunnistusi ja lähenemisviis on teine. Tegemist on tüüpilise isikuraamatuga, ühe uue biograafiaga seniste reas.
Wilhelm Canaris (1887–1945) oli intelligentne ja väga laia silmaringiga mereväeohvitser, kelle karjäär liikus samm-sammult kõrgemale. 1935. a algul sai temast Abwehri ehk Saksa sõjaväeluure uus ‰eff. Ta kuulus nende väheste Hitleri lähikondsete hulka, kes tundis maailma väljaspool Saksamaad. Tema teeneks loetakse suhete korrastamist teiste institutsioonide luureteenistustega ning seda, et Abwehr piirdus sõjaliste ülesannetega ning ei sekkunud poliitikasse.
Erinevalt kaelamurdvatest operatsioonidest pidas Canaris oluliseks inimest ja neid võimalusi, mida siit-sealt kokkukogutud infokildude kokkupanemine andis. Info kogumine andis inimlikke sidemeid, aga seda teed kasutas Canaris ka mitmete Saksamaa juhtkonna kavade edastamiseks Kolmanda Riigi vastastele. Suur rõhk käsitluses ongi kõikvõimalikel sidemetel ja kontaktidel, samuti otsingutel ja pinna kompamisel, et sõlmida rahu kas 1942. või 1943. aastal.
Autor möönab, et admiral oli mõistatuslik persoon. Ta jääbki mõistatuslikuks. Kindlasti tundis ta sisemisi vastuolusid sõjaväevande ja natslikule reÏiimile vastutegutsemise vahel. Kohati võtab see hirmuäratava ulatuse.
Autor toetab Canarise–käsitluses Hitlerile salajase vastutöötamise teooriat. Ta rõhutab, et juba 1930. aastate lõpul koondas Abwehr natsismivastaseid jõude, et „valmistada nad ette tulevaste võimalike ebaseaduslike sammude astumiseks reÏiimi vastu”.
Kas aga nõustuda autoriga, et kõikide sidemete ja tegevuse juures oli Canaris “brittide liitlane, kes soovis väga sõda lõpetada, tegutses Londoni huvides peaaegu sama hästi, nagu oleks ta olnud sõna otseses mõttes Briti agent”? Autor rõhutab Abwehri eetikaväärtusi ning et Canaris olevat koguni pidurdanud Saksamaa tuumaprogrammi. Nimetagem neid momente üheks osaks admirali mõistatusest, kus saab aga olemasoleva allikmaterjali põhjal pakkuda teistsuguseid visioone kui “rahuingel”.
Kas ka Eesti side?
Eesti jäi suures sõjateatris marginaalseks. “Hitleri toimiku” märkustest selgub, et Robert Ley, Saksa Töö-rinde (kutsekodade katusorganisat-sioon) elas 1945. aasta kevadel “koos eestlannast laulja ja tantsija Madeleine Wandereriga”. Eestlannast abikaasa uurimine on keerukas, Teatri- ja Muusikamuuseumi nimede registris pole andmeid sellenimelise „laulja ja tantsija” kohta. Nimetatakse eestlasest alampolkovnik Julius Karli poeg Klausenit. Too kuulus Moskvas ühte NKVD (MVD) töögruppi, kus tegeleti Hitleri biograafia redigeerimisega.
Canarise käsitluses Eestit ei mainita, ehkki ta käis siin korduvalt: 1936., 1937., 1938. ja 1939. aastal ning ikka ja alati just juunikuus.
Juhuslik kokkusauttumus langeb 1920. a. 24. veebruarile. Samal ajal kui siin tähistati pidulikult Tartu rahu järgses joovastuses Eesti omariikluse teist sünnipäeva, asutati Saksamaal Natsionaalsotsialistlik Töölispartei.
