Kinnisvaraprojekt Kirsiaed teeb läbi pankrotikomöödia
Äsja Draamateatris välja tulnud Tšehhovi „Kirsiaed” on midagi sellist, mis pakub meeldejäävaid kujundeid. Rolle, mis oma reljeefsuses paeluvad ja ärgitavad mõttelendu. Ja muidugi „Kirsiaia” masuga kokkukolksuv olukord, kus need põnevad tüübid toimetavad.
Lavastus rõhutab viisakalt seda „Kirsiaia” aktuaalset olukorda, et intressid on vaja maksta, või muidu läheb kinnisvara haamri alla. Mait Malmsten mängib sarmikat kapitalisti Lopahhinit, kellel on reaalne saneerimise programm, mida Lopahhin mitmel korral veenvalt ka representeerib.
Malmsteni mängitud tegelaskuju ei ole mingi kapitalistlik röövhai. Mõnes tõlgenduses on esitatud Lopahhinit viisil, et ta on Ranevskajasse armunud. Antud juhul ei saa suurest armastusest ehk rääkida, kuid austusest ja imetlusest küll. Draamateatri laval on huvitav see, kui hoolimatu on Ranevsjaka (Merle Palmiste) Lopahhini suhtes. Ta ei pööra tähelepanu ei Lopahhinile ega tema saneerimise mõtetele. Neid lihtsalt pole tema jaoks olemas, sest Ranevskaja on glamuuridaam. Ja Merle Palmiste oskab seda rolli teha sellisel viisil, et aadliproua tõsine sarm esile pääseb. Tegu on peene prouaga ja seda näeb tema riiete kandmisest, žestidest ja enesekindlast olekust.
Hendrik Toompere lavastus ei ole väga raudne ehitis – siin on lõtkusid ja loginaid tegevusliinides. Tegu on näitlejate pärusmaaks jäetud teosega ja huvitavaid rolle sünnib siin kuhjaga. Küll aga torkab silma, et teatud rollidele on antud eriline koht ja esmajoones puudutab see klounikaraktereid Jepihhodovit (Jan Uuspõld) ja Šarlottat (Harriet Toompere). Seekordne „Kirsiaed” on tõepoolest komöödia. Harriet Toompere roll jääb meelde oma plastilise joonise poolest, tegemist on mustkunstnikuga, kes on oma ameti esindaja iga toll ja igal ajal. Jan Uuspõllu mängitud Jepihhodov on jälle koomiline saamatu kloun, kellelt igaüks muud ei ootagi kui järjekordset naljakat apsakat. Draamateatri „Kirsiaed” on väga naeruhimuline. Tükike meelelahutust on see, mida enamik kirsiaia asukatest ootab. Kujutatakse seltskonda, kes rõõmsalt elab üle jõu ja võlgu. Kas see hinnanguline väärtus järjekindlalt ka kunstilisteks kujunditeks vormub? Osaliselt kindlasti. Mõnes rollis väga tugevalt.
Draamateatri trupp on piisavalt moodne, rääkida selle puhul näitlejate staaritsemisest ja hajali mängust oleks põhjenduseta. Ent ometi pole „Kirsiaia” lavastuses ka ilmselget ansamblimängu, kus kunstiliste eesmärkide nimel oleks näha ühine pingutus. Muist rolle on ka hallid ja igavavõitu. Nii on näiteks segane tegelane Gajev (Margus Prangel), kellel justkui ei ole kanda mingit oma sõnumit. Mitte alati ei näe iva teenijarahva tegevuses. Ka uus tegijate põlvkond Anja (Mari-Liis Lill) ja Trofimov (Kristo Viiding) ei sisalda endas huvitavat intriigi. Nii et perfektsionismist ei saa selle lavastuse juures rääkida.
Ent on ka positiivseid üllatusi. Huvitav on naabrimõisnik Simeonov-Pištšik, keda Raimo Pass mängib lustihimulise härrasmehena, kel laenuvõtmise mure muust tähtsam. Kogu majapidamist kamandava Varja (Kersti Heinloo) juures on huvitav tema tigedavõitu tüdimus – mittetöötavat masinavärki koos hoida pole tal enam jõudu. Muide, just see loob selguse Lopahhini–Varja finaali kosjastseeni läbikukkumisse – Lopahhinit ei paelu selline asjalik naine.
Hoolimata sellest, et tervik päriselt kokku ei kõla ja osa rolle ära kukub, pole lavastus ei igav ega lohisev. Kahe ja poole tunniga Tšehhovi neli vaatust läbi käia – see on hea tulemus. Mingeid suuri kadusid sealjuures pole, lugu on selge ja haarav.
„Kirsiaed” sai kas siis tahtlikult või juhuse tahtel teoseks, millega tähistati suure kirjaniku 150. sünniaastapäeva. Tegu pole sugugi formaalse teoga. Aja hõngu on Draamateatri „Kirsiaias” küllaga. Tänapäeva Eesti ühiskond on traageldatud Venemaa revolutsioonieelse mõisaelu külge maitsekalt ja mittepealetükkivalt. On huvitav teatriruum ja maitsekalt ajakohastatud kostüümid. On põhjust saata gümnaasiumiõpilasi teatrisse, et nad saaksid tutvuda kultuuri ühe tippsaavutusega. Sellest saab aimu küll.
Lavastus
Anton Tšehhov
„Kirsiaed”
L: Hendrik Toompere jr
O: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld või Ivo Uukkivi, Britta Vahur jt
Esietendus 7. veebruaril Draamateatris
Äsja Draamateatris välja tulnud T_ehhovi „Kirsiaed" on midagi sellist, mis pakub meeldejäävaid kujundeid. Rolle, mis oma reljeefsuses paeluvad ja ärgitavad mõttelendu. Ja muidugi „Kirsiaia" masuga kokkukolksuv olukord, kus need põnevad tüübid toimetavad.
Lavastus rõhutab viisakalt seda „Kirsiaia" aktuaalset olukorda, et intressid on vaja maksta, või muidu läheb kinnisvara haamri alla. Mait Malmsten mängib sarmikat kapitalisti Lopahhinit, kellel on reaalne saneerimise programm, mida Lopahhin mitmel korral veenvalt ka representeerib.
Malmsteni mängitud tegelaskuju ei ole mingi kapitalistlik röövhai. Mõnes tõlgenduses on esitatud Lopahhinit viisil, et ta on Ranevskajasse armunud. Antud juhul ei saa suurest armastusest ehk rääkida, kuid austusest ja imetlusest küll. Draamateatri laval on huvitav see, kui hoolimatu on Ranevsjaka (Merle Palmiste) Lopahhini suhtes. Ta ei pööra tähelepanu ei Lopahhinile ega tema saneerimise mõtetele. Neid lihtsalt pole tema jaoks olemas, sest Ranevskaja on glamuuridaam. Ja Merle Palmiste oskab seda rolli teha sellisel viisil, et aadliproua tõsine sarm esile pääseb. Tegu on peene prouaga ja seda näeb tema riiete kandmisest, _estidest ja enesekindlast olekust.
Hendrik Toompere lavastus ei ole väga raudne ehitis - siin on lõtkusid ja loginaid tegevusliinides. Tegu on näitlejate pärusmaaks jäetud teosega ja huvitavaid rolle sünnib siin kuhjaga. Küll aga torkab silma, et teatud rollidele on antud eriline koht ja esmajoones puudutab see klounikaraktereid Jepihhodovit (Jan Uuspõld) ja _arlottat (Harriet Toompere). Seekordne „Kirsiaed" on tõepoolest komöödia. Harriet Toompere roll jääb meelde oma plastilise joonise poolest, tegemist on mustkunstnikuga, kes on oma ameti esindaja iga toll ja igal ajal. Jan Uuspõllu mängitud Jepihhodov on jälle koomiline saamatu kloun, kellelt igaüks muud ei ootagi kui järjekordset naljakat apsakat. Draamateatri „Kirsiaed" on väga naeruhimuline. Tükike meelelahutust on see, mida enamik kirsiaia asukatest ootab. Kujutatakse seltskonda, kes rõõmsalt elab üle jõu ja võlgu. Kas see hinnanguline väärtus järjekindlalt ka kunstilisteks kujunditeks vormub? Osaliselt kindlasti. Mõnes rollis väga tugevalt.
Draamateatri trupp on piisavalt moodne, rääkida selle puhul näitlejate staaritsemisest ja hajali mängust oleks põhjenduseta. Ent ometi pole „Kirsiaia" lavastuses ka ilmselget ansamblimängu, kus kunstiliste eesmärkide nimel oleks näha ühine pingutus. Muist rolle on ka hallid ja igavavõitu. Nii on näiteks segane tegelane Gajev (Margus Prangel), kellel justkui ei ole kanda mingit oma sõnumit. Mitte alati ei näe iva teenijarahva tegevuses. Ka uus tegijate põlvkond Anja (Mari-Liis Lill) ja Trofimov (Kristo Viiding) ei sisalda endas huvitavat intriigi. Nii et perfektsionismist ei saa selle lavastuse juures rääkida. Ent on ka positiivseid üllatusi. Huvitav on naabrimõisnik Simeonov-Pi_t_ik, keda Raimo Pass mängib lustihimulise härrasmehena, kel laenuvõtmise mure muust tähtsam. Kogu majapidamist kamandava Varja (Kersti Heinloo) juures on huvitav tema tigedavõitu tüdimus - mittetöötavat masinavärki koos hoida pole tal enam jõudu. Muide, just see loob selguse Lopahhini-Varja finaali kosjastseeni läbikukkumisse - Lopahhinit ei paelu selline asjalik naine.
Hoolimata sellest, et tervik päriselt kokku ei kõla ja osa rolle ära kukub, pole lavastus ei igav ega lohisev. Kahe ja poole tunniga T_ehhovi neli vaatust läbi käia - see on hea tulemus. Mingeid suuri kadusid sealjuures pole, lugu on selge ja haarav.
„Kirsiaed" sai kas siis tahtlikult või juhuse tahtel teoseks, millega tähistati suure kirjaniku 150. sünniaastapäeva. Tegu pole sugugi formaalse teoga. Aja hõngu on Draamateatri „Kirsiaias" küllaga. Tänapäeva Eesti ühiskond on traageldatud Venemaa revolutsioonieelse mõisaelu külge maitsekalt ja mittepealetükkivalt. On huvitav teatriruum ja maitsekalt ajakohastatud kostüümid. On põhjust saata gümnaasiumiõpilasi teatrisse, et nad saaksid tutvuda kultuuri ühe tippsaavutusega. Sellest saab aimu küll.
Lavastus
Anton T_ehhov
„Kirsiaed"
L: Hendrik Toompere jr
O: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld või Ivo Uukkivi, Britta Vahur jt
Esietendus 7. veebruaril Draamateatris
