Kindralitest reameesteks
Semper ja Gailit kirjutasid ka kaasaegsust hindavaid kunstiarvustusi
kunstikriitik Tartu Kunstimuuseumi idee tähistada Eesti Vabariigi 80. sünnipäeva 1919. aasta eesti kunsti ülevaatenäituse rekonstruktsiooniga on igati kiiduväärt. Esimese kogu eesti rahvuslikku kunsti hõlmava väljapaneku ning sellega kaasneva problemaatika elustamine aitab meil paremini orienteeruda Eesti Wabariigi algusaastate kunstis ja kunstielus, ja paneb ka tõmbama paralleele praeguse ajaga ja revideerima põhitõdedena võetavaid hoiakuid. Suurejooneline, sisuliselt läbimõtlemata ettevõtmine
Eesti kunsti ülevaatenäitus avati 9. juulil 1919 Tallinna Tütarlaste Kommertskooli (praegu Inglise KolledÏ) ruumides. Välja oli pandud üle 400 teose viiekümnelt kunstnikult alates Johann Kölerist ja lõpetades noorukeste Eduard Wiiralti ja Ferdinand Kasega. Varasemad tööd pärinesid 1850-ndatest (Köleri ema ja isa portreed) ja hilisemad 1919. aastast.
Väljapaneku organiseerimine lasus noore riigi haridusministeeriumi kunsti ja muinsuse osakonna õlul. Veebruaris oli tekkinud mõte anda välja album eesti kunstist, reprodutseeritavad tööd otsustati Tallinna koondada ning ka näitusel välja panna. Aprillis asus tööd juhtima kujutava kunsti toimkonna juhatajana Nikolai Triik. Teoste valik usaldati Triigile, Kristjan Rauale, Ants Laikmaale, Ado Vabbele ja kriitik Hanno Kompusele. Näituse Ïüriisse kuulusid Triik, Raud, Vabbe ning Jaan Koort. Albumi väljaandmine ebaõnnestus, kuid näitus sai esialgsest ulatuslikumalt teoks.
Ettevõtmise keerukust ja suurejoonelisust ajal, mil käis sõda, puudus ülevaade paljude kunstnike asukohast, ühingud ja koolid olid loomisjärgus ja kunstimuuseum alles kavatsus, on hinnanud kõik näitusest kirjutajad. Järgmine sama ulatuslik ülevaade suudeti anda alles 1942. aastal – taas kriisi- ja sõjaolukorras! Näitus ”Kolm põlve eesti kunsti” hõlmas ajavahemikku 1840–1942.
Nii õhuke kui eesti oma kunstikiht ka pole, on just see olnud lakmuspaber rahvusliku eneseteadvuse ja sõltumatuse manifesteerimisel, aga ka tööriist ametliku hoiaku kujundamisel.
1919. aasta kunstinäituse taga seisis esimest korda riigivõim. Mart Eller (Kunst, 1984) on tõdenud, et ”eesti kunsti edendamine oli omaalgatuslikult tasemelt tõusnud riigielu koostisosaks”. Ka 1942. aasta suurnäituse taga seisis ametlik võim – Eesti omavalitsus koostöös sakslastega, näituse korraldamine oli ka seekord vaid kunstnike õlgadel. 1942. aasta näitus oli arusaadavatel põhjustel konservatiivne: sajandi alguse avangardistidelt oli seal väljas hilisem realistlikum looming.
Vastukaaluks riiklikele ambitsioonidele
Kuid riiklik ambitsioon koondada rahvuslik kunst ühe lipu alla valitses mõlemal väljapanekul. Nii 1919. kui ka 1942. aasta ülevaate-näitused toimisid rahvusmuuseumi põhiekspositsiooni asendusena, mitte oma aja kunsti korralikult komponeeritud tervikuna.
Tagasivaadet 1919. aastale on väga vaja. Metoodiliselt hästi teostatuna (hea dokumentaalne taust, võrdleva nimestikuga kataloog, algupärase kujunduse taastamine) täidab rekonstruktsioon igati oma ülesande. Kasuks oleks tulnud dialoog ka hilisemate retseptsioonidega, sest 1919. aasta teravad repliigid tööde kõrval eksponeerituna loovad soovitud, kuid liiga üheselt võetava meeleolu. Alle iseloomustust lugedes hakkab Triigi violettpunane koloriit daamide esindusportreedes meenutama ”toorest hobuseliha” ning väsinud daamid kutsuvad tahes-tahtmata esile Kolgata meeleolu. Hilisemaid käsitlusi pole sugugi vähe ilmunud, tõsisematest võiks meenutada Mart Elleri ja Ene Lambi omi.
Lõpetuseks üks provotseeriv küsimus: huvitav, miks meie praegused kirjanikud, kes üldiselt pole tollastest vähem ajameelsed, on praeguse kunsti suhtes nii vaenulikud.
